Onu sattus 58. paragrahvi alla, talle mõisteti viis aastat asumist ja saadeti Arhangelski oblastisse. Seepeale taotles tema tütar isa õigeksmõistmist. Otsustatigi, et ta on asjata süüdi mõistetud. Tütar sõitis teda ära tooma. Onu oli Arhangelski lähedal, põletas puusütt, ta oli väga kurnatud ja suri just siis, kui tütar oli kohale jõudnud.
Mu teine onu oli Rubljovos pumbajaama ülem. Neid oli seal kakssada meest, kes jaamas töötasid. Pooled represseeriti, paljud lasti maha, nende hulgas ka minu onu…”
1934. aasta 13. mai Pravdas avaldatud nekroloogis olid read: „Siin, selles saalis, kirjutati viimased leheküljed nendes kogu maailma tähelepanu köitnud kohtuasjades, mille esimesed leheküljed pandi kirja sm. Menžinski kabinetis.”
Menžinskiga jäeti hüvasti Ametiühingute maja sammassaalis, kus olid toimunud kõik kõmulised kohtuprotsessid, mida olid kavandanud OGPU esimees ja tema abilised. Oli „Šahtõ kohtuasi” („kodanlastest spetsialistide kahjurlik organisatsioon Donbassi Šahto rajoonis” – 1928. aastal), „Tööstuspartei” kohtuprotsess („kahjurlus tööstuses” – 1930. aastal), „Töötava Talurahva Partei” („kahjurlus põllumajanduses” – 1930. aastal) ja „Menševike VSDTP KK üleliidulise büroo” („kapitalismi taastamine riigis” – 1931. aastal) kohtuprotsessid.
Kõik need protsessid olid ühesugused. Need pidid riigile näitama, et kõikjal tegutsevad kahjurid, et just nemad ei lase tööstust taastada ega elu korda seada. Kahjurid on aga endised kapitalistid, aadlikud, valged ohvitserid ja endised spetsialistid. Mõned neist tegutsevad otseselt imperialistlikes luureteenistustes, mis kavandavad sõjalist interventsiooni…
Nõukogude õiguskorda uurinud USA teadlase Peter Solomoni arvates oli Stalini kõige iseloomulikum joon otsida lakkamatult süüdlasi, kelle kaela saaks kõik hädad veeretada. Sellega vabastas ta enda instinktiivselt igasugusest vastutusest.
Poliitbüroos enamasti teati hästi nende kohtuasjade tõelist hinda.
Kui 1928. aastal algas kurikuulus „Šahtõ kohtuprotsess”, saadeti sinna komisjon, mida juhtis poliitbüroo liige, Ametiühingute Kesknõukogu sekretär Mihhail Tomski. Kui ta tagasi jõudis, kirjutas kaitse rahvakomissar Vorošilov talle kirjakese:
„Miša!
Ütle otsekoheselt, ega me selle Šahtõ asja avaliku protsessiga sisse ei kuku? Kas siin pole mitte tegu kohalike asjameeste – iseäranis oblasti OGPU – ülepingutusega?”
Tomski vastas, et asi on selge. Kuid Vorošilovile tundus siiski, et tegemist on võltsinguga…
Ajaloodoktor Oleg Hlevnjuk kirjutab, et Stalin leidis kahjurlust seal, kus käis tavaline majanduslik vaidlus, ja nõudis verd. Stalin süüdistas vanu spetsialiste – „kahjureid ja saboteerijaid” – kõigis majanduslikes möödalaskmistes, samas süüdistas ta parempoolseid kahjurite mahitamises.
1930. aastail olid avariid ja madala kvaliteediga toodangu väljastamine sageli kriminaalasja algatamise ajendiks. Süüdistused omandasid kohe poliitilise värvingu, isegi viletsat kokka võis tahtmise korral trotskismis süüdistada. Peter Solomon kirjutab oma raamatus „Nõukogude õiguskord Stalini ajal”, et süü avariide ja praagitootmise eest pandi tootmise juhtide õlule, kuigi tõeline põhjus peitus tootmise forsseerimises ja nõudmises, et plaan tuleb täita iga hinna eest.
Kõik see algaski „Šahtõ kohtuasjast”, millest sai teada kogu riik, lugedes 1928. aasta 12. märtsi Izvestijat:
„Põhja-Kaukaasias, Donbassi Šahtõ rajoonis on OGPU organid tööliste otsesel kaasabil avastanud kontrrevolutsioonilise organisatsiooni, mis oli seadnud endale eesmärgiks desorganiseerida ja purustada selles piirkonnas kivisöe tootmine…
Juurdluse käigus tehti kindlaks, et selle juba mitu aastat tegutsenud kontrrevolutsioonilise organisatsiooni sihiks oli kivisöe tootmise kuritahtlik saboteerimine ja varjatud desorganiseerimine ebaratsionaalse ehitustegevuse, kapitali tarbetu raiskamise, toodangu kvaliteedi alandamise, selle omahinna suurendamise ning ka kaevandusšahtide, maardlate ja tehaste otsese purustamise teel.”
