OGPU-s saadud tunnistustes oli kirjas ka kahe poliitbüroo liikme –Kesktäitevkomitee esimehe Mihhail Kalinini ja valitsusjuhi Aleksei Rõkovi nimi. Kalininil polnud vähimatki poliitilist kaalu, tema Stalinit ei huvitanud. Kuid Rõkovi kohta, kellel oli riigis küllaltki suur autoriteet, hakkas Stalin materjali koguma.
Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita” lugejad naeravad lõbusalt, lugedes stseeni, mis kirjeldab välisvaluuta äraandmist („Nikanor Ivanovitši unenägu”): „Istute siin juba poolteist kuud, keeldute jonnakalt ära andmast teie kätte jäänud valuutat, kuid riigile on valuutat vaja, teil aga pole sellega midagi teha.”
Tänapäeva lugeja meelest on valuutahangeldajatele pühendatud leheküljed väga humoorikad, kuid esimesest väljaandest võttis tsensuur selle stseeni välja, sest see oli lausa elust maha kirjutatud.
Neil aastail käis massiline väärisesemete äravõtmine kõigilt, kellel veel midagi oli alles jäänud. Inimene arreteeriti, tavaliselt kas naabrite või töökaaslaste kaebuse põhjal, ja hoiti kinni seni, kuni ta andis ära kõik, mis tal oli. Väärisesemed olid vajalikud industrialiseerimise kiirendamiseks. Linnades polnud enam midagi võtta, seepärast riisuti külasid.
Majandusteaduse doktor Aleksei Uljukajev, kes oli Üleminekuperioodi Majandusprobleemide Instituudis Gaidari asetäitja, kuid sai Kasjanovi valitsuses rahandusministri asetäitjaks, arvab nii:
„Seda, mis toimus 1920. aastate lõpus, võib nimetada lihtsalt terroriks, kuid selles võib näha ka importi asendava mudeli realiseerimist isoleeritud riigi tingimustes. Peamine likviidne vahend oli teravili. See tuli kontsentreerida riigi kätte, ja kuna talupojad vilja vabatahtlikult ära ei andnud, siis käsutas valitsus toitlussalku ja kulakluse likvideerimist. Tänapäevaselt väljendudes oli kulakluse likvideerimine lihtsalt kiirendatud pankrotiprotseduur.
Nii et 1920. aastate lõpus alanud terror polnud tingitud mitte kurjusest (muide, ka kurjust jagus siis küllaga), valitsus oli lihtsalt otsustanud nii: „Meil pole aega erakapitali veenda, me peame koondama kõik ressursid ja paiskama need riigi arendamisse.”
Kolhooside organiseerijaid saadeti 1930. aasta jaanuaris teele järgmiste sõnadega: „Kui te oma tööd tehes üle pingutate ja teid selle eest arreteeritakse, siis pidage meeles, et teid arreteeriti revolutsioonilise tegevuse eest!”
Kogu riigis algas kohalike parteisekretäride vahel võistlus: kes saavutab varem sajaprotsendilise kollektiviseerimise. Ajalooalaste dokumentide ja materjalide kogumikus „Tundmatu Venemaa” on põhjalikult kirjeldatud, mis sellele järgnes.
Vilja hakati ära võtma neilt, kellel seda oli, see tähendab, korralikelt peremeestelt. Neid hakati nimetama kulakuteks ja nad kuulutati sisuliselt väljaspool seadust olevaiks. Esialgu oli kavas asustada nad lihtsalt vähemviljakatele maadele ja võtta ära „ülejääk”. NSVL Kesktäitevkomitee esimees Mihhail Kalinin selgitas, mida tuleb kulakutega teha: „Asustada nad halvematele maalappidele, võõrandada neilt üleliigsed tootmisvahendid.”
Kuid sellest jäi väheseks: partei propaganda tegi kulakutest mõrtsukad ja lurjused. Algul neid lihtsalt rööviti, võeti ära nende omand, keelati võtta välja oma raha hoiustelt hoiukassades.
1930. aasta 30. jaanuaril võttis poliitbüroo vastu otsuse „Abinõudest kulaklike majapidamiste likvideerimiseks piirkondades, kus toimub üldine kollektiviseerimine”. Plaanis oli saata koonduslaagritesse või lasta maha 60 000 kulakliku majapidamise peremeest, nende perekonnaliikmed aga saata asumisele. Kuid kulakluse vastu võitlemise tegelik mastaap oli suurem, kui plaanid ette nägid.
OGPU-s kirjutati kulakluse kui klassi likvideerimise käskkirjale alla 2. veebruaril 1930. Julgeolekujõududele anti ülesanne likvideerida kontrrevolutsiooniline kulaklik aktiiv, kes annab täiendust tegutsevate kontrrevolutsiooniliste ja mässuliste organisatsioonide liikmeskonnale.
Kulakute süüasju kästi lahendada kiirkorras. Suurem osa arreteerituist saadeti koonduslaagritesse. Kõige ägedamad vastased kästi maha lasta. Rikkamad kulakud, endised mõisnikud, autoriteetsemad talumehed ja kirikukoguduste aktivistid ning nende perekonnaliikmed tuli saata kaugematesse põhjapiirkondadesse, nende vara aga konfiskeerida.
