Mehe nägu hakkas hõõguma, kui naine seal istus, pilk ainiti tema elu loomingul.
Mees teadis imesid, mida naine oli Nightingale'is näinud, selle kõrval oli lind haletsusväärne.
«See teeb muusikat,» ütles mees. «Ma mõtlen – see ei tee muusikat, vaid ütleb, kuidas seda teha.»
Naine vaatas tema poole üles. «Jato. Ma ei saa seda vastu võtta.» Ta näole tekkis kummaline ilme, mis tuli ja läks liiga kiiresti, et seda lahti mõtestada. Kui mees poleks paremini teadnud, oleks ta seda aukartuseks pidanud. Siis ütles naine: «Eeskirjad ei luba mul kingitusi vastu võtta.»
Läbi keeldumise torke taipas mees, mida teine oli öelnud. «Kust sa teadsid, et mu nimi on Jato?»
«Pärast seda, kui me vestlesime, otsisin su Ansatzi andmed üles.»
Mees põrnitses talle otsa. Need andmed olid kinnised. Selline oli kokkulepe: kuni ta teeb, mida Crankenshaft tahab, jäävad tema dokumendid salajaseks ja tal on Ansatzil suhteline vabadus.
Kuidagi hoidis ta hääletooni tasasena. «Kuidas?»
«Ma küsisin,» ütles naine. «Võimud pidid mind lubama.» Põrgumoodi. Nad pidid ei ütlema. Kas tema kohalolek oli muutunud nii vastikuks, et nad otsustasid tast Crankenshaftile vaatamata lahti saada? Või ehk ei vajanud Crankenshaft teda enam.
Siis jõudis Jatol kohale, mida naine veel oli öelnud. Eeskirjad ei luba tal kingitusi vastu võtta. Eeskirjad.
Muidugi. Ta oleks pidanud selle varem ära tundma. Kuldpaelad naise kombinesoonil polnud mingi kaunistus. Need märkisid auastet.
«Sa oled IKK sõdur,» ütles mees.
Naine noogutas. «Impeeriumi Sõnumitooja. Sekundaarklass.»
Jato vaatas teda pärani silmi. Sekundaar oli auastmelt võrdne koloneliga ja «sõnumitooja» tähendas luureohvitseri. Ta oleks peaaegu palunud kõrge taseme spioonikütil end Ansatzilt minema smugeldada.
IKK ehk Impeeriumi Kosmosekomando oli tuntud kosmoses ainuke kaitse kauplejate vastu, kelle sõjavägi tavatses «kutsuda» asustatud maailma oma kasvavate valdustega ühinema. Kõiki asustatud maailmu. Kas nad tahtsid ühineda või mitte. Kauplejate majandus tugines nende sõnul «heasoovlikul töölepingute vahetusele, mille eesmärgiks on nii töötajate kui ka nende töölepinguid valdavate valitsusühingute hüvang». Üks loomingulisemaid, samas hirmuäratamavaid eufemisme, mida Jato oli orjapidamise kohta kuulnud. Vastuseks oli moodustatud Impeerium, vabade maailmade katse selliseks jäädagi. Sellepärast olid nii paljud kolooniad, sealhulgas Ansatz, Impeeriumiga ühinenud vaatamata autonoomia kaotusele, mis kaasnes IKK autokraatse juhtimisega.
Ta kõneles rahuga, mida ei tundnud. «Kavatsed sa mu IKK-le üle anda?»
«Noh, ei,» ütles naine. «Ma lihtsalt mõtlesin sinust pärast seda, kui sa mulle seal kummalisel trepil järgnesid.»
Meest haaras kergendustunne, millele järgnes usaldamatus, siis pahameel, siis piinlikkus. Heameel linnu loomise üle oli üks tema vähestest lohutustest Ansatzil. Kui ta nüüd seda vaatab, meenub talle iga kord, kuidas naine selle tagasi lükkas.
Kui ta end jalule ajas, kerkis teise näole mingi emotsioon. Kahjutunne? See oli segi muude asjadega, võib-olla ujedusega, isegi tagasitõrjumise kartusega. See kadus liiga kiiresti, et mees saanuks kindel olla.
Naine tõusis. «Kas ma võin paluda alternatiivset kingitust? Midagi, mis eeskirju ei rikuks?»
Tal polnud alternatiivseid kingitusi. «Mida sa silmas pead?»
«Mulle meeldiks Nightingale'i näha.» Naine kõhkles. «Võib-olla sa näitaksid seda mulle?»
Ta soovis giidi? Tõsi, tema oli parim kandidaat; unelejad ei suvatseks ealeski niisuguseid teenuseid pakkuda. Aga enamik inimesi eelistaksid giidita olemist süüdimõistetud mõrvarile.
