Kas peaks kartma, et kui sõime nii mõnigi kord vitaminiseeritud toitu, siis sugenevad probleemid? Kartuseks pole tõsist põhjust: a) vitaminiseerimine on väga täpne ja kontrollitud protseduur ja lisatud hulk ei moodusta domineerivat osa päevasest vajatavast kogusest; b) söödud vitamiinid ei imendu seedekulglast sajaprotsendiliselt (nende imendumisprotsent on suhteliselt madal ja sõltub ka teistest toidu koostisosadest). Näiteks vitaminiseeritud hommikusöögihelveste tarbimisel takistavad kiudained vähemalt teatud osa lisatud vitamiinide imendumist. Kui inimene sööb normaalselt, on tema toit vajalikul määral heterogeenne ja tasakaalustatud ning vajadus spetsiaalselt vitaminiseeritud toiduainete järele puudub. Samuti ei kujune normaalse söömise korral vitamiinide defitsiiti, mis pikema aja jooksul esinedes on kindlasti otseselt kahjulik. Seega, füsioloogiliselt vajaliku vitamiinide hulga saamiseks vältige igasuguseid toitumisäärmusi ja popdieete.
BIOELEMENDID TOIDUS
Elussüsteemide talitluseks hädavajalik miinimum on 27 keemilist elementi ehk bioelemendid (H, C, O, N, P, S, Ca, Na, K, Mg, Cl, Fe, Cu, Zn, Mn, Co, I, Mo, V, Ni, F, Cr, Se, Si, Sn, B, As). Toitainete mõttes on tähelepanu all (sh ka päevaseid norme järgides) Ca, Na, K, Mg, Fe, Cu, Zn, Mn, Co, I, Mo, F, Cr, ja Se. Mõnegi nende piisava igapäevase saamisega võib nüüdisajal tekkida probleeme. Oleme kirjutanud inimese ainevahetusest raamatuid, milles on neid kõiki detailselt tutvustatud, sh ka parimaid allikaid, kust inimorganism neid hästi kätte saab, ja näidatud, miks inimene just seda vajab (vt nt Mineraalained. Mida peab teadma mineraalainetest?, Kokassaar, Zilmer, 2007, Zilmer jt. „Meditsiinilise biokeemia õpik”, 2015). Tulenevalt antud raamatu mahust käsitleme siin vaid inimorganismi puutuvalt makrobioelementide ja mikrobioelementide kasutamist nüüdisajal.
Need on üliolulised mikrotoitained. Paljusid neist (kaltsium, magnesium, seleen, raud, tsink jt) teatakse, sest neist tehakse tihti juttu. Nende nimesid leiab toiduainete pakenditelt, ravivahendite reklaamidest, kosmeetikatoodetelt, ravijuhistest jm. Loomulikult proovitakse aeg-ajalt ka mõnda neist eriliselt promoda, sest erilisus peaks tagama ka müügiedu. Bioelemendid väärivad aga kindlasti tähelepanu, sest inimese normaalseks elutegevuseks on nad teatud koguses ja tarbimissageduses hädavajalikud iga päev ja neid ei asenda miski. Inimorganism neid ise ei tooda ja üldjuhul pole organismis ka nende pikaaegseid varusid. Siit veelkord normaalse söömise vajalikkus (tasakaalustatud biokvaliteetne toit vajalikes kogustes ja sobivalt inimese ainevahetust silmas pidades). Tähtis on mõista, et bioelementide piisav olemasolu organismis on üks tervise aluseid ja nende põhiallikaks on tasakaalustatud segatoit, mis sisaldab nii taimse kui ka loomse päritoluga toiduaineid. Paraku aga ei saada nüüdisajal nende piisavat igapäevast kogust alati kätte, mistõttu on vaja kasutada ka bioelementide preparaate. Seda küll teaduspõhiste uuringute põhjal saadud informatsiooni alusel vastavate teadmistega arsti soovitusel.
KAS KASUTADA BIOELEMENTIDE PREPARAATE?
Bioelementide puhul on levinud kaks vastandlikku arusaama. Esimene: kasutamine on alati õigustatud nii profülaktilisest kui ka ravi aspektist mis tahes häirete korral (töövõime langus, väsimus, lihasvalud, närvilisus jm). Teine: kasutamine olevat alati kahjulik, sest vähimgi ülehulk kahjustavat organismi.
