Renna naeratas. „Sa ei suudakski.” Naine hajus uduks ja oligi läinud.
Miks ma sedaviisi ärritusin, imestas Leesha, kuid tema kõhule lipsanud sõrmed teadsid väga hästi.
Sest Rennal oli õigus.
Esimest korda Ahmanni suudeldes oli Leesha olnud couzi’st purjus. Ta polnud kavatsenud mehega tol esimesel pärastlõunal suksutada, aga ei olnud ka vastu punninud, kui mees asus teda võtma. Narril kombel oli ta eeldanud, et enne abielu ei purska mees temasse, ent krasialased pidasid ju meesterahva seemne raiskamist patuks. Tundes, kuidas mehe pusklemine ägenes ja algasid uratused, oleks ta võinud eemale tõmbuda. Kuid osa temast oli seda siiski tahtnud. Oli tahtnud tunnet, et meesterahvas võpatab ja tuksleb tema sees, ja Maapõue kõik ohud. Erutusjudinaga oli temagi haripunkti jõudnud.
Tol õhtul oli ta plaaninud keeta väärõunapuuteed, aga selle asemel olid Inevera vahimehed ta röövinud ning tema õhtu lõppes Damajah’ kõrval teadvusedeemoniga heideldes. Järgmisel päeval ja iga nende hilisema vahekorra puhul jõi Leesha topeltannuse, kuid nagu oli öelnud tema õpetaja Bruna: „Vahetevahel on laps kange tulema, ja parata pole miskit.”
Inevera mõõtis pilguga Ashani ees seisvat Thamost, seda rohumaa printsikest. Suurt kasvu mees, pikk ja lihaseline, ent mitte kohmakas. Tal oli sõdalase rüht.
„Küllap te tahate oru oma meestega läbi kammida,” ütles Thamos.
Ashan noogutas. „Ja teie enda omadega.”
Thamos noogutas vastuseks. „Sada meest kummaltki poolt?”
„Viissada,” ütles Ashan, „ja nende vahel olgu Domin Sharum’i relvarahu.” Inevera nägi, kuidas printsikese lõuapärad pinguldusid. Krasialaste jaoks oli viissada meest tühiasi, Päästja armee imetilluke kübe. Aga Thamos ei raatsinud sellist hulka eraldada.
Ometi polnud printsikesel peale nõustumise muud valikut, ta ei hakanud vaidlema. „Mismoodi ma tean, et teie sõdalased rahu hoiavad? Oru muutumine sõjatandriks on viimane, mida meil vaja.”
„Minu sõdalased ei langeta loori, isegi päevaajal,” lubas Ashan. „Ega söanda keeldu rikkuda. Teie mehed on need, kelle pärast ma muretsen. Oleks kahju, kui neil läheks täbaralt eksituse tõttu.”
Siinkohal näitas printsike hambaid. „Arvatavasti poleks nad ainsad, kellel täbaralt läheb. Millega tagab näo varjamine rahu? Mees, kelle nägu on varjul, ei karda karistust.”
Ashan vangutas pead. „Hämmastav, kuidas teie, metslased, olete öös üldse ellu jäänud. Mehed mäletavad ülekohtuste nägusid, vihavaenu pole kerge kõrvale asetada. Me kanname öös loori, et kõik võitleksid vendadena, unustades veritasu. Kui näo katavad kinni ka teie mehed, ei valata selles Everamist neetud orus rohkem tilkagi verd.”
„Hüva,” ütles printsike. „Kokku lepitud.” Ta kummardas mehele, kes oli temast seisuselt tosin korda kõrgem, lühidalt ja pealiskaudselt, sündsa aupaklikkuseta, pööras ringi ja sammus minema. Teised rohumaalased järgnesid talle.
„Põhjamaalased veel maksavad säärase lugupidamatuse eest,” pomises Jayan.
„Ehk tõesti,” ütles Inevera, „kuid mitte täna. Meil on tarvis ruttu Everami Kingitusse naasta.”
1. JAHT
Sügis 333 pN
Jardir ärkas päikeseloojangul, teadvuses paks udu. Ta lamas põhjamaa voodis – üks hiiglaslik padi paljude asemel. Voodiriie oli kare ega sarnanenud tema harjumuspärase siidiga. Ümmargust tuba palistasid loitsumärkidega klaasaknad. Mingisugune torn. Videvikus laius taamal kõnnumaa, aga temale võõras.
Kus kohas Ala pinnal ma viibin?