Süüdistuse õigsust uskusid väheste eranditega peaaegu kõik. 1928. aasta oktoobris suri tuntud metallurgiateadlane, Teaduste Akadeemia korrespondentliige Vladimir Grum-Gžimailo, kes oli veelgi tuntuma geograafi vend. Tema surmaeelne kiri avaldati emigrantlikus ajakirjanduses: „Kõik teavad, et mingit sabotaaži ei olnud. Kogu kära sihiks oli veeretada teiste kaela oma vead ja ebaedu tootmises… Neile oli vaja patuoinast, ja nad leidsid selle Šahtõ kohtuprotsessi marionettides.”
OGPU sai ülesande leida kahjureid kõigis rahvamajandusharudes. Menžinski täitis selle korralduse.
1930. aasta augusti alguses kirjutas Stalin Molotovile, et tarvis on lasta maha kogu lihatööstuses tegutsenud kahjurite rühm ning teatada sellest ajakirjanduses. Septembri lõpus võttis poliitbüroo vastu otsuse avaldada kaebealuste tunnistused kahjurite kohtuasjades liha, kala, konservide ja juurvilja osas. 25. septembril ilmus teade, et OGPU kolleegium mõistis surma mahalaskmise läbi 48 kahjurit tööliste varustamise alal ja et kohtuotsus on täide viidud…
1930. aasta suvel „paljastas” OGPU kontrrevolutsioonilise „Töötava Talurahva Partei”. Olematu partei esimehena nimetati professor Nikolai Kondratjevit, endist esseeri ja endist Ajutise Valitsuse toiduainetööstuse ministri asetäitjat.
Nõukogude võimu ajal juhtis Kondratjev rahanduse rahvakomissariaadi konjunktuuriinstituuti. OGPU teatas, et „Töötava Talurahva Partei” keskkomiteel olid „informatsioonilis-kontaktsed sidemed” tööstusinseneride keskusega. Sellesse keskusesse olevat kuulunud soojustehnika instituudi direktor L. Ramzin, NSVL Riikliku Plaanikomitee presiidiumi liige V. Laritšev, tekstiili teadusliku uurimise instituudi kolleegiumi esimees A. Fedotov ja NSV Liidu Kõrgema Rahvamajandusnõukogu tekstiilitootmise organiseerimise keskuse tehniline direktor S. Kuprijanov.
See sillutas teed järgmisele ja kõige kõmulisemale „kahjurite” kohtuprotsessile.
1930. aasta 11. novembril avaldati Moskva ajalehtedes ulatuslik süüdistuskokkuvõte kontrrevolutsioonilise organisatsiooni „Inseneriorganisatsioonide liit” („Tööstuspartei”) kohtuasjas. Kõige tuntum kohtualune oli professor Leonid Ramzin. Teda koos kaaslastega süüdistati VNFSV kriminaalkoodeksi 58. paragrahvi järgi.
Lugedes süüdistuskokkuvõtet, millele oli alla kirjutanud Venemaa peaprokurör Nikolai Krõlenko, said nõukogude inimesed teada, et OGPU on lõpuks ometi tabanud selle keskuse, mis juhtis kahjurlust kogu riigis.
Selle dokumendi kohaselt ühendas „Tööstuspartei” kõiki erinevates majandusharudes eraldi eksisteerinud kahjurite organisatsioone, see ei tegutsenud mitte ainult endiste vene ja välismaiste kapitalistide rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisel, vaid ka Prantsusmaa kindralstaabi ja juhtivate ringkondade juhtnööride kohaselt, et valmistada ette sõjalist sekkumist ja Nõukogude võimu kukutamist relvajõul.”
OGPU väite kohaselt juhtis kahjurite tegevust välismaalt Torgprom, Pariisis asuv „endisaegsete suurimate tööstusjuhtide ühendus, mis olevat seadnud endale eesmärgiks pidada poliitilist võitlust nõukogude võimu vastu, et saada tagasi oma kunagised ettevõtted”. Torgpromi juhid Denissov ja Tretjakov olevat olnud kandidaadid tulevase Venemaa valitsuse kaubanduse ja tööstuse ministri ametikohale.
Loo traagiline iroonia avaldub selles, et „Tööstuspartei” protsessi alguseks oli Sergei Tretjakov olnud juba kaks aastat Nõukogude luure agent, kelle varjunimi oli Ivanov. Mul õnnestus tutvuda tema isikliku toimikuga tuntud majas Lubjankal. Tretjakov tegutses Nõukogude luure heaks üle kümne aasta.
See maja Pariisis, mida rentis Venemaa Üldsõjaväeline Liit (ROVS) ja mis oli Nõukogude luure peamine huviobjekt, kuulus Moskva jaoks õnneliku juhuse tõttu Tretjakovi perekonnale. Tretjakov ise oli küll perekonna juurest lahkunud, kuid Nõukogude eriteenistuse esindajad veensid teda tagasi pöörduma.
ROVS-i esimehe kindral Milleri kabinetti paigaldasid nõukogude luurajad öösel pealtkuulamisseadme, Sergei Tretjakov istus