• Poolkuivavad õlid moodustavad pehme kile ja nende koostises on ülekaalus kahe kaksiksidemega linoolhappe triglütseriidid (päevalilleõli, sinepiõli, maisiõli).
Õlide omadusel kuivada on majanduslik tähtsus näiteks lakkide ja värvide tootmises. Meditsiini ja farmaatsiat huvitavad seevastu mittekuivavad õlid, mida saab kasutada raviainete parenteraalseks manustamiseks. Õlide kuivamist iseloomustavad elaidiinproov ja joodarv.
Elaidiinproov võimaldab otsustada selle üle, kas õli on kuivav või mitte. See põhineb oleiinhappe omadusel muutuda reageerimisel lämmastikushappega oma stereoisomeeriks – elaidiinhappeks –, mis toatemperatuuril kujutab endast tahket ainet. Kui elaidiinproov on positiivne (tekib tahke mass), võimaldab see järeldada, et triglütseriidides on ülekaalus oleiinhape ja järelikult on tegemist kuivava õliga.
Joodarv on joodi hulk grammides, mida suudab endaga siduda 100 g rasva.
Joodarvu määramine põhineb sellel, et küllastumata rasvhapetes leiduvad kaksiksidemed on võimelised ühinema halogeenidega. Mida rohkem on rasvas kaksiksidemeid, seda kuivavam on õli ja seda suurema hulga joodi on rasv suuteline endaga siduma. Mittekuivavatel õlidel on joodarvu väärtus alla 100, poolkuivavatel 100–130 ja kuivavatel üle 130. Ühe ja sama rasvõli joodarv kõigub teatud vahemikus, näiteks oliiviõlil 79–88. Üheks kõige kuivavamaks õliks on linaseemneõli joodarvuga 170–200. Seega võimaldab joodarvu väärtus otsustada, kas tegemist on mittekuivava, poolkuivava või kuivava õliga.
Näiteid mõnede rasvõlide happe-, seebistumis- ja joodarvude kohta on toodud tabelis 7.
Tabel 7. Mõnede rasvõlide happearv, seebistumisarv ja joodarv
Hüdrogeenimine. Küllastumata rasvhapped reageerivad kaksiksidemete kohal kergesti vesinikuaatomitega. Selle tulemusel tekivad küllastumata rasvhapetest küllastunud rasvhapped ning vedelad rasvõlid muutuvad tahketeks rasvadeks. Õlide hüdrogeenimine ehk hüdrogeniseerimine toimub nende töötlemisel kõrgel temperatuuril ja katalüsaatorite manulusel vesinikuga. Tuntuimaks hüdrogeenimisproduktiks on margariin. Erinevalt võist säilitab margariin suhteliselt pehme konsistentsi ka madalamatel temperatuuridel.
Farmaatsia kasutab õlide tahkeid hüdrogeenimissaadusi salvide valmistamisel ja kakaovõi asendajate loomisel. Protsessi teadlikult suunates on õlidest võimalik hüdrogeenida erineva sulamistemperatuuri jt omadustega saadusi. Neid kasutatakse laialdaselt ka kosmeetikatööstuses.
Hüdrogeenimise käigus tekivad cis-rasvhapetest ühtlasi tahked trans-rasvhapped ehk trans-rasvad. Tänu trans-rasvade suuremale oksüdatsiooniresistentsusele on hüdrogeenimissaadused mõrknemisele vähem alluvad.
Rasvade kasutamine. Farmaatsias kasutatakse rasvu ja rasvõlisid abiainetena ravimite valmistamisel, samuti rasvlahustuvatest ainetest (nt kamper) süstelahuste tootmisel. Mõned õlid on farmakoloogiliselt aktiivsed (riitsinuseõlil on lahtistav toime).
Rasvad, õigemini neis sisalduvad rasvhapped mõjustavad inimese tervist seoses toitumisprotsessiga õige olulisel määral. Asendamatute rasvhapete (linool- ja linoleenhape) defitsiidiga kaasnevad muuhulgas dermatiidid. Lipiidide ületarbimisega (rasvumisega) käivad sageli koos mitmed südameveresoonkonnahaigused, suhkurtõbi, ateroskleroos, jämesoole-, rinna- ja eesnäärmekasvajad jm. Polüküllastumata rasvhapete (ehk nn oomegarasvhapete) mõõdukal tarbimisel alandavad need vererõhku, vähendavad vere viskoossust, takistavad trombotsüütide kleepumist, pärsivad ateroskleroosiga kaasnevaid põletikke, vähendavad haigestumist südame isheemiatõvesse ja reumatoidartriiti. Kolesterooli taset veres alandavad oleiinhape ja linoolhape, suurendavad aga lauriin- ja müristiinhape. Tervisele kahjulik on mõrknenud (nt pärast korduvat kuumutamist) õli kasutamine, millega suureneb vabadest radikaalidest tingitud rakukahjustuste hulk.
