1.7.1. Teised süsivesikute redutseerunud saadused
Teistest sarnastest saadustest võiks mainida mannitooli (Mannitolum), mida saadakse kas mannoosi redutseerimise teel või eraldatakse õissaare hangunud kooremahlast ehk mannast ning kasutatakse sarnaselt inuliiniga neerude funktsiooni hindamisel. Toiduainetööstuses tarvitatakse seda tehismagusainena (E421), aga ka paakumisvastase ühendina, mis ei lase aineosakestel omavahel kokku kleepuda.
Mannitool
Manna
Manna
Fraxinus ornus L. – õissaar
Manna ash, Flake manna (ingl). Ясен белый, ясен манный (vn)
Õlipuuliste (Oleaceae) sugukond
Heitlehine kuni 12 m kõrgune puu. Võrsed rohekashallid, neid katab hõbedane ”härmatis”. Sulglehekesed (5–9) ebaühtlaselt peensaagja servaga, kujult munajad, elliptilised kuni äraspidimunajad, tipp pisut teravnev. Leherood pruunikarvased. Õitseb pärast lehtimist mais-juunis, õied kreemikasvalged.
Õissaar
Levik. Pärineb Sitsiiliast, levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Taga-Kaukaasias ja Väike-Aasias, kasvab tavaliselt kuivadel mäenõlvadel. Kasvatatakse peamiselt Sitsiilias.
Droog. Manna kujutab endast eksudaati (hangunud taimemahla), mida saadakse puu koorde tehtud vigastustest. Kogumiseks kasutatakse umbes 8-aastaseid puid, mille koorde tehakse spetsiaalse lõikeriista abil lõhed, kust valgubki välja magusamaitseline taimemahl. Õhu käes kuivav mahl hangub ja kujutab endast pruunikas-
valget suhkurjat massi.
Keemiline koostis. Manna sisaldab 50–60 % mannitooli. Veel on sahhariididest koostises trisahhariid manneotrioos, mille hüdrolüüsil vabanevad kaks molekuli galaktoosi ja üks molekul glükoosi. Sisaldab ka D-manniiti, glükoosi ja fruktoosi.
Manna
Kasutamine. Manna toimib nõrga lahtistina, maheda toime ja magusa maitse tõttu sobib lastele, rasedatele, dieedipidajatele ning seedetegevuse jääkide väljutusraskuste korral (hemorroidid, pärasoolekahjustused, teatud kirurgiliste operatsioonide järgne aeg).
Hoiatused. Vastunäidustusteks soolehaigused. Väga harva võib põhjustada kõhugaase ja iiveldust.
Kasutamine väljaspool meditsiini. Dieetikas tarvitatakse mannat tänu magusale maitsele kui suhkruasendajat suhkurtõve korral. Mannast valmistatakse manniiti, mida vajavad toiduainetööstus ja mikrobioloogia.
1.8. TEISED POLÜSAHHARIIDID
Pectinum
Pektiin
Pectine (ingl). пектин (vn)
Pektiinaineid leidub ka vaarikates
Pektiinid ehk pektiinained on suurtes kogustes peamiselt taimede viljades ja maa-alustes säilituselundites leiduvad kõrgmolekulaarsed süsivesikud, mis lahustumatu protopektiinina kuuluvad rakuseinte koostisse. Tööstuslikult toodetakse pektiine punapeedist (Beta vulgaris ssp. vulgaris var. vulgaris), milles neid leidub kuni 25 %, aga ka sidrunitest, õuntest, palju on seda ka näiteks vaarikates, lagritsa-magusjuures jm. Rakuseintes leidub pektiine kuni 5 %. Protopektiini on eriti palju valmimata viljades; valmimisel lähevad protopektiinid vähemal või rohkemal määral üle pektiiniks. Viimane moodustab taimse tooraine töötlemisel (nt moosi keetmisel) suhkrute ja hapete koostoimel želeetaolise massi (želatineerub).
