Kui Kirovit poleks tapetud, oleks ta jäänud ajalukku samasuguse silmapaistmatu tegelasena nagu näiteks Andrei Andrejev, kes kuulus kakskümmend aastat poliitbüroosse ja oli kaksteist aastat keskkomitee sekretär. Keda huvitab praegu see, et nooruses oli Andrejev menševike lähikonnas ega meenutanud põrmugi seda tõsiusklikku bolševikku, kelleks ta hiljem sai?
Kui vaadata poliitbüroo istungite protokolle, siis võib märgata, et Kirov võttis neist osa väga harva. Leningradi parteisekretärina tegeles ta ennekõike oma linna ja oblasti asjadega. Ta oli linna majandusülem, kui nii võib öelda.
Tema läkitustest pole näha mingit poliitilist algatust, nagu näiteks: „Muudame repressioonid pehmemaks”. Sellist asja ei olnud.”
Ajaloodoktor Hlevnjuk:
„Ma uurisin paralleelselt ka Ordžonikidze elu, kes samuti lõpetas traagiliselt – ta laskis enda maha. Kuulduste järgi seepärast, et tal olevat olnud terav konflikt Staliniga. Ordžonikidze suhtus tõesti ettevaatlikult Stalini kavasse hakata rakendama üldist terrorit. Sel pinnal oli neil omavahelisi konflikte. Arhiivides on suur hulk dokumente, mis seda kinnitavad, nii otseselt kui kaudselt.
Kahjuks ei ole tunnistusi sellest, mis juhtus tol traagilisel päeval. Nii on jäänudki selgusetuks, kas Ordžonikidze ikka laskis enda ise maha või… Kuid dokumente tema konfliktidest Staliniga on küllaga. Samas pole aga olemas isegi kaudseid vihjeid Stalini ja Kirovi vastuoludest…
Kirov ei saanud olla Stalini võistleja: nad ei olnud võrreldavad vastased. Kirov oli parteis teisejärguline tegelane. Ta liitus bolševikega üsna hilja, enne seda töötas ta kadettide ajalehe juures, mida talle 1929. aastal ka meelde tuletati. Leningradi parteitegelased süüdistasid teda selles, et ta polevatki tõeline bolševik. Seda konflikti arutati ka Moskvas. Kirovit asus kaitsma Stalin, Kirov säilitas oma koha, kuid see lugu oli teda siiski kompromiteerinud.
Stalinile meeldis ümbritseda end inimestega, kelle reputatsioon oli määritud. Sellesse kategooriasse kuulusid Kirov, Beria ning ka Võšinski. Kirov pidas meeles, et ta on kõige eest tänu võlgu Stalinile, et ilma Stalinita pole ta mitte keegi. Stalin tõi Kirovi ära Taga-Kaukaasiast, ta nõudis, et Kirov asuks juhtima Leningradi parteiorganisatsiooni pärast Zinovjevit. Kirov ei tahtnud Bakuust lahkuda. Ta nõustus alles siis, kui oli saanud lubaduse, et mõne aasta pärast lubatakse tal Kaukaasiase tagasi minna.
Vorošilov kirjutas Ordžonikidzele Kirovi esimestest sammudest Leningradis: „Kirõtš töötab Piiteris päris kenasti, kuid tema hing on nafta juures, ta sülitaks kolmekümnekraadisele pakasele meelsasti näkku ja tormaks rõõmuga oma „aromaatsesse” ja meelitavasse Bakuusse.”
Mis puutub tuntud väitesse, et partei XVII kongressil hääletasid paljud delegaadid Stalini vastu, et mingid delegaadid olevat koguni soovitanud valida Stalini asemel peasekretäriks Kirov, siis see on vaid müüt. Fakte selle kohta ei ole, on vaid vasturääkivad meenutused. Neid pole suudetud tõestada.
Kirov oli tegelikult oblasti mastaabiga poliitik. Ja sel ajal oli Stalinil mantlipärija olemas. Selleks oli Molotov, mees number kaks nii parteis kui riigivalitsuses. Tookord ei mõelnud keegi, et võiks olla veel üks mees number kaks.
Oleg Hlevnjuk:
„On olemas kaudseid tõendeid, mis veenavad mind, et see oli saamatu üksikterroristi, õnnetu inimese tegu. Kuid see ei ole Stalini õigustamine. See ei tähenda, et Stalin ei oleks saanud Kirovit tappa. Stalin tappis ju miljoneid inimesi. Isegi kui ta pole seotud Kirovi tapmisega, ei muuda see hinnangut tema kuritegude kohta. Igal juhul kasutas Stalin Kirovi tapmise täie mõõduga ära…”
Milleks oli Stalinile vaja Kirovi surma? Ta hävitas ju väga palju inimesi ilma igasuguse ajendita, siin aga pidas millegipärast vajalikuks lavastada terve etenduse?