Liigutamisel sähvatas valuvahk, ent valu oli põline seltsiline, mis ununes, kui sellega rahu sõlmida. Ta ajas end istukile, jalad olid jäigad ja kriipisid vastamisi. Ta lükkas teki kõrvale. Lahased ulatusid reitest päkkadeni. Kaugemast otsast piilusid punaseks, lillaks ja kollaseks paistetanud varbad, nii lähedal ja ometi kättesaamatud. Prooviks võdistas ta neid, tegemata valust väljagi, ning rõõmustas kerge tõmbluse üle, millega need talle tasusid.
See tuletas meelde lapsepõlves murtud kätt ja nädalaid kestnud paranemise abitust.
Pikemata küünitas ta öökapikesele krooni järele. Päevaajalgi talletas kroon küllalt võluväge, et tervendada mõned murtud luud, eriti sellised, mis olid juba paika pandud.
Pihud kohtasid tühja õhku. Jardir pööras ringi ja põrnitses tubli hetke, enne kui olukord talle koitis. Juba aastaid polnud ta krooni ja oda oma käeulatusest lasknud, kuid kadunud olid mõlemad.
Mälestused tärkasid paugupealt. Võitlus Par’chiniga mäetipus. Kuidas Jephi poeg, Jardiri torkest suitsupilveks hajunud, kehastus pilguke hiljem taas, haaras odavarrest ebainimliku jõuga ja väänas selle tal käest.
Ning siis pöördus Par’chin ja viskas oda kaljult alla, justkui olnuks see pelk näritud melonikoor.
Jardir noolis pragulisi huuli. Suu kuivas ja põis kipitas, aga tema vajaduste eest oli hoolt kantud. Voodi kõrval oli joogivett ning väikese pingutusega õnnestus tal kasutada ööpotti, mille otsivad sõrmed leidsid voodiveerest põrandalt.
Tema rinnakorv oli tihkelt kinni seotud, nihelemisel raksusid ribid. Sidemeid kattis õhuke rüü – pruun, nagu ta täheldas. Võimalik, et Par’chini arusaam naljast.
Ust polnud, oli vaid üles tuppa toov trepp – tema praeguses seisus sama hea kui vangitrellid. Muid väljapääse polnud, ka astmed ei jätkunud. Ta viibis torni tipus. Mööblit oli toas kasinalt. Voodi ääres lauake. Üksainus tool.
Trepikojast kõlas heli. Jardir tardus kuulatades. Kroon ja oda võidi temalt ju riisuda, kuid aastatepikkune võluväe imamine nende kaudu oli ta keha ümber teinud nii Everami näo järgi, nagu surelik vorm olla sai. Tal oli kulli nägemine, hundi haistmine ja nahkhiire kuulmine.
„Oled sa kindel, et tuled temaga toime?” küsis Par’chini esiknaine. „Seal kaljul kartsin, et ta tapab su.”
„Ära muretse, Ren,” lausus Par’chin. „Odata ei ole ta mulle ohtlik.”
„Päevavalgel on,” ütles Renna.
„Kahe murtud jalaga mitte,” lausus Par’chin. „Mina olen peremees. Ausõna.”
Vaatame, Par’chin.
Kõlas musitamist, sest Jephi poeg vaigistas suudlustega oma jiwah’ vastuväited. „Mul on vaja, et sa läheksid tagasi maakonda ja hoiaksid asjadel silma peal. Kohe, muidu hakkavad nad kahtlustama.”
„Leesha Paberivalmistaja kahtlustab juba,” kostis Renna. „Tema oletused ei ole tõest kaugel.”
„Kuni need oletusteks jäävad, pole vahet,” arvas Par’chin. „Mida ta ka ei teeks või ütleks, sina lollita edasi.”
Renna naeris mokaotsast. „Jah, vabalt. Las pritsib sülge.”
„Ära teda liialt õrrita,” õpetas Par’chin. „Mul on vaja, et sa kaitsed maakonda, aga tagaplaanilt. Innusta rahvast, kuid koormat kandku nad ise. Võimalusel uisutan sinna ainult sind vaatama. Keegi teine ei tohi teada, et ma olen elus.”
„See ei meeldi mulle,” kurtis Renna. „Mees ja naine ei tohiks niiviisi lahus olla.”
Par’chin ohkas. „Pole parata, Ren. Mäng käib mõisa peale. Kaotus pole lubatud. Aga varsti kohtume.”
„Jah,” ütles Renna. „Ma armastan sind, Arlen Põldaja.”
„Ja mina armastan sind, Renna Põldaja,” ütles Par’chin. Jälle suudlus ning Jardir kuulis naise väledaid samme tornitrepist laskumas. Par’chin asus seevastu üles ronima.
Viivuks mõtles Jardir magamist teeselda. Äkki avastab ta midagi või annab