Keemiline koostis. Kõrgemates taimedes sisalduvad pektiinid koosnevad D-galakturoonhappe jääkidest, mis on omavahel liitunud asendites C1 – C4. Iga jäägi karboksüülrühm võib keemilises mõttes käituda erinevalt: anda soolasid metalliioonidega, eriti kaltsiumiga (pektaat); osa karboksüülrühmi võib samal ajal esineda metüülestrina (pektinaat). Karboksüülrühmad võivad jääda ka modifitseerumata, olles vaid osaliselt metüülestri kujul (pektiin).
Pektiinhape R = H
Pektaat R = Me +
Pektiin R = H ja CH 3
Pektinaat R = Me + ja CH 3
Väiksema osa pektiinainete koostisest moodustavad lisanditena neutraalsed polüsahhariidid: arabinaanid ja galaktaanid. Esimesed koosnevad L-arabofuranooside jääkidest sidemetega α(1,5), teised D-galaktopüranoosi jääkidest sidemetega β(1,4). Seejuures on võimalik, et teatud osa galakturoonhappe karboksüülrühmadest on esterdatud ülalmainitud neutraalsete polüsahhariididega. Pektiinainete molekulmass ulatub 200 000-ni.
Lahjendatud leeliselahuste või ensüüm pektaasi toimel pektiini estersidemed lõhutakse ning vabaneb pektiinhape, mis kujutab endast vaba polügalakturoonhapet. Et kaltsiumpektaadi vormis sadeneb see kergesti lahusest välja, võib nõnda teostada pektiinainete kvantitatiivset määramist.
Omadused. Pektiinidele on iseloomulik, et nende vesilahused annavad suhkrute manulusel happelises keskkonnas želatiinitaolise massi. Seda omadust kasutatakse laialdaselt toiduainetööstuses jm. Želatineerumisvõime ei ole kõikide taimede pektiinidel kaugeltki ühesugune, sõltudes pektiini molekulmassist, galakturoonhappe jääkide esterdumise ulatusest ning teistest erinevustest.
Kasutamine. Pektiin on farmaatsias hinnatud esmajoones pindaktiivse ainena emulsioonide valmistamisel (varasemal ajal ka sideaine pillimassis). Pektiinained vähendavad salitsülaatide ärritavat toimet seedetraktis. Neil on nõrk haavandtõvevastane ja kõhtu lahtistav toime. Metallidega moodustavad pektiinid kelaatkomplekse, mis eralduvad organismist kergesti. Seetõttu on nad näidustatud inimestele, kes elavad suurenenud raskmetallisaastuse või radioaktiivsusega piirkondades. Fütoterapeutilises mõttes on pektiinidel teatud tähtsus toimeainete kaasnevate ainetena, mis võivad mõjutada teiste toimeainete imendumist ja selle kaudu nende toime avaldumise kiirust.
1.9. TEISED SÜSIVESIKUD JA NENDE DERIVAADID
Lisaks eelnevatele omavad mõningat farmakognostilist tähtsust teised süsivesikud ja nende derivaadid. Nende hulka kuuluvad sahharoos, glükoos, fruktoos, laktoos, ksüloos, galaktoos jm. Lähemalt on alljärgnevalt vaadeldud sahharoosi ja selle allikaid.
Saccharum
Sahharoos
Sucrose (ingl). Cахароза (vn)
Sahharoos on disahhariid, mis koosneb D-glükoosist ja D-fruktoosist.
Sahharoos
Saamine. Sahharoosi ehk lauasuhkrut ehk peedisuhkrut ehk roosuhkrut saadakse peamiselt kolmest looduslikust allikast.
Harilik suhkruroog
Harilik suhkruroog (Saccharum officinarum L., Gramineae) on mitmeaastane, 2–6 m kõrgune kõrreline, mille 2–5 cm jämedune vars sisaldab tähtsaim sahhariidina sahharoosi (10–15 %). Tootmiseks kasutatakse lehtedest ja rohelisest ladvaosast vabastatud rooteibaid.