Jagoda allkirjaga käskkirjas öeldi, et tšekistid on end korduvalt näidanud entusiastidena kõige uue alal. Tšekistide energia ja entusiasm on loonud ja arendanud Solovetsi laagrid, millel oli suur positiivne mõju Kaug-Põhja tööstuse ja kultuuri arendamisel. Dokumendis märgiti, et tšekistide juhtimisel peavad uued laagrid kujundama ümber ka teiste äärealade majanduse ja kultuuri.
Julgeolekuamet käsutas kinnipeetavate näol kõige paremaid insener-tehnilisi töötajaid. 15. mail 1930. aastal kirjutasid Jagoda ja VSNH esimees Valerian Kuibõšev alla „Kõrgema Rahvamajandusnõukogu ja Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse ringkirjale”, milles kästi kasutada tootmistööl neid spetsialiste, kes olid kahjurluses süüdi mõistetud. Kirjas oli seegi, et kahjurite rakendamist tuleb organiseerida nii, et nende töö toimuks OGPU hoonetes. Teisisõnu, kõik, mida arreteeritud ja süüdimõistetud insenerid kavandasid ja valmistasid, oli julgeolekuorganite omand.
Mis mees see Genrihh Jagoda siis oli? Vladimir Nekrassov, professor ja kindral, kes on kirjutanud raamatuid siseasjade rahvakomissaridest ja ministritest, arvab nii:
„Jagoda oli tubli tööhobune. Töötas palju ja taipas asja tuuma lennult. Oma aja kohta oli ta üsnagi haritud, ikkagi keskharidusega. Või peaaegu keskmisega. Tõsi, Jagoda kirjades oli palju keelevigu. Kuid see pole oluline. Peamine, mis ühendas neid kõiki, nii Jagodat, Ježovi kui ka Beriat, oli see, et nad teenisid Stalinit. Neil kõigil olid tüüpilise käsutäitja isikuomadused…”
Ma küsisin professor Nekrassovilt:
„Kui jutt on sellistest meestest, tekib kohe klassikaline küsimus: kas selleks, et seda kõike teha, oli vaja juba sündida teatavate iseloomuomadustega või sundis ametikoht neid julmustele?”
„Räägitakse, et Beria võis arreteeritule ka kaikaga virutada,” rääkis professor Nekrassov. „Ježov kuulas arreteerituid ise üle, et peksta välja vajalikke tunnistusi. Kuid nemad ise ei tapnud kedagi, nad muutsid organid tapaveskiks. Seepärast on raske uskuda, et tegu oli geneetilise verejanulisusega. Ma arvan, et siin avaldas mõju üleüldine psühhoosiõhkkond.
Ma olen lugenud Jagoda dokumente, tema käskkirju. Näiteks pöörduti tema poole kirjaga: kusagil koloonias oli mingi ülemus, kes polnud rahul, et plaani täidetakse kehvalt, ta ajas kinnipeetavaid alasti välja külma kätte, sealhulgas ka naisi. Jagoda andis korralduse asja kiiresti uurida. Ta kirjutas resolutsiooni: „Kust te selliseid lurjuseid leiate? Naisi külma kätte ajada! Kes lubas?”
Nii et ei oleks õige teda maalida ainult ühe värviga…
Kogu võimuaparaat, nii partei kui nõukogude võim, nõudis Jagodalt vaid karme meetmeid. Ivan Gronski, kes 1930. aastate alguses oli ajalehe Izvestija peatoimetaja, jutustas palju aastaid hiljem, kuidas ta oli püüdnud juhtida õigele teele talupojast luuletajat Nikolai Kljujevit, aga tollel polnud mingit tahtmist käituda nii, nagu vaja.
Gronski meenutusest: „Siis ma helistasin Jagodale ja palusin N. Kljujevi 24 tunni jooksul Moskvast ära koristada.
Jagoda päris:
„Kas arreteerida?”
„Ei, ainult Moskvast välja saata.”
Seejärel ma informeerisin oma otsusest ka Stalinit, tema andis selleks nõusoleku.”
Nikolai Kljujev lasti maha Tomski vanglas 1937. aastal, juba Ježovi ajal.
Kirjanik Leonid Leonov on meenutanud, et Jagoda oskas hirmutunnet sisendada:
„Ükskord olin temaga koos Gorki juures teed joomas. Äkki kummardus purupurjus Jagoda, riided konjakist ligased ja silmad punnis, üle laua minu poole ja lausus kähinaga: „Kuulge, Leonov, vastake mulle, milleks on teile vaja hegemooniat kirjanduses. Vastake, milleks?” Ma nägin siis tema silmis sellist tigedust, et mul oleks kehvasti läinud, kui tema võimuses oleks olnud mind kinni võtta. Kuid siis ta seda teha ei saanud…”
Mihhail Schreider, kes töötas OGPU keskaparaadis, on pärandanud meile Jagoda kohta huvitavaid mälestusi. Tema sõnul oli Jagoda suurepärane majandusmees ja organisaator. Tema juhtimisel ehitasid kinnipeetavad valmis sellised tähtsad objektid nagu Valge mere–Balti mere kanali. Schreideri meelest oli 1920. aastate lõpust kuni 1930. aastate keskpaigani vanglates ja laagrites eeskujulik kord. Hästi oli korraldatud töö kodutute lastega ja alaealiste kurjategijatega, mis oli saanud alguse juba Dzeržinski ajal. Kuid iseloomult oli Jagoda väga ülbe ja auahne.
