Isegi kroonita tajus Jardir märkide väge, kuid jõu hind oli ränk. Par’chin meenutas pigem pühade loitsurullide lehte kui inimest.
„Vana sõber, mida sa endaga teinud oled?” Ta polnud kavatsenud valjusti kõnelda, aga miski tõukas teda takka.
„On sul ikka jultumust mind nõnda nimetada, pärast kõike, mida sina teinud oled,” ütles Par’chin. „Ega ma ei teinud seda ise. Sina tegid seda mulle.”
„Mina?” küsis Jardir. „Kas mina võtsin tindi ja rüvetasin su keha?”
Par’chin raputas pead. „Sina heitsid mu kõrbesse surema, relva ja varjupaigata, teades, et Maapõue alagai’dele ei alistu ma ilmaski. Loitsimiseks oli mulle jäänud vaid keha.”
Nood sõnad lahendasid täielikult Jardiri küsimuse, kuidas Par’chin eluga pääses. Vaimusilmas kujutles ta sõpra üksinda kõrbes, januse ja verisena paljakäsi alagai’sid surnuks peksmas.
See oli hiilgav.
Evejah keelas küll ihu tätoveerimise, ent see keelas mõndagi, mille Jardir oli suvatsenud Sharak Ka huvides seadustada. Ta oleks tahtnud Par’chini hukka mõista, kuid tõde mehe jutus nööris ta kõri.
Jardir vabises, külm kahtlus rikkus ta meelerahu. Everami soovi vastaselt ei juhtunud miski. Oli inevera, et Par’chin jääb elama ja nad kohtuvad uuesti. Arbud kinnitasid, et kumbki neist võib olla Päästja. Jardir oli pühendanud oma elu selle tiitli väärimisele. Ta oli saavutatu üle uhke, aga ei saanud salata – tema ajin’pal’i, vapra võõra au oli Everami silmis ehk suurem.
„Sa mängid tavadega, millest sul pole aimu, Par’chin,” ütles ta. „Domin Sharum’it peetakse surmani ja sina võitsid. Miks sa loobusid ega kuulutanud end Esimese Sõja juhiks?”
Par’chin ohkas. „Sinu surm pole mingi võit, Ahmann.”
„Järelikult sa tunnistad, et mina olen Päästja?” küsis Jardir. „Kui nii, siis tagasta mu oda ja kroon, langeta pea põrandale ja lool lõpp. Ma andestan sulle ning me pistame jälle kord külg külje kõrval Nie’ga rinda.”
Par’chin turtsatas. Seadis pauna lauale ja küünitas sisse. Kaji kroon helkis kasvavas hämaruseski, selle üheksa kalliskivi veiklesid. Jardir ei salanud, et ese äratab temas himu. Kui ta jalad kandnuks, oleks ta selle poole sööstnud.
„Kroon on siin.” Par’chin keerutas teravate tippudega võru sõrme otsas nagu lastelelu. „Aga oda pole sinu. Vähemalt mitte seni, kuni ma ei otsusta seda sulle anda. See on peidetud kuhugi, kust sa seda eales ei leia, ka tervete jalgadega mitte.”
„Pühad esemed kuuluvad kokku,” vaidles Jardir.
Par’chin ohkas taas. „Pühadust pole olemas, Ahmann. Ma ütlesin sulle kunagi, et paradiis on väljamõeldis. Sa ähvardasid mind mu sõnade pärast tappa, kuid see ei muuda neid vähem tõesteks.”
Jardir avas suu, tema huulile kerkis vihahüüd, aga Par’chin katkestas teda, pigistas keerleva krooni tugevasti pihku ning tõstis kõrgele. Samal hetkel välgatasid loitsumärgid mehe ihul põgusalt ja krooni loitsud lõid hõõguma.
„See,” ütles Par’chin krooni kohta, „on õhuke riba, mille moodustavad teadvusedeemoni kolp ja üheksa sarve, kaetud hõbeda ja kulla loitsitud sulamiga, väe koondajaks kalliskivid. Loitsukunsti meistriteos, kuid ei enamat.”
Mees naeratas. „Täpselt nagu oli sinu kõrvarõngas.”
Jardir võpatas ja tõstis käe, kompis paljast kõrvalesta, mida varem oli läbistanud tema pulmarõngas. „Kas sa mõtled lisaks troonile varastada mu esiknaise?”
Par’chin naeris, seda valskuseta heli polnud Jardir aastaid kuulnud. Ei saanud salata, et ta oli sellest puudust tundnud.
„Ma pole kindel, kumb taak oleks hullem,” ütles Par’chin. „Mina ei taha kumbagi. Naine on mul olemas, ja minu rahva seas piisab ühestki.”
