„Kiirendatud industrialiseerimine ja talupoegade vägivaldne ühendamine kolhoosidesse paiskas riigi tagasi kodusõja aega,” kirjutas Oleg Hlevnjuk. „Näljased inimesed ei lasknud oma vilja minema vedada. Kogu riigis puhkesid talupoegade ülestõusud. 1929. aastal oli kogu maal 1300 mässu – neli mässu päevas. 1930. aasta jaanuaris võttis rahutustest osa 125 000 talupoega. Veebruaris oli neid 220 000 ja märtsis juba umbes 800 000…”
Poliitbüroo säilitas võimu riigi üle ainult terrori abil. 1930. aastail lasti OGPU-s langetatud kohtuotsuste alusel maha üle 20 000 inimese. Korraldati mobilisatsioon julgeolekuorganitesse, tööle võeti tagasi endised tšekistid, kes olid lahkunud, kui Tšekaa nimetati GPU-ks ja sellega seoses ka koosseise koondati.
Talupoegade killustatud väljaastumised olid juba kasvamas ülemaaliseks vastupanuliikumiseks. Seejuures keelas Stalin kasutada ülestõusnute vastu Punaarmeed, sest see koosnes enamasti talupoegadest ja Stalin kartis, et eilsed talumehed võivad pöörata relvad võimu vastu.
Nähes vastupanu ulatust, tulidki Stalin ja tema lähikondlased nähtavasti otsusele, et on vaja korraldada massiline puhastus, juurida välja kõik need, kes kas või teoreetiliselt võiksid olla ebalojaalsed.
1933. aastal kehtestati passirežiim, et kontrollida elanikkonna liikumist. 1923. aastani oli eri linnades kasutatud kõige erinevamaid dokumente, kõige rohkem siiski tööraamatuid, kuid ka pärast 1923. aastat, kui VTsIK andis korralduse kehtestada ühtsed isikutunnistused, võis esitada ükskõik millise dokumendi – tõendi majavalitsusest, ametitunnistuse, ametiühingu- või sõjaväepileti.
Oma vanaisa märkmetest leidsin ma meenutuse selle kohta, et tema oli saanud miilitsast tunnistuse, mis andis talle õiguse elada VNFSV kõigis linnades ja asulates. Tõendi tagaküljel oli sissekirjutust ja abiellumist tõendav tempel.
1932. aastal moodustas poliitbüroo komisjoni eesotsas OGPU esimehe asetäitja Vsevolod Balitskiga. Passide kehtestamist põhjendati sellega, et Moskva, Leningrad ja teised suuremad linnad on vaja puhastada ülearustest inimestest, kes pole seotud tootmisega ega tööga ametiasutustes, ning nendest kulakutest, kriminaalkurjategijatest ja teistest ühiskonnavastastest elementidest, kes ennast neis linnades varjavad.
Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 28. aprillist 1933 keelati passide andmine nendele kodanikele, kes elavad alaliselt maapiirkondades, seega siis talupoegadele, et takistada neil külast lahkuda. Talupoegi hoidis Nõukogude valitsus pärisorja seisundis. See seadusesäte tühistati alles 1974. aastal.
Need, kel passi ei olnud, kihutas tööliste-talupoegade miilits Moskvast ja Leningradist minema.
Külaelu purustamine viis 1932.–1933. aasta talvel näljahädani. Kõige hullem oli olukord Ukrainas ja Kasahstanis, viimane kannatas kõigist vabariikidest kõige rohkem. Nälja ja sellele järgnenud tüüfuseepideemia tagajärjel hukkus 1 700 000 inimest, seega 40 protsenti kasahhi elanikkonnast. Mitusada tuhat kasahhi põgenes Hiinasse, Mongooliasse ja Afganistani…
Nälgivad talupojad püüdsid varastada pisutki vilja, et toita lapsi. Kuid kohe hakkas tegutsema OGPU. 1932. aastal langetati 7. augusti seaduse alusel tuhatkond surmaotsust. Sama palju hukati inimesi ka 1933. aasta esimesel poolel.
Kuulus lastekirjanik ja kirjandusteadlane Kornei Tšukovski kirjutas 1932. aasta 14. oktoobril oma päevikusse:
„Eile rääkis juuksur, kes mul habet ajas, et ta põgenes siia Ukrainast, sinna jäid tema naine ja tütar. Äkki hüüatas ta hüsteeriliselt:
„Meil käib seal inimeste hävitamine! Hä-vi-ta-mine! Ma tean, ma arvan, et te töötate GPU-s, kuid mul on juba ükskõik. Seal käib inimkonna hä-vi-ta-mine. Pole viga, küll see jõuab siiagi. Mul on siis hea meel, seda ongi teile vaja!””
1933. aasta mais said julgeoleku ja prokuratuuri kohalikud organid OGPU, prokuratuuri ja justiitsasjade rahvakomissari salajase ringkirja:
„Kuna kehtiv kriminaalseadusandlus ei näe ette nende karistamist, kes on tegelnud inimsöömisega, tuleb taolised süüdistused anda viivitamatult kohalike OGPU organite kontrolli alla.