Rasvad on ühtlasi toitained, mis peaksid igapäevase toiduga saadavatest kaloritest andma 30–35 %. Osa polüküllastumata rasvhapetest (nt linoleenhape) on essentsiaalsed, sest neid ei sünteesita inimorganismis või produtseeritakse ebapiisavas koguses (nt arahhidoonhape). Essentsiaalsed rasvhapped on olulised rakumembraanide fosfolipiidides, nad on eikosanoidide (prostaglandiinid, leukotrieenid, tromboksaanid) eellased. Niisugustest rasvhapetest on α-linoleenhape levinud enamikus toiduõlidest, kuid γ-linoleenhape esineb taimedes hoopis harvem, mistõttu vastavad taimed on farmakognostiliselt huvipakkuvad.
Väljaspool meditsiini tarvitatakse rasvõlisid laialdaselt toiduainetööstuses, kosmeetikas, nahatööstuses, lakkide ja värvide valmistamisel jm.
2.1.1. RASVÕLID JA NENDE ALLIKAD
Tabel 8. Rasvõlid, nendes esinevad peamised rasvhapped ning õlide kasutamine
Cacao oleum (Buthyrum cacao )
Kakaoõli (kakaovõi)
Theobroma cacao L. – harilik kakaopuu
Cacao tree (ingl). Шоколадное дерево, дерево-какао (vn)
Sterkuulialiste (Sterculiaceae) sugukond
Harilik kakaopuu
Igihaljas kuni 15 m kõrgune puu. Tüvi väändunud, võra lai. Lehed ovaalsed või süstjad, õhukesed, läikivad, nahkjad, tüve poolt ümaramad, noorelt punased või punakaskollased. Õied väikesed, helekollased, roosad või valged, paiknevad otse tüvel või jämedamatel okstel. Vili on üsna suur (pikkus 15–30 cm, läbimõõt 8–10 cm), pikergune ja paksu koorega mari, mis on olenevalt sordist roheline, kollane, punakas või pruun; viljaliha sees viies kambris 20–50 pruuni seemet (nn kakaouba).
Levik. Kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kasvatatakse peamiselt Brasiilias, Lääne-Aafrikas ja Kagu-Aasias.
Kakaopuuvili
Droog. Kakaoõli ehk kakaovõi saadakse purustatud seemnete kuumutamisel temperatuurini 70–80 °C. Jahtunult on kakaovõi tahke kahvatukollane mass, mille sulamistemperatuur on vahemikus 30–34 °C.
Seemned (Cacao semen) eraldatakse viljadest ja fermenteeritakse, seejärel need kuivatatakse ja röstitakse, mille tulemusena tekivad uued maitse- ja lõhnaained, süsivesikud karamellistuvad ja värvus tumeneb. Kääritatud ja pruunistatud seemneid nimetatakse kakaoubadeks. Need purustatakse ning homogeniseeritakse kuumade valtside vahel, nii saadakse pruun kakaomass. Sellest pressitakse suurem jagu õli välja, jääki nimetatakse kakaopulbriks .
Keemiline koostis. Seemnetes sisaldub u 50 % tahket rasva, mille koostises on 35–40 % oleiinhapet, 30–35 % steariinhapet, 25–30 % palmitiinhapet, vabu rasvhappeid, steroide (β-sitosterool) jm.
Veel on seemnetes alkaloidid (puriinalkaloidid (3–4 %): teobromiini 0,5–3,5 % ja kofeiini 0,1–0,5 %) jm.
Kasutamine. Kakaovõid kasutatakse (kasutati) peamiselt suposiitide ja gloobulite valmistamiseks. Kehatemperatuuril kakaovõi sulab. Kakaovõi ise on farmakoloogiliselt indiferentne.
Kakaoseemned (-oad) on suure toiteväärtusega, need soodustavad seedimist, uriinieritust, hingamis- ja südametegevust, vähendavad allergiat, laiendavad veresooni. Kakao joomisel intensiivistub maonõre eritumine ja paraneb seedetegevus.
Kasutamine väljaspool meditsiini. Kakaovõist valmistatakse šokolaadi, seda kasutatakse ka kosmeetikas. Kakaopulbrist keedetakse kakaod. Tassitäies kakaos on u 60 mg teobromiini ja 4–8 mg kofeiini. Kakaopulbrit lisatakse karastusjookidele, jäätisele, kookidele,