Põrutanud odaga valjusti marmorpõrandale, pöördus Jayan küsimata troonisaalist lahkuma. Tema kai’Sharum’id järgnesid talle kuulekalt; Inevera nägi nende ja paljude Damaji’de veendumust, et Päästja vanima poja sünniõigust oli rikutud. Jayanit jumaldavad Sharum’id ületasid dama’sid rohkearvuliselt. Tulevikus kasvab temast lähtuv oht.
Aga hetkel olid poegadel päitsed peas ja Inevera tundis tuult raugemas, kui Ashan lõpuks troonitrepist üles ronis, et Pealuutroonile istuda. Saalis viibivaid nõunikke silmitsedes ütles Ashan Inevera ettekirjutusel sõnad, mis olid mehe huulil vististi mõrud.
„On au hoida Shar’Dama Ka trooni, õnnistatud olgu tema nimi. Päästja õukond säilib suuresti samasugusena. Damaji Aleverakist saab nõukogu kõneisik ning khaffit Abban jääb õukonnakirjutajaks ja majandusülemaks. Nagu varemgi, ei halasta Pealuutroon, kui keegi söandab Abbanit ahistada, kahjustada teda või tema huvisid.”
Inevera kõverdas Belina poole sõrme ja Majah’ hõimu Damaji’ting ligines, hora käes, et ravida Aleverakit. Peagi tõusis Damaji ebakindlalt jalule. Uimasus läheb varsti üle, vanamees taastub tugevamana kui enne. Vaimuliku esimene tegu oli truu kummardus Pealuutroonile.
Aga kuigi rahuldustpakkuv, polnud see truudusevanne midagi võrreldes Ashani kiirpilguga, kes tahtis nähtavasti teada, kas näitemäng on lõppenud. Inevera noogutas vargsi ja Ashan saatis Damaji’d minema, suundudes jutlema Asukaji, Asome’i, oma nõunike Halvani ja Shevaliga.
„Õekesed,” ütles Inevera, ja sellal kui mehed välja tilkusid, jäid Damaji’ting’id saali ning kogunesid eraaudientsiks troonitrepi jalamile kobarasse.
„Te ei rääkinud kõike, Damajah. Minu arbud kuulutavad, et Ahmann ei pruugi naasta.” Ehkki Belina hääl püsis vagur, oli tema aura erk ja võbelev. Sama mulje jättis enamik Damaji’ting’e. Nemad polnud kaotanud mitte üksnes valitsejat, vaid ka abikaasa.
„Mis juhtus? Tegelikult?” küsis Qasha. Belinast vähem vaoshoitud, ei suutnud Sharachi hõimu Damaji’ting häält talitseda. Viimane sõna kõlas kiledalt nagu mõra tekkimine klaasi.
„Oda kätte saanud, halastas Ahmann Par’chinile salaja,” ütles Inevera halvakspaneval toonil. „Too jäi ellu ja kutsus ta Domin Sharum’ile.”
Naised hakkasid erutunult vadistama. Otsetõlkes tähendas Domin Sharum „kaht sõdalast”, kombekohaselt nimetati nõnda duelli, mille esimesena pidas Kaji ise oma mõrvarliku poolvenna Majah’ vastu kolm tuhat aastat tagasi. Räägiti, et taplus väldanud Nie Rinna, lõunamaa mägedest kõrgeima tipus seitse ööd ja seitse päeva.
„See pole kindlasti kogu lugu,” lausus Damaji’ting Qeva. „On raske uskuda, et mõni mees suudaks Shar’Dama Ka’d ausas võitluses lüüa.”
Teised naised nõustusid häälekalt. Nad ei suutnud kujutleda meest ega deemonit, kes olnuks Ahmannile võrdne vastane, eriti kui tema relvaks oli Kaji oda.
„Par’chini ihu katavad tindiga joonistatud loitsud,” ütles Inevera. „Ma ei mõista seda täielikult, ent need märgid on talle andnud kohutavaid võimeid, mis meenutavad deemoneid endid. Lahingus oli Ahmannil ülekaal ja võit olekski saavutatud, aga päikeseloojangul hajus Par’chin uduks otsekui sügavikust kerkivad alagai’d, ja Shar’Dama Ka hoobid ei teinud talle häda. Par’chin viskus Ahmanniga kaljult alla, kumbagi keha ei leitud.”
Seepeale tõstis Qeva hala. Justya, Shunjini hõimu Damaji’ting, proovis lohutada, kuid temagi nuuksus. Nuteti terves naiste poolringis.
„Vaikust!” sisistas Inevera, kelle võimendatud hääl katkestas nutu kui piitsaplaks. „Te olete Damaji’ting’id, mitte haledad dal’ting’i jiwah’d, kes leinavad surnud Sharum’eid, valades pudelitesse pisaraid. Krasia sõltub meist. Me peame uskuma, et Ahmann naaseb, ja tema riiki säilitama, kuni ta selle jälle oma hoolde võtab.”