Muidugi ütlesid dokumendid, et ta on «tervenenud». Pealegi väitis kuulujutt, et sõnumitoojate kiirust ja tugevust on võimendatud. Võib-olla oli naine oma võimetele nii kindel, et ei pidanud teda ohuks.
«Hea küll,» ütles ta.
«Hästi. Tore.» See tuli taas, tema võluv ujedusevälgatus. «Kas me, ah, läheme siis?» Mees naeratas.
«Oleks abiks, kui mul oleks sinu jaoks mingi nimi.»
«Oh. Jah. Muidugi.» Naine tõepoolest punastas. «Soz.»
«Soz.» Mees tegi teisele kerge kummarduse. «Meeldiv sinuga tutvuda.»
Naise nägu pehmenes naeratuses. «Ja minul sinuga.»
Nad kõndisid kohmetus vaikuses vestibüüli. Väljas jalutasid nad läbi võõrastemaja kaljuaia, kus kõrged lambid panid varjud inimesesuurustest mineraalsetest moodustistest välja sirutuma. Kaljude paigutus näis juhuslikuna, kuid selle aluseks oli kaoseteooria põhjal arvutatud kord.
Kui nad rada mööda päris linna poole astusid, püüdis Jato maha rahuneda. Vestlemine oli alati olnud tema komistuskiviks. Teismelisena oli ta seda isaga arutanud, kui nad põldu rohisid.
«Tüdrukute kohta,» oli ta ütelnud.
«Mida nende kohta?» küsis ta isa.
«Tead küll.»
Isa toetus kandadele istuma. «Kohtle tüdrukut õigesti ja tüdruk kohtleb sind õigesti.»
«Ei oska nendega rääkida.»
«Siis kuula.»
«Ei tea, mida «kohtle tüdrukut õigesti» tähendab.»
«Nii nagu sa tahad, et sind koheldaks.»
Jato mõtles sellele, kuidas tüdruk kohtleks teda nii, nagu ta tahtis end koheldavat. «Mis siis, kui me hätta jääme?»
Isa kortsutas kulmu. «Ärge jääge.»
Ta oli arvanud, et isal, kellest sai tema isa kõigest mõnikümmend päeva pärast Jato raseda emaga abiellumist, on mõnevõrra informatiivsem vastus. «Mis siis, kui ikka juhtub?»
«Hoolitsed, et ei juhtu.» Ta sihtis Jatot aialabidaga. «Kui vilja külvad, poiss, ole parem valmis vastutama, kui see kasvama läheb.» Ta langetas käe ja vaatas üle põllu sinnapoole, kus Jato ema veeputka juures torusid töötles, pikad juuksed käsivarsi riivamas, Jato viis nooremat õde-venda teda aitamas või tolmus mängimas. «Vali koht, mis on sulle kallis.» Ta hääl muutus pehmeks. «Koht, mida suudad armastada.»
Jato vaatas teda teraselt. «Kas sina valisid?»
Isa pööras pea tagasi tema poole, ilme nüüd õrn. «Seda ma tegin.»
See oli kogu isa nõu naiste, seksi ja armastuse kohta, aga see oli aastate jooksul hästi vastu pidanud. Nightingale'is oli tal aga vaevalt võimalust naisega kõnelda, jalutamas käimisest rääkimata. Nii et Soziga koos olla oli imelik.
Viimaks sai rajast puiestee. Nad jõudsid Sümfooniahalli esisele väljakule, plaaditud basseini juurde. Süttis lamp, mis kallas basseini üle roosa valgusega ja veest paiskus välja purskkaevu ümarakaareline veejuga. Põlema süttis kuldne lamp, millele järgnes kahe veekaarega purskkaev, seejärel roheline lamp ja kolm kaart ja nii edasi, iga purskkaev lisamas üldmuljele väiksemaid täiendusi. Kokkuvõttes moodustasid need koos hiigelsuure laialivalguva ruudu. Ümber Jato ja Sozi lendas veesädemeid ja näkku lõõtsus udu.
«See on kaunis,» ütles Soz.
Jato vaatas teda, võlutuna viisist, kuidas vikerkaaretoonides udu halona naise pead ümbritseb, andes ta kenale näole taevaliku ilme. Naine nägi välja nagu helendavates värvides akvarell. «Selle nimi on Fourier' Font," ütles mees.
Naine naeratas. «Sa mõtled, et nagu Fourier' rida?»
«Täpselt nii.» Mees hoidis end tagasi, et mitte välja pahvatada, kuivõrd teise naeratus talle meeldib. «Veekaared ei saa liituda nii, nagu õiged laine harmoonikud, aga üldine efekt töötab üsna hästi.»
«See