Juba ammu on pandud tähele kummalist seost kunstiinimeste ja eriteenistuse ohvitseride vahel. Mõõga ja mantli rüütlite enesetunnet meelitab mõtetevalitsejate tähelepanu nende vastu. Luuletajaid ja näitlejaid aga erutab salavõimu müstiline külgetõmme. Või ehk otsivad nad elukogenud asjameeste juttudest lihtsalt uusi süžeesid…
Jakov Agranov oli tšekist-intellektuaal. Kui Lenin käskis 1922. aastal saata riigist välja „kontrrevolutsioonilised” teadlased, palus ta Dzeržinskil anda see ülesanne kellelegi asjalikule tšekistile. Ülesanne anti Agranovile. Lenin suhtus Agranovisse hästi.
Sübariit Rudolf Menžinski, äärmiselt ambitsioonikas Genrihh Jagoda, oma peadpööritavalt kiirest tõusust Olümposele aru kaotanud Nikolai Ježov ja nende kõrgetel ametikohtadel olnud alluvad, sealhulgas ka Agranov (tema karjääri laeks oli siseasjade rahvakomissari esimese asetäitja ametikoht) võtsid meelsasti osa Moskva boheemlaste tegemistest, nad sõbrustasid kunstimeistritega, tookord öeldi selle kohta, et nad mängisid metseene.
Genrihh Jagoda ei tuianud Gorki majas mitte seepärast, et nuhkida proletaarse kirjaniku järel. Nagu väidetakse, olevat talle meeldinud Peškov-noorema naine, veel rohkem aga meeldis talle see huvi, mida tema isiku vastu tundis Venemaa kunstnike eliit. Rahvakomissari ja tema asetäitja asemel võisid kirjaniku jälgimisega tegelda nende alluvad. Informaatoritest ja nuhkidest pole see ametkond Venemaal kunagi puudust tundnud.
Kirjanik Issaak Babel, „Ratsaarmee” autor, sõbrustas Jakov Bljumkiniga, kes oli võtnud osa Saksamaa saadiku Mirbachi tapmisest. Majakovski suhtles Agranoviga. Muide, see traditsioon on kestnud 1920.–1930. aastatest meie päevadeni.
Nii et uurijad on enda loodud skeemi kütkeis, kui nad kirjutavad: „On ju selge, et Majakovski hävitamise operatsiooni juhatas Tšekaa vilunud agent Agranov.” Ega siis Agranov ometi asjata ei korraldanud ka luuletaja matuseid. Küllap tal oli vaja matuste ajal mingisuguseid jälgi varjata… Milliseid siis? Kunstnik Lavinskaja olevat näiteks näinud Agranovi käes Majakovski surmajärgset fotot, kuid mitte seda, mis on üldtuntud, vaid hoopis teist: „Siruli maas nagu ristilöödu, käed ja jalad laiali, meeleheitlikuks karjeks avatud suuga.”
Ka enesetapp toob valu ja kannatusi, seega võis Majakovski oma elu viimasel hetkel tõepoolest niiviisi välja näha. Kuna Agranov oleks pidanud seda fotot varjama, siis miks lasi „vilunud agent” kunstnik Lavinskajal seda näha?
Või siis veel üks küsimus: miks saadeti Majakovskile Lubjankalt püstol? „See oli kutse enesetapule. Temale polnud püstolit ette nähtud.” Oli küll, kohe kindlasti. Ka praegu kingivad siseministeerium ja kaitseministeerium nimekatele kultuuritegelastele nimelisi relvi, tookord oli selline tava laialt levinud.
Saata püstol, et meelitada sellega enesetapule – see on juba nagu romaanis. Ei maksa tšekistidest nii hästi mõelda, nemad olid ennekõike siiski ametnikud ja bürokraadid.
Püüdke endale ette kujutada, kuidas OGPU operatiivvolinik koostab Menžinskile ettekannet, soovitades saata luuletaja V. V. Majakovskile püstol, et too taipaks, et peab ennast maha laskma, ja sellise oletuse tobedus saab kohe selgeks.
Selles ametkonnas toimiti alati kõige lihtsamal moel: kui anti käsk ära koristada, siis koristatigi ära – mõisteti süüdi, pandi istuma, saadeti laagrisse, lasti maha või poodi üles, halvemal juhul purustati pea kas jääkirkaga või raudkangiga. Miks otsida keerukat lahendust, kui on olemas nii palju lihtsaid võimalusi?
Kuid ometi arvatakse: „1930. aastal oli igal juhul vaja Majakovski kõrvaldada. Ja ta kõrvaldatigi.”
On kasulik asetada ennast teise inimese kohale. Siiski on raske asetada ennast Stalini kohale, eriti veel 1930. aastal, ning mõista, miks oli tarvis Majakovski iga hinna eest ära koristada.
Stalini kriminaalses mõttelaadis pole kahtlust. Kuid tema peamine vaenlane oli Trotski. Käsku Trotski tapmiseks ei antud aga mitte 1930. aastal, vaid palju hiljem. Kas tahetakse väita, et Majakovski oli ohtlikum kui Trotski?
