Põhjalikud mälestused selle sündmuse kohta on meile jätnud Mihhail Rosljakov, kes juhtis sel ajal Leningradi oblasti rahandusosakonda. Ta oli pikka aega laagreis, kuid jäi ellu. Mõrva hetkel oli Rosljakov oblastikomitee teise sekretäri Mihhail Tšudovi kabinetis, kus toimus parajasti nõupidamine.
Kell 16.37 kuuldi kahte lasku, tormati koridori ja nähti liikumatult põrandal lamavat Kirovit. Tema kõrval viskles hüsteeriahoos mees, kellel oli paremas käes revolver. Temalt võeti kohe ära relv, taskumärkmik ja Leonid Nikolajevi nimele välja antud parteipilet.
Kirov viidi Tšudovi kabinetti ja kutsuti kohale arstid, kes konstateerisid surma. Kohe seejärel helistati Moskvasse ja kanti juhtunust ette. Nikolajevi viisid NKVD Leningradi osakonna töötajad eeluurimisvanglasse.
Järgmisel päeval jõudis Leningradi Stalin. Koos temaga saabusid valitsusjuht
Vjatšeslav Molotov, kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov ja värskelt ametisse astunud keskkomitee sekretär Andrei Ždanov, kellest mõne päeva pärast sai Kirovi asemel Leningradi esimene sekretär – sel ajal meeldis Ždanov Stalinile väga.
Partei kõrgemat juhtkonda saatsid ka professionaalid – Vene NFSV prokurör Andrei Võšinski, ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli Komisjoni esimehe asetäitja Nikolai Ježov, siseasjade rahvakomissar Jagoda ja tema esimene asetäitja Agranov.
Kuidas see mõrv siis toimus?
Jõudnud Smolnõisse, läks Kirov kolmandale korrusele, astus mööda pikka koridori ja pöördus siis lühikesse põikkoridori, mis viis tema kabineti juurde. Esimese sekretäri isiklik ihukaitsja, juba elatanud mees Juri Borissov kõndis tema taga, nagu oli ette nähtud. Hetkeks kaotas ta Kirovi silmist. Külgkoridoris oleks pidanud olema täiendav vahipost. Kuid seal ei olnud kedagi. Mõrvar ja Kirov seisid nüüd silmitsi.
Jutustab ajaloodoktor professor Vladimir Naumov, kes on põhjalikult uurinud Kirovi surma asjaolusid:
„Ma ei saa üldsegi aru, kuidas sai kõrvaline inimene tolgendada selles koridoris, kus kõik on näha. See oli ju eritsoon. Miks mitte keegi ei pööranud Nikolajevile tähelepanu, ei küsinud temalt: „Mida sa siin teed?”
Ma küsisin Naumovilt:
„Aga kui esimese sekretäri ihukaitsja poleks maha jäänud, siis oleks ta Kirovi kõrval seistes võinud Nikolajevi maha lasta ja Kirovi elu päästa, meie riigi ajalugu oleks siis läinud ehk hoopis teist, mitte nii verist teed mööda?”
Professor Naumov vangutas pead:
„Kirov oli juba hukkumisele määratud. Kõik oli seal väga hästi läbi mõeldud. Kirov ei sallinud põhimõtteliselt, et ihukaitsja oleks talle liiga lähedal, seepärast Borissov oligi pisut kaugemal. Kui Kirov sellesse koridori pööras, siis oleks ihukaitsja Borissov võinud ka vaid kahe sammu kaugusel olla, Kirov oleks mingiks hetkeks ikkagi üksi jäänud…”
Mõrvar tulistas Kirovit kohas, mis oli selleks kõige sobivam. Mõrva skeem oli kavandatud nii hoolikalt, et Kirovil polnud mingit pääsemisvõimalust. Kuid kas vähese haridusega ja üsna saamatu Nikolajev oli ikka võimeline sellist plaani üksinda kavandama? Või oli selle taga kellegi kogenuma ja osavama mõistus?
Professor Naumov:
„Nagu me praegu teame, oli Nikolajevil mitu võimalust Kirovit tappa. Tal oli relv kogu aeg kaasas, ja see oli laetud. Kuid asi korraldati nii, et Kirovit ei tapetud mitte öisel ajal kusagil teel, vaid nimelt Smolnõis, tema kabineti lävel. Millist vastukaja see kogu riigis tekitas! Kirov tapeti Smolnõis! Smolnõi oli ju peaaegu sama, mis Kreml. Riik võpatas…
Mõrvapäeval saabus Kirov Smolnõisse üsna ootamatult, keegi ei teadnud, kas ta üldse sel päeval enam tagasi tuleb, ja kui tuleb, siis millal. Kuid selgub, et Nikolajevile teatati aegsasti, et Kirov suundus Smolnõisse. Pisut enne mõrva helistas Nikolajev naisele. Alles üsna hiljuti tehti kindlaks, et ta helistas Smolnõi valveruumist. Kas koos temaga ootasid seal Kirovi saabumist ka tšekistid?
Hiljem tehti kindlaks, et mõrvar tiirutas juba pikemat aega Kirovi läheduses, et ta pääses vabalt Smolnõisse, ta teadis, kus ja millal Kirov viibib.