Oleg Hlevnjuk kirjutab, et kahe aasta jooksul, aastail 1930–1931, saadeti üle poolteise miljoni talupoja ja nende pereliikme OGPU laagritesse ja tööasundustesse. Umbes pool miljonit talupoega pages ise linnadesse ja ehitustele. Veel umbes kaks miljonit saadeti välja kolmanda kategooria alusel, see tähendab sama oblasti alale, kuid neiltki konfiskeeriti kogu vara, põllutööga nad tegelda ei saanud ja neistki siirdus suurem osa linna, lootes seal kuidagiviisi ära elada. Nii hävitatigi tegelikult kogu riigi põllumajandus.
Paljaksriisutud kulakute vara läks riigi tuludesse, osa sellest anti kulaku koduküla elanikele: inimesed võtsid meelsasti vastu seda, mis nende naabritelt oli ära võetud. Kirjanik Lev Razgon, kes ka ise oli paljudes laagrites olnud, rääkis mulle:
„Stalini tegevus on mulle arusaadav. See allub rangele loogikale. Tal oli oma eesmärk. Kuidas aga näha tema käealuste musta hinge põhja, nende hinge, kes tapsid, kes täitsid käsku? Selleks tuleb pöörduda kollektiviseerimise ja kulakluse likvideerimise kohutavasse aega, mil inimesed läksid oma naabri juurde, kellega nad olid aastaid kõrvuti elanud, kelle juures olid ka külas käinud. Ja ainult seetõttu, et naabrit peeti nüüd kulakuks, teda ennast aga loeti kehvikuks, võtsid nad naabrilt ära kogu tema vara, heitsid ta koos lastega vankrisse ja saatsid Siberisse. Kas nendest inimestest on võimalik aru saada? Nad kõik olid ju talupojad…”
Pooled asumisele saadetud talupoegadest saadeti metsa-, mäe- ja ehitusmaterjalitööstuse objektidele, seega siis kõige raskemale tööle. Vanureid ja lapsi kasutati metsaraietööl, naised pidid põllumaad raadama.
Asumiselesaadetud elasid barakkides, muldonnides ja õlghüttides. Arstiabi ei saanud nad peaaegu üldse. Raha neil ei olnud, toiduaineid neile ei antud. Talveks jäid nad ka ilma soojade riieteta. Tekkis arvukalt vaeslapsi, kellele polnud üldse mingit toidunormi ette nähtud. Palka ei makstud väljasaadetutele vahel viis-kuus kuud järjest. Kohalik võim suhtus neisse kui tööloomadesse. Kõike seda võib lugeda ka OGPU ettekannetest.
Neis eriasundustes elasid inimesed nagu getodes, neil polnud õigust sealt ära sõita ega isegi asula territooriumilt lahkuda. Nad ei saanud ei õppima sõita ega töökohta vahetada. Piiranguid hakati tühistama alles 1947. aastal.
Menžinskile anti korraldus sundida talupoegi andma ära kogu oma vili ja viia tugevad majapidamised pankrotti. Talupoegi pandi vangi kariloomade tapmise eest (uue, 1930. aastal kehtestatud paragrahvi alusel), külviplaani täitmata jätmise eest, vilja varjamise ja sellega spekuleerimise eest. 1931. aastal kehtestati järjekordne paragrahv traktorite rikkumise eest.
Peamine kriminaalkorras karistamine toimus siiski teravilja andmise kohustuse täitmata jätmise eest. Need sanktsioonid olid mõeldud just kulakute vastu. Kuid kulakud jooksid minema, ootamata, kuni nad vangi pannakse. Siis hakkasid kohalikud võimumehed jahtima keskmikke. Tulemus oli samasugune: ka nende majapidamised laostusid.
Keskmike vastu rakendati repressioone samasuguse kergusega kui rikaste talumeeste vastu. Igaühte, kes polnud toimuvaga rahul, võidi süüdistada kontrrevolutsioonilises agitatsioonis. Purjuspäi kohaliku aktivistiga kaklemist vaadati kui terroriakti. Kohtud langetasid otsuseid, kutsumata kohale tunnistajaid, kuulamata ära kaitse arvamust ja hoolimata protseduurireeglitest.
1932. aastal avaldatud salajase instruktsiooni kohaselt tuli kõigist surmamõistvatest kohtuotsustest teatada poliitbüroo komisjonile, mis pidi need kinnitama. 7. augustil aga avaldati üks Stalini aja kõige barbaarsemaid seadusi – see oli nn. viie viljapea seadus. Tegemist oli Kesktäitevkomitee ja Ministrite Nõukogu määrusega „Riiklike ettevõtete, kolhooside ja kooperatiivide omandi kaitsest ja ühiskondliku (sotsialistliku) omandi kindlustamisest”.
Määrus, mis võeti vastu, et võidelda nälgiva talurahvaga, võrdsustas riigi ja ühiskonna vara riisumise nende kuritegudega, mille eest oli ette nähtud