„Kes hoiaks poissi rohkem kui tema lihane vaarema?” rääkis Kajivah ikka. Selles targutuses peitus muidugi usk, et Ashia ise ei kõlba millekski, nüüd kus ta hakkas kandma oda.
Ashia lipsas vanaema äratamata mööda ja sulges enda järel lastetoa ukse, silmitsedes uinuvat poega.
Ta ei olnud last tahtnud. Oli kartnud, kuidas mõjutab sünnitus tema sõdalasekeha, pealegi polnud tema ja Asome’i vahel armastuse raasugi. Tema venna igatsus, et armukese lapse sünnitaks just õde, oli talle paistnud ebardlikuna.
Aga Kaji, see imetabaselt kaunis lapsuke, polnud mingi ebard. Poega kuude kaupa rinnal imetanud ja äiutanud, lasknud tillukestel käekestel oma nägu katsuda, poleks Ashia kuidagi soovinud elumuutust, mis oleks jätnud ta lapseta. Poja olemasolu oli inevera.
Enkido häbeneks sind.
Kõlas kragin, sest kätkiserv murdus ta sõrmede all valju praksuga. Kaji avas silmad ja tõi kuuldavale kiljatuse.
Ashia viskas puidutüki kõrvale ja sirutas poisile käed. Ema puudutus rahustas poega alati, ent sedapuhku rabeles Kaji ta süles, sõdis kui pöörane. Ta proovis poega vaigistada, aga tema kallistusest kisas too veel valjemini ning ta nägi, et puudutused marrastavad poja ihu.
Öine ramm oli alles temaga.
Kähku asetas Ashia poja patjadele, märgates pehmel siledal ihul õudusega sinikaid ja tema külge kleepuva musta deemonivere plekke. Õhus levis vere vänge lehk.
Uks lendas pauguga lahti, tuppa tormas Kajivah. „Mida sa õige mõtled, et last säärasel tunnil segad?!”
Siis, näinud, et laps on marraskil ja musta verega koos, tõstis Kajivah hala. Vanaema pöördus kurjalt Ashia poole. „Välja! Käi välja! Häbi sul olgu!”
Teda tõugati ägedalt ning Ashia, kes pelgas oma jõudu, lubaski end toast minema kihutada. Kajivah võttis lapse sülle ja lükkas ukse tema järel jalaga kinni.
Teist korda täna öösel kaotas Ashia meelerahu. Põlved läksid veeks, kui ta ust paugutades pimedasse magamistuppa tuikus ja põrandale vajus.
Võib-olla olen mina ebard.
Esimest korda üle hulga aastate langetas Ashia näo pihkudesse ja nuttis. Ta ei igatsenud midagi muud kui meistri lohutavat lähedust.
Aga Enkido oli üksildasel teekonnal ja häbeneks teda, täpselt nagu vanaemagi.
4. SHARUM‘I VERI
327–332 pN
„Istu sirgelt,” nähvas Kajivah. „Sa oled Kaji hõimu printsess, mitte mõni narts kha’ting! Karta on, et ma ei leia eales su vere väärilist abikaasat, kes sind kosiks.”
„Jah, tikka.” Ashia värises, ehkki palee kümblusruumid olid soojad ning auru täis. Ta oli kõigest kolmeteistkümnene, abiellumisega polnud kiiret, kuid Kajivah oli näinud kuupuhastuse lappi tema jalge vahel ja ajas oma joru. Sellegipoolest sirutas ta selga, mida tema ema Imisandre parajasti küüris.
„Lora, ema,” ütles Imisandre. „Kolmeteistkümneaastane kaunitar, Krasia vägevaima hõimu Damaji tütar, kel onuks Päästja ise! Ashia on maailma ihaldatuim mõrsja!”
Ashia värises taas. Ema sõnad olid mõeldud rahustuseks, aga neil oli vastupidine toime.
Kajivah, kes kaldus ärrituma, kui tütred temaga ei nõustunud, naeratas vaid kannatlikult ja andis oma miniale Thalajale märku vette kuumi kive lisada. Ta käitus alati nagu kuninganna, olgu lastetoas, köögis või kümblusmajas.