Spetsiaalse kasutamise esmaeelduseks on õigete, st organismi jaoks omastatavates vormides valmistatud preparaadi(-tide) tarbimine. Reaalse toimega on need preparaadid, kus bioelementide koostis järgib inimese kehas leiduvat elementaarkoostist. Järgmiseks oluliseks eelduseks preparaatide kasutamisel on korralike teaduspõhiste biokeemilis-füsioloogiliste teadmiste olemasolu (nt teadmine, millised bioelemendid soodustavad teiste imendumist ja kättesaadavust, millised aga on teineteist vastastikku pärssiva toimega jms). Kolmandaks, selles valdkonnas pakutavasse infoküllusesse tuleks suhtuda arukalt ning arvestada erapooletuid kliinilisi topeltpime uuringuid. Arvestades nii elukeskkonna edasist linnastumist kui ka üha suurenevat kokkupuudet vanade ja uute tehisühenditega ja paljude ravimite toimet ainevahetusele, oleks preparaate siiski vaja mõnikord kasutada. Lähenema peab aga õigesti, süsteemselt ja kompleksselt. See tähendab nii õiget vormi, kogust kui ka tarbimisaega, aga ka kasutaja eluviisi, toitumist, eluiga.
Ka bioelementide tarbimise kohta kehtib üldreegel: terve, tasakaalustatud ja kvaliteetset segatoitu tarbiv normaalse eluviisiga inimene ei peaks põhimõtteliselt vajama lisaks preparaate. Reegel jääb nüüdisajal siiski ideaalreegliks! Muutused toiduvalmistamise tehnoloogias, tugev vaimne stress, agressiivselt mõjuv elukeskkond, ebajärjekindel söömine, tehislisandite rohkus, probleemsete ühendite mitmekesisus toidus, kiire vananemine jms muudavad võimatuks selle reegli kehtivuse enamiku inimeste jaoks. Tasapisi ilmneb kolm probleemi. Esiteks, teatud bioelementide vaegus tekitab paljudel inimestel organismis subkliinilisi kahjustusi. Teiseks, osa bioelementide puhul ei taga veel soovitatav päevane tarbimiskogus (RDA) nüüdisaja oludes alati optimaalset tervise seisundit. Kolmandaks, RDA on arvestatud keskmise täiesti terve inimese vajadustest lähtuvalt, kuid sellest esineb ju alati kõrvalekaldeid. Mainiksime ka kehakaalu, vanust, füsioloogilist seisundit, sugu, kehalist aktiivsust, elukeskkonda, kroonilisi haigusi jm. Bioelementide preparaatidel on nüüdisajal kindel koht nii haigusi ennetavas tähenduses kui ka kujunenud haiguste kompleksse ravi ühe komponendina. Seda üksnes juhul, kui nende kasutamine põhineb teaduslikult argumenteeritud infol, mitte suvalisel kaootilisel tarbimisel. Loomulikult eeldab teaduspõhiste preparaatide kasutamine profülaktika- ja raviskeemide ühe komponendina süsteemset meditsiinilist nõustamist ega tohi põhineda isetegevusel. Lihtsalt niisama hetkeemotsioonidest või teiste matkimise mõjul pole mõtet preparaate süüa. Kui bioelemente liiga kaua ülearu tarvitada, tekivad terviseprobleemid päris kiiresti. Mõnede bioelementide puhul võivad probleemid tekkida juba üsna väikeste koguste korral, st liigtarbimisest tingitud tervisekahjustused tekivad juba väikeste üledooside korral ja suhteliselt lühikese ajaga.
KAS JA MIKS RIKASTADA TOITU BIOELEMENTIDEGA?
Toidus leiduvate bioelementide mitmekesisus ja hulk (toidu üks oluline biokvaliteedi näitaja) on tervise jaoks ülioluline. Tahkete ja vedelate toiduainete kombineerimisega (tasakaalustatud segatoitumine) peaks saama kätte kõik vajalikud bioelemendid. Rämpstoitu iseloomustab aga päris paljude bioelementide üsna tühine sisaldus. Reaalsus on seegi, et nüüdisajal tarbitakse mitmesugustel põhjustel naturaalsel kujul suhteliselt väikest osa toiduainetest. Toiduainete mitmekülgne tehnoloogiline töötlus, isegi mõned kodused toiduvalmistamisviisid – kõik need vähendavad rohkem või vähem mõne mineraalaine sisaldust. Toiduainetööstus lisab toidule bioelemente erinevatel eesmärkidel ja erinevas koguses. Üks eesmärk on vältida teatud piirkondades laialt levinud vaegushaigusi. Just sellel eesmärgil on poelettidel jodeeritud sool (joodipuudusest tingitud kilpnäärme talitlusprobleemide vältimine) või fluoreeritud sool (hambaemaili terviklikkuse säilitamine). Müüki on paisatud mitmesuguseid rauaühenditega rikastatud teraviljahelbetooteid. Need on mõeldud eeskätt rauavaegusest tingitud kehvveresuse vältimiseks,