Pealuutroon. Peter V. Brett

Päästja veri. Sellel mehel, kes söandab teda puutuda, lõikab tema isa maha rohkemgi kui riista. Ta ei hakka kartma.

      Ei hakka.

      Pööramata talle tähelepanu, vahtis eunuhh hoopis Sikvah’d, kes vabises nagu jänes hundi ees. Mees viipas järsult ja põlglikult. Sikvah põrnitses üksnes taipamatult ja nuuksatas jälle.

      Enkido tõstis Sikvah’ nina all ägedalt sõrme, nõnda et tüdruk ajas õhku ahmides selja sirgu. Hirmust pärani silmad läksid sõrme jälgides kõõrdi.

      Enkido viipas taas põlglikult. Otsekui oleks ainult püstine sõrm Sikvah’d jalul hoidnud, vajus nõbu uuesti kössi ja töinas valjemini. See ehmatas ka Shanvah’d, nad klammerdusid kahekesi teineteise külge ja vabisesid.

      „Ta ei saa aru, mida sa tahad!” hüüdis Ashia. Kuna mees ei vaadanud tema poole, polnud tal aimugi, kas eunuhh on tumm või lisaks veel kurt.

      Selle asemel vihises Enkido käsi, andes säherduse kõrvakiilu, et Sikvah’ ja Shanvah’ pead põrkasid kokku ning mõlemad vaarusid seina äärde.

      Ashia hüppas alateadlikult eunuhhi ja kahe tüdruku vahele. „Kuidas sa julged?!” karjus ta. „Me oleme Kaji hõimu printsessid, Päästja veri, mitte basaari kaamelid! Shar’Dama Ka jätab su käeta.”

      Enkido vaatles teda veidi. Siis vilksas mehe käsi ning ta lennutati kaugemale, lõug kentsakalt kihelemas. Ta pigem kuulis kui tundis kiviseina tabamise nätakat. Põrandale varisedes kajas see heli ta peas ja ta aimas, et valu järgneb varsti.

      Aga Shanvah ja Sikvah vajasid teda. Ta toetus kätele, üritas tõusta. Tema oli vanim. Tema kohus oli …

      Silme eest kiskus häguseks ja lõpuks mustaks.

      Kui ta ärkas, olid Enkido, Shanvah ja Sikvah samas asendis. Talle näis, et möödunud oli vaid pilguke aega, ent kuivanud veri, mis põske marmorpõrandale kleepis, kõneles midagi muud. Tüdrukud ei nutnud enam, seisid sirge seljaga. Jälgisid teda heitunult.

      Ashial õnnestus end põlvili ajada ja ebakindlalt jalule tõusta. Nägu kirvendas hullemini kui iial tema senises elus. Valu vihastas teda, mitte ei heidutanud. Poolmees võib neid ju peksta, kuid tappa ei söanda. Proovib neid lihtsalt kartma panna.

      Ta ajas jalad harki, kergitas silmad uuesti eunuhhile vastu. Tema nii lihtsalt araks ei löö.

      Aga eunuhh ei teinud temast väljagi, keeras vaid ringi ja marssis piki koridori minema, viibates käega, et nad kaasa tuleksid.

      Tüdrukud järgnesid sõnatult.

      Enkido seisis kolme hirmunud tüdruku ees avaras ümmarguses kambris, mida valgustasid hämaralt vaid loitsutuled. Sarnaselt ülejäänud paleealusega olid kivipõrand ja – seinad, millesse uuristatud loitsumärgid, inimpõlvede kestel kulumisest siledaks lihvitud. Põrandal paiknesid loitsud ringidena üksteise sees justkui täpsusküti märklaud.

      Mööblit polnud, ainult musttuhat relva rippus seintel. Odad-kilbid, vibudnooled, alagai-püüdjad ja lühikesed pistodad, viskenoad ja nuiad, kettrelvad ja muudki, millele Ashia ei osanud isegi nime panna.

      Jälle seljast kamandatud rüüd olid nad ukse kõrvale nagisse sättinud ning seisid üksnes põimitud bido väel.