Kui Majakovski oleks elanud kauem, oleks ta tõenäoliselt sattunud Ježovi või Beria hakklihamasinasse. Kuid mitte 1930. aastal, vaid 1936. või 1938. aastal.
Ei maksa ka üle hinnata Majakovski rolli Stalini ja parteiladviku silmis. Praegu kujutatakse teda väga suure luuletajana, tolle aja kirjanduslikul ja poliitilisel maastikul olid hoopis teised suurkujud, kes huvitasid Vana väljaku (selle ääres asus partei keskkomitee hoone – Tlk.) või Lubjanka tegelasi. 1930. aastal polnud Vladimir Majakovski sugugi kõige hinnatum luuletaja. Parimaks ja andekaimaks luuletajaks käskis Stalin teda nimetada alles siis, kui ta oli surnud.
„Aga mis siis, kui teeõhtud koos tšekistidega polnudki nii süütud?” küsib üks neist, kes pooldavad Majakovski tapmise versiooni. „Psühhotroopsete ainete abil mõjutamise said tšekistid tõeliselt selgeks alles 1937. aasta näidisprotsesside ajaks… Tundub, et luuletaja kehv füüsiline seisund oli tingitud mingist kahjulikust ainest, mida sellistel oma ala meistritel nagu Elbert või Agranov oli väga lihtne tema toidu sisse poetada.”
Ma ei tea, kuidas oleks sellega hakkama saanud OGPU välismaa osakonna ülem Lev Elbert, kes oli üsnagi ähmane tegelane, kuid OGPU kolleegiumi liikme Jakov Agranovi jaoks oleks mürgisegamine olnud midagi uut. Ta oli meister hoopis teisel alal. Tema osales kümnete tuhandete inimeste tapmises, kuid tegi seda kaudselt. Ta ei puistanud mürki toidu sisse ega tulistanud kellegi pihta, tema vaid kirjutas alla käskkirjadele. 1930. aastal oli ta juba üks OGPU juhte, mitte mõni operatiivagent, keda võidi saata tapatööd korraldama.
Pealegi pole tänase päevani mingeid andmeid, et OGPU-NKVD oleks juba 1930. aastatel kasutanud psühhotroopseid vahendeid – lihtsalt seepärast, et tol ajal polnud seda sorti efektiivseid vahendeid olemaski. See tarbekeemia haru hakkas kiiresti arenema pärast seda, kui üks Šveitsi keemik 1942. aastal sünteesis LSD.
Selle preparaadi teisendeid ja muidki keerulisi keemilisi ühendeid uuriti 1950.– 1960. aastatel aktiivselt kõikide eriteenistuste laboratooriumides. Psühhotroopsetele ainetele pandi suuri lootusi seoses katsetega manipuleerida inimteadvusega. Üldiselt need lootused ei täitunud.
Tõsi, 1930. aastate Moskva kohtuprotsesside süüdistatavate hämmastavad ülestunnistused näisid lahendamatu mõistatusena. Lisame, et 1950. aastate alguses arvati ka Luure Keskagentuuris, et Moskvas on mingil moel õpitud kontrollima inimeste käitumist.
1930. aastate kohtuprotsesside süüdistatavate käitumine või ka Ungaris 1949. aastal kohtupingis olnud kardinal Mindszenty paljastavad ülestunnistused, nagu ka 1950.–1953. aasta Korea sõja ajal Põhja-Korea vägede kätte langenud ameerika lendurite Ameerika-vastased ütlused on seletatavad ainult erilise toimega preparaatide kasutamisega.
Ühes 1950. aastatel LKA-s tehtud ettekandes väideti, et vene tšekistid võisid kasutada kas lobotoomiat, elektrišokki või selliseid preparaate nagu insuliin, metazool või kokaiin, ning katsetada ka hüpnoosi ja narkootikumide koostoimet.
LKA korraldas ligi veerand sajandit selliseid uurimisi, kuid praktilist edu ei saavutanudki. Vastuseid tuleks seega otsida väljastpoolt keemialaboratooriume.
Miks siis inimesed, kes sattusid tšekistide küüsi, hakkasid lõpuks ikka rääkima just seda, mida neilt nõuti? Pikki tunde kestnud ülekuulamised, unetud ööd, ähvardused nende pereliikmed arreteerida mõjusid palju tõhusamalt kui müstilised psühhotroopsed vahendid…
Ja veel üks väide, mis annab põhjust kahtlemiseks: „Majakovski depressiooni sügavus polnud vastavuses juhtunu ulatusega.”
Depressioon üldisel kujul on olukord, kus inimene ei suuda adekvaatselt reageerida elulistele situatsioonidele, see on haiguslik reaktsioon.
Pole vist mõtet öelda, et luuletajad on üldse kõige haavatavamad inimesed. See, mis kõrvaltvaatajale tundub olevat tühine, on nende meelest ülemaailmne tragöödia.
Majakovski