Professor Naumov:
„Kirovi tapmise ajaks oli loodud juba seadusandlik baas, mis lubas hakata rakendama massilisi repressioone. Kogu kriminaalkaristuste kompleks oli juba valmis. Tarvis oli vaid ajendit.”
1934. aasta detsembris oli tarvis avaldada vaid üks määrus, ja kohe seejärel hakkasid toimima juba vastu võetud represseerivad seadused.
Pool aastat varem, 8. juulil lülitas NSVL Kesktäitevkomitee „Määrusesse riiklike (kontrrevolutsiooniliste) kuritegude kohta” ka sätte kodumaa reetmisest. Reetmiseks loeti spionaaži, sõjaväelise ja riikliku saladuse reetmist, üleminekut vaenlase poolele, põgenemist või lendamist väljapoole riigipiiri. Selle eest oli ette nähtud mahalaskmine. Kui kodumaa reetja oli sõjaväelane, saadeti kogu tema perekond viieks aastaks asumisele.
Veel võeti vastu seadus vastutuse suurendamisest riikliku saladuse hoidmisel. Nii tekkis võimalus võtta vastutusele ükskõik millist ametnikku. Lohaka suhtumise eest salajastesse paberitesse võis saada kaheksa kuni kaksteist aastat. Salajase dokumendi kadumine oli katastroof.
Kümme päeva pärast Kirovi surma koostas NKVD oblastivalitsus juba nende nimekirju, keda tuli Leningradist välja saata – neid, kes ei olnud poliitiliselt usaldatavad, sai kokku üle 11 000 inimese.
Järgmisel päeval pärast Nikolajevi süüdimõistmist saatis Stalin poliitbüroo liikmetele enda koostatud kirja, mille ta oli adresseerinud kõigile parteiorganisatsioonidele: „Sm. Kirovi elajaliku tapmisega seotud sündmuste õppetunnid”.
See oli NKVD tegevuse ideoloogiline suunis.
4. detsembril teatasid ajalehed Kesktäitevkomitee presiidiumi määrusest, mille kohaselt terrorismis süüdistatavate asju tuli arutada kiiresti ja lihtsustatud korras. Armuandmispalveid neis asjus vastu ei võetud, süüdlased, kellele oli mõistetud kõrgeim karistusmäär, tuli kohe hukata. Juba järgmisel päeval viidi analoogilised muudatused sisse ka vabariikide kriminaalkoodeksisse.
NSVL Kesktäitevkomitee presiidiumi 1934. aasta 1. detsembri määrus „Terroristlike aktsioonide kavandamise või teostamise menetlemise korrast” tühistati alles 19. aprillil 1956. Selle seaduse järgi jõuti hukata ka Beria. See oli väga käepärane seadus.
Pärast Kirovi tapmist sööstis üle kogu maa verine keeristorm, inimesed tardusid hirmust.
Vladimir Bontš-Brujevitš, kes oli juba kaua poliitikast eemal olnud ja tegeles muuseumitööga, kirjutas Jagodale kirja:
„1. detsembri sündmused erutasid loomulikult iga parteilast… äärmiselt ja sundisid väga tähelepanelikult ringi vaatama, et kümme korda mõõta olukorda, kuhu ta on sattunud, et teha kõike nii, et ühelgi klassivaenlasel, partei ja valitsuse vaenlasel ei oleks mingit võimalust tungida ühessegi asutusse ja seal kindlustuda.”
Bontš-Brujevitš teatas rahvakomissarile, et on otsustanud mitte võtta tööle ühtegi menševikku ega mingisugusegi opositsiooni liiget, pidades neid poliitiliselt jäädavalt kompromiteerituiks.
„Kõigi tööle võetavate parteitute isikute ankeedid saadan ma Teile. Ma palun, et Teie käsiksite neid ankeete kontrollida ja teataksite mulle kas kodusel telefonil (2-90-32) või mõnel muul viisil, kas nende isikute hulgas, kes muuseumi tööle astuvad, on teadaolevalt poliitiliselt ohtlikke.”
Ta hoolitses selle eest, et tema juhitavas „muuseumis ei oleks võimalik korraldada mingisuguseid töötajate kohtumisi kolmandate isikutega, seepärast olen keelanud tuttavate küllatuleku muuseumi töötajate juurde. Igaüks, kes astub üle muuseumi läve, peab saama all pääsmiku, vastutav sekretär või tema abi peab pääsmikule märkima, kelle juurde külastaja läheb, kirjutama üles tema nime ja fikseerima aja, millal ta muuseumist lahkus, erinimistusse tuleb märkida, milleks see inimene muuseumi tuli.
Mõningad isikud on muuseumis nii paigutatud, et nad saaksid pidevalt jälgida, et muuseumitöötajad kolmandate isikutega mingit juttu ei ajaks…
Ma andsin korralduse, et kogu muuseumi saabuv post, sealhulgas ka muuseumi töötajate nimele saabunud kirjad, toimetatakse