Kui inimsöömisele on eelnenud tapmine, siis ka need süüasjad tuleb kõrvaldada kohtutest ja justiitsasjade rahvakomissariaadi uurimisorganite pädevusest ning anda kontrollimiseks OGPU kolleegiumile Moskvas.”
Tööstuses polnud olukord kuigi palju parem kui põllumajanduses, märgib Oleg Hlevnjuk. Raha paigutati lõpetamata ehitustesse, samal ajal ei saanud tegutsevad ettevõtted ei toorainet ega tootmisseadmeid. Finantssüsteem oli kokku varisenud. Valitsus tõstis hindu, kehtestas kohustuslikud laenud ja trükkis raha juurde. Toiduaineid jagati kaardisüsteemi alusel.
Kauplused olid tühjad. Toiduaineid oli saada vaid Torgsini (üleliidulise välismaalastega kauplemise liidu) kauplustes, kus võeti vastu nii välisvaluutat kui ka kullast sõrmuseid, hambakroone, riste ja käevõrusid.
1930. aasta augustis loodi Moskvas kinnised toiduainete jaotuspunktid eriti tähtsate ettevõtete töötajatele. Idee hakkas meeldima ning peagi levisid toidu- ja tööstuskaupade jaotuspunktid üle kogu maa. Sellest alates oli väga ahvatlev töötada seal, kus on hea jaotuspunkt, selline, kuhu võõrad ei pääse, mitte seal, kus on huvitav töö ega isegi seal, kus makstakse hästi.
1932.–1933. aasta näljahäda viis hauda 4–5 miljonit inimest. Hämmastust tekitab üks asjaolu. Nagu näitab poliitbüroo liikmete kätte saabunud andmete analüüs, teadsid nad hästi, kui ulatuslik oli nälja levik ja kui rängad olid inimeste kannatused. Ajaloolased kinnitavad aga, et pole leitud ühtegi dokumenti, milles Stalin ja teised riigijuhid oleks väljendanud kahetsust miljonite kaaskodanike surma puhul.
Poliitbüroos ei osatud kriisile lahendust leida. Ka parteis endas oli palju neid, kes vaikselt nurisesid. Aastail 1929–1931 toimus järjekordne partei ridade puhastamine, välja heideti veerand miljonit inimest.
1932. aasta 10. detsembril võeti vastu otsus korraldada järjekordne puhastus partei liikmete ja liikmekandidaatide seas. See kestis 1935. aasta kevadeni. Liikmete vastuvõtmine kandidaatide hulgast taastus alles 1. novembril 1936.
Selle asemel lubati 1934. aasta veebruaris toimunud partei XVII kongressil hakata parteiorganisatsioonide juurde looma partei poolehoidjate gruppe. Selleks pidi taotleja saama kaks soovitust. Poolehoidjad võisid käia lahtistel parteikoosolekutel, kuid neil oli vaid nõuandev hääleõigus.
Poliitilises plaanis viis see „parempoolsete” autoriteedi tõusule, teisisõnu, kasvas linnas ja külas mõõdukat poliitikat pooldavate inimeste mõju – nende hulka kuulusid aga ka valitsusjuht Aleksei Rõkov, partei ideoloog Nikolai Buhharin, kes oli pöördunud talupoegade poole loosungiga „Rikastuge!”, ja ka endine ametiühingujuht Mihhail Tomski.
Need mehed olid Stalinile tülinaks. Tal oli aga väga raske kukutada väärikat tegelast ja head majandusmeest Rõkovit, kes oleks võinud pretendeerida isegi kogu riigi juhtimisele. Sellistes asjades võis Stalin loota vaid julgeolekuorganite abile.
Juba aastaid väidavad mõned uurijad, et Majakovski ei lõpetanud ise oma elu, vaid ta tapeti Stalini käsul Menžinski tšekistide poolt. Selle versiooni pooldajate arv aina suureneb.
Tõsi, kirjandusteadlased, Majakovski loomingu asjatundjad, on selles suhtes skeptilised. Nad tsiteerivad meelsamini Boriss Pasternakki, kes geniaalsele luuletajale omase läbinägelikkusega oli kunagi ennustanud: „Mulle tundub, et Majakovski lasi end maha uhkusest, sellepärast, et oli endas või enda läheduses ise hukka mõistnud midagi sellist, millega tema enesearmastus ei suutnud leppida.”
Kuid paljude meelest on versioon Majakovski mõrvamisest vägagi veenev. Rahvas usub ikka meelsamini salamõrva, vandenõu ja varjatud jõudude tegutsemist. Majakovski surmaga pole OGPU siiski seotud – kaunis haruldane juhtum.
Venemaa asjahuvilisi püütakse veenda ka selles, et Jessenin ei poonud end üles, vaid ta poodi üles. Mõned kirjanikud ja üks endine miilitsatöötaja korraldasid koguni iseseisva juurdluse ning olevat alatud mõrtsukad ka suurema vaevata kindlaks