„Ja kui ta ei naase?” küsis Damaji’ting Qeva, sõnades jahe tuulepuhang. Qeva oli Damaji’ting’idest ainus, kes polnud kaotanud abikaasat.
„Siis hoiame rahvast koos, kuni leidub paslik pärija,” ütles Inevera. „Meie praegusi kohustusi see ei muuda.”
Ta silmitses naisi järgemööda. „Kuni Ahmann on kadunud, püüavad vaimulikud meie võimu kärpida. Te nägite, kuidas ma esinesin Damaji’de puhul võlujõuga. Teil kõigil on olemas võitlus-hora, mida olete korjanud mustadeks päevadeks. Otsige esinemiseks ettekäändeid, ja teie mõjukaimad dama’ting’id samuti. Aeg tugevust peita on möödas.”
Ta heitis naiste poolringile pilgu, täheldades meelekindlaid nägusid seal, kus äsja olid voolanud pisarad. „Iga nie’dama’ting pandagu kunstideks hora’t juurde töötlema, igale rüüle tikitagu põhjamaalaste nähtamatuseloitsud. Selleks ülesandeks toimetab Abban dama’ting’ide paleedesse rullide kaupa kuldniiti. Katsed keelata meile öös kõndimine langegu kurtidele kõrvadele. Kui mehed julgevad teid takistada, murdke nad. Avalikult. Tapke alagai’sid. Tervendage hinge vaakuvaid sõdalasi. Vaja on Krasia meestele näidata, et meiega tasub arvestada nii inimestel kui ka deemonitel, ja me ei tohi karta käsi määrida.”
3. ASHIA
Sügis 333 pN
Ashia jäigastus, kui tema abikaasa esitas ta isale Pealuutrooni pärast väljakutse. Sekkumine oli mõeldamatu, aga ei saanud salata, et tulemus mõjutab teda suuresti, olgu võitja kumb tahes.
Ta hingas, leidis taas meelerahu. See oli inevera.
Veidi niheldes lõdvestas ta mõningaid lihaseid ning pinguldas teisi, et püsida asendis Pealuutrepist vasakule jääva kõrge alkoovi kohal, toetudes võlvlakke sõrmede ja varvastega. Sel moel suutis ta asendit hoida lõputult, koguni magada alla kukkumata.
Vastasorvas teisel pool saali jäljendas teda relvaõde Micha, kes vaatles hääletult võlvkäigu ehisnikerdistega lae tillukese piiluaugu kaudu. Jarvah oli paigutunud samba varju täpselt Pealuutrooni taha, kuhu kutsumata tohtisid jalga tõsta vaid Päästja ja Damajah.
Hämarusse mähkunud kai’Sharum’ting’e poleks märganud orvadesse astujadki. Ent kui Damajah’d peaks miski ähvardama, oli neil võimalik sedamaid ilmuda, lennutades teele teritatud ja loitsitud klaasikildude pilve. Kahe hingetõmbega jõudnuks nad hüpata Damajah’ ja mis tahes hädaohu vahele, oda ja kilp käes.
Kui Damajah liikus ringi, kaitsesid kai’Sharum’ting’id ja relvaõdede kasvav hulk valitsejannat avalikult, kuid võimaluse korral eelistas Inevera lasta neil varjuda.
Viimaks läks õukond laiali ning Damajah jäi kahe enim usaldatud nõustaja, Damaji’ting Qeva ja selle tütre, nie’Damaji’ting Melani seltsi.
Damajah’ kerge sõrmenipsu peale laskusid Ashia ja Micha hääletult põrandale. Sammaste tagant ilmus Jarvah, ja kolmekesi saadeti Damajah eraruumidesse.
Päästja dal’ting’i naised Thalaja ja Everalia ootasid pruukostiga. Naiste pilk rändas tütardele Michale ja Jarvah’le, aga mõlemad teadsid, et kai’Sharum’ting’e ei maksa Damajah’ valvamise ajal kõnetada. Nagunii polnud emadel-tütardel eriti rääkimist.
„Teie vann ootab, Damajah,” ütles Thalaja.
„Ja värske siidkostüüm on valmis pandud,” lisas Everalia.
Ashia ei suutnud endiselt uskuda, et need vaimuvaesed, orjalikud naisterahvad on Päästjaga abielus, ehkki tema pühitsetud onu oli nad nainud aastaid enne võimuletõusu. Kunagi arvas ta, et need naised peidavad oma oskusi ja väge – oli ju tedagi nõnda õpetatud.
Kuid aastatepikku taipas Ashia tõde. Nüüd kus Thalaja ja Everalia viljakus oli ammendunud, olid nad abikaasad ainult nime poolest. Teenisid pelgalt Päästja valges rüüs kaasasid.
Üksnes