Loitsumärkide pinnal heljus peenike võlujõunire, millest Jardir vaistlikult ammutas, kasutades selle väge luude kokkukasvatamiseks, enne kui oleks puhkenud valu.
Par’chin haihtus toaservast ja ilmus ligemal, aga Jardir aimas nippi ette. Niipea kui udu kehastuma hakkas, läks ta liikvele, põikas Par’chini üritatud võttest kõrvale ja äigas kaks vihast hoopi, kuni mees polnud minema libisenud.
Sedasi madistasid nad pisut: Par’chin kadus ja kehastus taas, ilma et Jardir oleks teda tõsisemalt vigastanud, kuid võimetuna omalt poolt hoope jagama.
„Maapõu võtku, Ahmann!” karjus mees. „Meil pole selleks aega!”
„Täiesti nõus,” ütles Jardir, kes oli sobivat asendit valinud. Ta virutas Par’chinile toa ainsa tooliga, ja nagu võiski ennustada, muutus mees uduks, et oleks hõlpsam põigelda.
Võimed teevad su laisaks, Par’chin, mõtles ta, sööstes trepikoja suunas, millest teda enam keegi ei lahutanud.
„Kuhugi sa ei lähe!” urises Par’chin, kehastus ja joonistas õhku loitsumärgi. Jardir nägi, kuidas võlujõud vuhinal koondus – see iiling paiskab ta trepilt kui tohutu vasaraga. Kuna põigelda polnud mahti, sõlmis ta obadusega rahu, lõdvestas keha, et kahandada põrutuse mõju.
Aga obadust ei tulnud. Kaji kroon soojenes ja välkus, imades väe ära. Mõtlematult joonistas ka Jardir õhku loitsumärgi, muundades väe halastamatu kuumuse palanguks. Sellest oleks piisanud, et tuhastada tosin puudeemonit.
Kuid Par’chin tõstis peopesa ja ammutas võlujõu tagasi. Ühtäkki kuival, vahtis Jardir kunagist sõpra peapööritusega.
„Me võime jätkata öö otsa, Ahmann,” ütles Par’chin ja libises minema, kehastudes taas juba Jardiri ja trepikoja vahel. „Tornist välja see sind ei aita.”
Jardir põimis käed rinnal risti. „Isegi sina ei suuda mind igavesti kinni hoida. Päikesetõusul veavad su deemoninipid ja hora võlujõud alt.”
Par’chin laiutas käsi. „Igavesti polegi vaja. Koidikul oled sa nõus vabatahtlikult jääma.”
Jardir oleks peaaegu naerma pahvatanud, kuid Par’chini aura vaigistas teda jälle. Par’chin uskus seda. Uskus, et teda kallutavad kas tänaöised sõnad või mitte miski.
„Miks sa mind siia tõid?” küsis Jardir viimast korda.
„Et sulle meenutada, kes on tõeline vaenlane,” ütles Par’chin. „Ja et paluda sinu abi.”
„Miks peaksin ma sind abistama?” küsis Jardir.
„Aga sellepärast,” ütles Par’chin, „et me vangistame teadvusedeemoni ja sunnime, et ta juhataks meid Maapõue.
On aeg viia võitlus alagai’de juurde.”
2. TÜHIMIK
Sügis 333 pN
Jõudnud tagasi krasialaste laagrisse, ei raisanud Inevera aega. Kuni Ashan valis vaikselt sõdalasi, et otsinguid alustada, ning kamandas ülejäänud laagrit kokku pakkima, laskis tema kutsuda Abbani Shar’Dama Ka paviljoni eraaudientside ruumi.
Juba imestasidki Sharum’id, miks Päästja ei olnud tagasi pöördunud. Ametlikult polnud teatatud ei kahevõitlusest ega selle ootamatust lõpust. Ometi levib kumu varsti ning auahned üritavad tema abikaasa äraolekust kasu lõigata. Kavalatel olid selliseks päevaks plaanid seatud, ja kui selgub otsingute viljatus, tegutsevad nood kärmelt. Tohmanid ehk isegi kärmemini.
Abban ilmselt mõistis seda, sest saabus paviljoni juurde ümbritsetuna oma kha’Sharum’i sõdalastest. Dal’Sharum’id irvitasid pruuni kandvate sõdalaste üle endistviisi, aga eunuhhidest salakuulajad, kelle Inevera oli läkitanud Abbani maavaldusesse, olid leitud surnuna, andes kindlat tunnistust khaffit’i sõdalaste oskustest. Lisaks oli Inevera näinud väekuma nende relvades ja varustuses, mida hoolikalt maskeeris luitunud nahk ja värv, et taset varjata. Paremini polnud varustatud koguni loitsuklaasist kilpide ja odaotstega Päästja Odade eliitüksus.