      Ka Enkido kandis vaid bidot. See oli kasin siidiriba, sest muidugi polnud eunuhhil mehetunnust, mida kinni katta. Lihastes keha oli siledaks raseeritud, kaetud sadade tätoveeritud joonte ja täppidega. Muster oli segasevõitu, kuid Ashia tajus korrapära, mille eritlemine polnud talle esialgu jõukohane.

      Seal sisaldus mõistatus. Enkido Mõistatus. Mõistatuste äraarvamises oli Ashia alati osav olnud. Mõistatusi õpetati tüdrukutele noores eas, et nad oskaksid tulevikus abikaasasid lõbustada.

      Tumm Sharum võttis sharusahk’i-asendi. Hetke vahtisid tüdrukud mõttelagedalt, aga kui mehe pilk tumenes, taipas Ashia, mida soovitakse, ning asus samuti asendisse. Dal’ting’idele oli sharusahk keelatud, kuid Ashiale ja tema nõbudele oli õpetatud nii tantsimist kui ka mõistatamist. See ei olnudki väga teistmoodi.

      „Tehke nagu tema,” sõnas ta kaaslastele.

      Shanvah ja Sikvah kuuletusid, Enkido aga tiirutas ülevaatajana. Mees krahmas kõvasti Ashia randmest ja sirutas ta käsivart, tonksates jalad toorelt rohkem lahku. Ashia tundis haaret veel kaua, kui mees lahti laskis ja Shanvah’ poole pööras.

      Shanvah karjatas ja kargles valjust laksust kintsu pihta, mispeale Enkido võttis taas asendi. Shanvah, kes ei olnud narr, jäljendas meest kärmelt uuesti. Sedapuhku paremini, kuid Enkido tonksas tal jalad alt, kukutades ta põrandale. Sikvah taganes võpatusega ning koguni Ashia hülgas asendi ja pöördus nende suunas.

      Enkido näitas näpuga ja too lihtlabane viibe jättis Ashia südames löögi vahele. Ta asus jälle asendisse, kuna Sikvah taganes edasi. Viimaks liibus Sikvah vastu seina, nagu ihkaks vaimu kombel sellest läbi lipsata.

      Kui Enkido võttis taas kord asendi, rabeles Shanvah kibekähku püsti ja jäljendas meest. Nüüd olid tüdruku jalad õigesti, aga selg polnud sirge. Enkido kahmas bidosiidi paeltest, mis ühendasid paljaksaetud pead mähkivaid ja alakeha katvaid säigmeid. Mees sakutas paelu ja puuris pöidlaga Shanvah’ selgroogu. Shanvah karjatas valust, kuid pidi abituna lubama mehel ta selga sirutada.

      Enkido laskis lahti ja pööras Sikvah’ poole. Tüdruk oli õudusega vastu seina taganenud, käed varjamas nina ja suud, pärani silmad veekalkvel. Voogavalt laskus eunuhh jälle asendisse.

      „Võta asend, rumaluke!” kähvas Ashia, sest tüdruk jäi liikumatuks. Ent Sikvah raputas ainult pead ja niutsus, püüdes ükskõikse seinaga ühte sulanduda.

      Enkido oli nobedam, kui Ashia oleks uskunud. Sikvah tahtis läheneva mehe eest jooksu pista, aga Enkido oli sedamaid kallal, sikutas ta kätt, et põgenemiskatse hoogu heiteks muundada. Kisendav tüdruk lendas üle põranda toa keskele.

      Enkido oli silmapilk kohal, äigas talle jalaga kõhtu. Sikvah paiskus selili ja prantsatas maha. Tema nägu oli verine ja ta oigas, käed-jalad lipendamas kui palmilehed.

      „Everami nimel, tõuse püsti!” karjus Ashia, aga Sikvah ei kuuletunud – või ei suutnud. Enkido äigas jalaga veel kord. Ja veel kord. Tüdruk halises, kuid eunuhh hoolis nutust sama vähe kui kivikuju. Äkki oli mees tõesti kurt?

      Mehe siht ei paistnud olevat sandistada ega tappa, aga ta ei näidanud ka vähimatki märki halastusest ega sellest, et materdamine lõpeks, kui plika ei tõuse ja asendit ei võta. Iga löögi järel viivitas Enkido, et tõusmiseks mahti anda, kuid hirmu kütkeis Sikvah ei mõistnud midagi.