Jardir ei püüdnud varjata suunurkades kaarduvat naeratust. „Väärt Jiwah Ka on ühtaegu nii taak kui ka tugi, Par’chin. Naised ärgitavad mehi paremusele ja see heitlus on igavene.”
Par’chin noogutas. „Sulatõsi.”
„Miks sa sel juhul mu kõrvarõnga varastasid?” nõudis Jardir.
„Ma ainult hoian seda, kuni sa viibid mu katuse all,” ütles Par’chin. „Ei tohi lasta sul kedagi kutsuda.”
„Ah?” imestas Jardir.
Kui Par’chin keeras pea viltu, tajus Jardir Jephi poega kaemas ta hingesoppidesse umbes nõnda, nagu Jardir ise kasutas talle kingitud kroonipilku. Mismoodi suutis Par’chin seda kroonita laubal?
„Sa ei teagi,” ütles Par’chin hetke pärast. Mees mühatas naerda. „Tuled mind abielu asjus nõustama, kui su oma naine nuhib su järel!”
Halvustav toon vihastas Jardirit, kelle kulmud tõmbusid kriipsuks, ehkki ta üritas näoilmet talitseda. „Mida see veel tähendab?”
Par’chin õngitses taskus ja tõi kõrvarõnga lagedale. Lihtsa kuldrõnga küljes rippus viimistletud loitsumärkidega kuulike. „Siia on kätketud deemoniluu tükk, mille teine pool on sinu naise kõrvas. See võimaldab tal kuulda kõike, millega sa tegeled.”
Äkki selgus Jardirile nii mõnigi mõistatus. Kuidas kaasa näis aimavat iga tema plaani ja saladust. Hulk naise teadmisi pärines arbudest, ent alagai hora kõneles sageli ebamäärasusi. Ta oleks pidanud taipama, et kaval Inevera ei looda ainult arbumisele.
„Mu naine teab seega, et olen röövitud?” küsis Jardir.
Par’chin raputas pead. „Ma tõkestasin kõrvarõnga. Kuni me pole lõpetanud, ei lähe sinu leidmine tal korda.”
Jardir põimis käed rinnal risti. „Millega lõpetanud? Sina ei hakka järgima mind ega mina sind. Sama ummiktee oli meie ees viis aastat tagasi Labürindis.”
Par’chin noogutas. „Toona säästsid sa mu elu, ja see sundis mind nägema maailma uutmoodi. Mida pakun sullegi.” Siinkohal viskas mees krooni üle toa.Jardir püüdis selle vaistlikult. „Miks sa krooni mulle tagastad? Eks ravi see ju mu haavad? Nendeta võib sul olla keeruline mind kinni hoida.”
Par’chin kehitas õlgu. „Odata sa vaevalt lahkud, liiati tühjendasin ma krooni väest. Maapõuest immitsev võlujõud ei ulatu üldiselt tornitippu,” viipas ta akendele ümmarguse toa igas küljes, „ning hommikuti puhastab toa päike. Kuni seda uuesti ei laeta, annab see sulle kroonipilgu, muud midagi.”
„Milleks see siis tagastada?” kordas Jardir.
„Ma arvasin, et puhume õige juttu,” ütles Par’chin. „Tahan, et sa näeksid sel ajal mu aurat. Mu sõnade siirust ja hingepõhja kirjutatud tõekspidamiste tugevust. Võib-olla saad nägijaks.”
„Mille nägijaks?” küsis Jardir. „Et paradiis on väljamõeldis? Sinu hinge kirjutatu ei veena mind selles, Par’chin.” Krooni libistas ta ometi pähe. Tänu kroonipilgule ärkas hämardunud tuba jalamaid ellu ja Jardir hingas sügava kergendusega, justkui pime mees Evejah’s, kellele Kaji andis tagasi silmad.
Äsja vaid varjudest ja ähmastest kogudest koosnenud maastik akna taga joonistus Alast immitseva võlujõu paistel teravalt välja. Väesäde peitus kõige elava keskmes ning Jardir eristas jõudu kumendamas puutüvedes, puudele klammerduvas samblas ning igas loomas, kes elas võrade okstel ja koore all. Seda olid tulvil tasandike rohttaimed ning eeskätt deemonid, kes luusisid maapinnal ja lendlesid tuules. Alagai’d särasid otsekui majakad, äratades temas ürgse kire jahtida ja tappa.
Nagu Par’chin oli hoiatanud, oli tema kong tuhmim. Vägi triivis mööda torniseinu üles väikeste köitraagudena, mida ahvatlesid aknaklaasidesse uuristatud loitsumärgid.