15. oktoobril 1934, poolteist kuud enne Kirovi tapmist peeti Nikolajev kinni Kirovi maja lähedal Krasnõje Zori prospektil. Teda kuulas üle ja otsis läbi Leningradi NKVD valitsuse kaitse osakonna ülem. Kuid NKVD kohaliku operatiivosakonna ülema korraldusel lasti Nikolajev millegipärast vabaks.
Ajaloodoktor Oleg Hlevnjukil on oma arvamus:
„On olemas versioon, et Nikolajev peeti kinni koguni kahel korral ja lasti mõlemal korral vabaks. Seda rääkis Hruštšov – oma väite kinnituseks, et Kirovi vastu oli korraldatud vandenõu. Kuid dokumentide järgi otsustades peeti Nikolajev siiski vaid üks kord kinni selle maja juures, kus elasid Kirov ja teised linna juhid. Asi on selles, et sinna kogunes alati kümneid inimesi, nad tõid oma petitsioone, kirju ja pöördumisi. Aeg-ajalt korraldas miilits seal haaranguid, inimesed võeti kinni, kuid neid ei pandud istuma, nendele tehti selgitustööd ja lasti siis vabaks. Niisugusesse haarangusse sattus ka Nikolajev. Talle tehti veidi peapesu ja lasti seejärel vabaks…
Kuid Nikolajev peeti ju kinni relvastatuna! Ja seda ajal, kui arreteerimiseks piisas ka kõige tühisemast põhjusest. Püstolit oli aga neil aastail väga raske hankida. Relvad, mis kellelgi olid veel kodusõja ajast säilinud, olid ammu ära korjatud. Ja ometi lasti ta vabaks.
On leidnud kinnitust, et Nikolajev valmistus mõrvaks tõsiselt. Ta harjutas laskmist ja tulistas küllaltki täpselt. Hiljem tehti kindlaks, et padruneid sai ta spordiühingu „Dünamo” baasist, see ühing allus aga NKVD-le.
Leonid Vassiljevitš Nikolajev sündis 1904. aastal. Ta oli põdur ja nõrk, oli kasvanud ilma isata, täielikus vaesuses. Lapsena oli ta tihti haige. Haigus jättis jälje ka tema psüühikale. Ta oli hädavares, ei suutnud kaaslastega suhelda. Nikolajev lõpetas koolis kuus klassi, seejärel veel nõukogude parteikooli. Viieteistkümne aasta jooksul vahetas ta üksteist korda töökohta, ta ei suutnud kusagil pikemalt püsida. Neli aastat oli ta töötanud treialiõpilasena, siis võeti ta tööle Viiburi rajooni komsomolikomiteese, seejärel Luuga maakonna komsomolikomiteesse. Ta oli nime poolest asjadevalitseja, kuid tegelikult vaid tehniline sekretär.
Kolm kuud töötas ta referendina oblastikomitee tööstusosakonnas. Ei sobinud sealse kollektiiviga. Ta viidi üle instruktoriks Tööliste-Talupoegade Inspektsiooni, sealt saadeti Leningradi oblasti Parteiajaloo Instituuti. Kuid sealgi püüti temast kähku lahti saada. Ta keeldus minemast tööle transpordiettevõtte poliitosakonda, seepeale ta vabastati töölt ja heideti ka parteist välja. Hiljem võeti parteisse tagasi, kuid talle tehti vali noomitus koos isiklikku toimikusse kandmisega. See juhtus 1934. aasta aprillis.
Tööd ta enam ei leidnudki. Kuna ta oli partei liige, siis pakkus partei rajoonikomitee talle mitut ametikohta, kuid ta keeldus madalapalgalistest ametitest, lootes pääseda tagasi tööle parteiaparaati, kaebas ebaõigluse üle ja püüdis pääseda ülemuste jutule.
Tema naine Milda Draule töötas partei oblastikomitees, kuid 1933. aastal viidi ta üle kergetööstuse rahvakomissariaadi Leningradi oblasti voliniku ametkonda.
Räägitakse, et Milda oli õhtuti ja puhkepäevadel oblastikomitees valves, kus teda märkas Kirov, kellele see nägus naine meeldima hakkas. Kuid nagu kinnitab Mihhail Rosljakov, kes töötas Leningradis, olid oblastikomitee naistöötajad absoluutselt kindlad, et mingit suhet Kirovi ja Nikolajevi naise vahel ei olnud.
Ometi olevat Nikolajevile vihjatud, et naine murrab talle truudust. Viha eduka võistleja vastu olevatki olnud selle tulistamise põhjus – see on praeguseni kõige populaarsem versioon. Kas Kirov oli siis tõepoolest naistekütt? Kui põhjendatud ikka on oletus, et Nikolajev oli oma naise ja Kirovi suhtes armukade?
Ajaloodoktor Oleg Hlevnjuk:
„Ei saa välistada, et see tasakaalutu, füüsiliselt alaväärtuslik, elus peksa saanud mees otsustas äkki oma õnnelikule rivaalile kätte maksta. Nikolajev oli kõikjalt minema aetud, ta sattus kõigiga konflikti,