Sa oled kardetavaks muutunud, khaffit. See mõte ei rõõmustanud Ineverat, kuid ei pannud teda ka muretsema nagu varem. Kui arbud mitme nädala eest kuulutasid, et tema ja Abbani saatus on läbi põimunud, tundus see arusaamatu, ent nüüd päevselge. Nemad kahekesi olid Ahmanni lähimad, enim usaldatud nõunikud, kelle päratu volivõim ei vankunud veel mõne tunni eest. Aga Inevera abikaasata lahtub see võim paljuski. Et Ashan ametisse määrata, tuleb toimida kiiresti ja targalt, kuid kui ohjad on kord loovutatud, juhib rahvast ikkagi mitte Inevera, vaid Ashani hääl. Ja vaimulik pole nii taiplik – ega paindlik – nagu Ahmann.
Abbani seis oli hullemgi. Kha’Sharum’id võisid ju kardetavad olla, ent kui Ahmanni meelepaha pole hammast ihuvaid vaenlasi takistamas, veab, kui too sandist kaupmees päevagi elab. Alles hiljuti oleks mõte Abbani surmast Ineverat kangesti rõõmustanud. Nüüd oli tal seda meest tarvis. Khaffit’ile oli teada iga viimne kui draki Päästja varakambris, trooni iga võlg, iga viljatera ladudes. Mis tähtsamgi, Ahmann usaldas Abbanile sepitsusi ja saladusi, mida ei jaganud ka Damaji nõukoguga. Väeosade liigutamine. Lahingujoonised. Sihtmärgid.
Everam võtku – audientsiruumi lonkava paksu khaffit’i muie väljendas teadlikkust Inevera kimbatusest.
Abbani kannul kõndis hiiglakasvu kha’Sharum, ihukaitsja, kes saatis isandat varjuna juba nädalaid. See kurt oli olnud üks esimesi, kes Päästja üleskutsele vastas. Relvad sisenemisel ära andnud, ei mõjunud vennike khaffit’i õla taga kõrgudes nüüd sugugi vähem kardetavalt. Kargu najal küürakilgi polnud Abban lühikeste killast, ent ihukaitsja oli peajagu pikem.
„Ma nõudsin kohtumist nelja silma all, khaffit,” ütles Inevera.
Abban kummardas nii sügavalt, nagu kaamelikujuline kark lubas. „Palun vabandust, Damajah, kuid Ahmanni pole enam dal’Sharum’eid ohjeldamas. Te ei keela mulle ometi pisukest julgeolekut? Kõrvutu on täiesti kurt ega kuule ainsatki meie sõna.”
„Ka kurt võib kuulda,” ütles Inevera, „kui tal on pilk, et jälgida kõneleja suud.”
Abban kummardas taas. „Tõsi, ehkki Damajah’ loor loomulikult takistab seda, juhul kui mu alandlik teener valdaks säärast kunsti, mida ta, vannun Everami nimel, ei valda.”
Haruldasel kombel uskus Inevera teda. Inevera enda eunuhhidest valvurid olid saladuste kaitseks loobunud keelest ning Abban oskab kahtlemata hinnata meest, kes ei kuule pealt ja keda ei saa sundida isanda ohtraid intriige reetma. Siiski, liigne leebus oleks kurjast.
„Las ta valvab ust,” lausus Inevera, pöördus ja tippis puusi õõtsutades läbi ruumi patjadeni. Kunagi varem polnud Abban valitsejannat iharalt kõõritanud, aga kas ta söandab nüüd, kui Ahmann on läinud? Seda annaks ära kasutada. Inevera piilus üle õla, kuid Abban ei vaadanud. Viiples hoopis kähku hiiglase poole, kes liikus ukse kõrvale vaikse sujuvusega, mis oli sellise mehemüraka puhul tavatu.
Abban lonkas lähemale ja laskus kohmakalt patjadele Inevera vastu.
Tema näol püsis lahke naeratus, ent põgus pilguheit ihukaitsjale paljastas hirmu. Abban teadis, et Inevera suudaks ta tappa ammu enne, kui hiiglane üle toa jõuab, ning koguni Kõrvutu ei julgeks lüüa Damajah’d. Inevera suudaks kha’Sharum’igi tappa sajal eri viisil – kas või sõrmenipsuga, sest nägemisulatusest väljas peitusid naise ihukaitsjad Ashia, Micha ja Jarvah.
Kahe vahel oli hõbedane teeserviis, kann alles auras. Inevera noogutas ja khaffit kallas teenindavalt teed.
„Teie küllakutse teeb mulle au, Damajah.” Abban nõjatus tassiga patjadele. „Kas tohib pärida selle põhjust?”
„Tahtsin sulle kaitset pakkuda, mõistagi,” ütles Inevera.
Abban jättis siiralt üllatunud mulje, ehkki see oli muidugi etendus. „Mis ajast omistab Damajah sellist väärtust vaesele autule Abbanile?”
„Minu