Pärast Menžinski surma, kui Jagoda määrati rahvakomissariks, olevat ta kaotanud täielikult mõõdutunde, ka suurtel nõupidamistel rääkis ta jämedusi ja kasutas ebatsensuurseid sõnu, ta ei talunud vasturääkimist, kuid pidas lugu pugejatest ja ülistajatest. Nautides kuulsust, korraldas ta oma korteris koos nendega söömaaegu, küll päeval, küll õhtul.
Alguses elas ta Marhlevski tänaval, majas nr. 9, kuhu olid saanud korteri mitmed nimekad tšekistid, hiljem aga asus elama Kremlisse, kus ta elas ka viimastel aastatel. Marhlevski tänava majja kogunesid tihti kirjanikud ja ajakirjanikud, Jagoda naisevenna, RAPP-i peasekretäri Leopold Averbahhi sõbrad.
Averbahh lasti hiljem maha, kuigi ta oli ema poolt Jakov Sverdlovi sugulane. Kuid tema naist Jelenat, kes oli Vladimir Bontš-Brujevitši tütar, nagu ka Bontš-Brujevitšit ennast, kes Lenini ajal oli olnud valitsuse asjadevalitseja, ei puututud.
Pärast Jagoda arreteerimist mõisteti tema naine Ida Averbahh viieks aastaks vangi. Kuid juba aasta pärast lasti ta vanglas maha. Naine oli jurist ja oli kirjutanud raamatu „Kuriteolt tööle”, mis rääkis töölaagrite tähtsusest.
Jagoda ajal ilmus ajakirjanduses arvukalt artikleid ja olukirjeldusi edusammudest nendel objektidel, mida ehitati kinnipeetavate tööjõuga, samuti ka tol ajal moes olevast kurjategijate ümberkasvatamisest.
Kui Gorki 1928. aastal Itaaliast Venemaale naasis, sai Jagoda temaga lähedalt tuttavaks, ta tegi panuse Gorki armastusele laste vastu, rääkis kirjanikule OGPU edusammudest kodutute laste ja alaealiste kurjategijatega tegelemisel.
20. detsembril 1927, kui tähistati Tšekaa-OGPU kümnendat aastapäeva, pidutsesid julgeolekuorganite allüksused Moskva parimates restoranides, sellisteks peeti tol ajal „Metropoli”, „Grand Hotelli” ja „Savoyd”. Jagoda sõitis kõik restoranid läbi ja õnnitles julgeolekutöötajaid.
Tavaks hakkasid kujunema OGPU töötajate nõupidamised Kremlis, neid juhatas Stalin, kes niiviisi rõhutas, et organeid juhib tema isiklikult. Kõigile julgeolekujuhtidele sisendati, et nende tööd juhib Stalin isiklikult. Aegamööda hakkasid julgeolekutöötajad hoolimatult suhtuma kohalikesse partei ja nõukogude organisatsioonidesse, leides, et nende seisund on kõrgem.
1935. aasta juunis tuli Moskvasse kuulus prantsuse kirjanik Romain Rolland. Stalin korraldas talle vastuvõtu. Temaga vestles ka rahvakomissar Jagoda, püüdes jätta endast head muljet. Rolland kirjutas oma päevikus Jagoda kohta: „Salapärane tegelane. Väliselt peene moega mees… Kuid tema politseilikud funktsioonid tekitavad õudust. Ta räägib leebelt, nimetades musta valgeks ja valget mustaks ning vaatab teile imestunult otsa, kui te väljendate kahtlust tema sõnade üle.”
1. septembril 1934. aastal tapeti Smolnõis poliitbüroo liige, keskkomitee sekretär, partei Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee esimene sekretär, keskkomitee loodepiirkonna büroo esimene sekretär Sergei Mironovitš Kirov (see oli pseudonüüm, tema tõeline perekonnanimi oli Kostrikov).
Seda mõrva pole siiamaani lõpuni uuritud, kuigi teadlased ja uurijad on korduvalt selle juurde tagasi pöördunud. Loodi isegi mitu komisjoni. Miks siis ei õnnestunud kõike välja selgitada?
Kirovi tapmine 1934. aastal on väga sarnane USA presidendi John Kennedy mõrvaga 1963. aastal. Mõlemal juhul on olemas vaid üsna kindlad tõendid konkreetsete mõrvarite kohta –