Tema alamad olid viis dal’ting’ist tütart: Imisandre, Hoshvah, Hanya, Thalaja ja Everalia – ning lapselapsedAshia, Shanvah, Sikvah, Micha ja Jarvah.
„Dama Baden näikse olevat sama meelt,” ütles Kajivah.
Pead pöördusid järsult tema suunas. „Tema pojapoeg Raji?” küsis Imisandre.
Nüüd kus saladus oli avalikuks tulnud, valgus Kajivah’ näkku lai muhelus. „Kuuldavasti pole ükski mees iial üheainsa mõrsja eest sääraseid rikkusi pakkunud.”
Ashial jäi hing kinni. Äsja oli ta valmis seda hetke aastate viisi edasi lükkama, kuid … prints Raji? Nooruk oli ilus ja tugev, saab päranduseks valge rüü ja varanduse, mille kõrval kahvatuvad koguni Andrah’ aarded. Mida võiks ta veel tahta?
„Tema pole sinu vääriline, õde.”
Kõigi silmad pöördusid vaatama Ashia venda Asukajit, kes seisis ukseavas, selg naiste poole. Too pilt polnud sugugi tavatu. Meesterahvaid ei lubatud naiste kümblusruumi, aga Asukaji oli kõigest kaksteist ja kandis alles bidot. Enamgi, poiss oli push’ting ja naised teadsid seda, teda huvitas pigem klatš naisterahva peas kui see, mis peidus rüü all.
Naispere jumaldas Asukajit. Kajivah’gi ei pannud tema meeste-eelistust pahaks, tingimusel, et ta täidab oma kohust ja võtab endale kaasaks naisi, kellega lapselapsi sigitada.
„Armas tütrepoeg,” ütles Kajivah. „Mis sind siia toob?”
„Paraku on see mu viimane külastus naiste kümblusruumi,” vastas poiss pettumuskoori saatel. „Täna hommikul kutsuti mind Hannu Pash’ile. Ma hakkan kandma valget rüüd.”
Kajivah juhatas sisse õnnitlushõisked. „Imetore! Seda oli muidugi arvata. Sa oled ikkagi Päästja õepoeg.”
Asukaji kehitas õlgu. „Eks ole sina Päästja ema? Eks ole teie ta abikaasad, õed ja õetütred? Miks ei kanna teie valget rüüd, mina aga pean kandma?”
„Sest sina oled mees,” lausus Kajivah, nagu oleks see enesestmõistetav.
„Ei tee mingit vahet,” ütles Asukaji. „Te arutlete, keda Ashia väärib, kuid tõeline küsimus on, milline mees väärib teda.”
„Kes oleks Kaji hõimus kõrgem dama Badeni pärijast?” imestas Ashia. „Isa ei paneks mind mehele teise hõimu … ega ju?”
„Ära ole loll,” nähvas Kajivah. „Juba see mõtegi on totter.”
Aga pojapoega silmitsedes paistis Kajivah’ näol kahtlus. „Kes teda siis väärib?”
„Loomulikult Asome,” ütles Asukaji. Need kaks poissi olid üpris lahutamatud.
„Tema on meie nõbu!” jahmus Ashia.
Asukaji kehitas õlgu. „Mis sellest? Evejah kõneleb, et Kaji ajal sõlmiti palju selliseid liite. Asome on Shar’Dama Ka poeg, kaunis, rikas, tähtis. Enamgi, ta võib kindlustada mu isa ja Jardiri koja sidemed.”
„Jardiri koda olen mina,” ütles Kajivah häält tõstes. „Su isa on Jardiri õemees ja mina ema. Mis täiendavat sidet oleks tarvis?”
„Otsest,” vastas Asukaji. „Päästja ja isa ühist järeltulijat.” Ta söandas korraks ruumi pilku heita, see kohtus Ashia pilguga. „Sinu poega.”
„Teil ongi otsene side,” ütles Kajivah. „Mina olen Püha Ema. Te kõik olete Päästja veri.”
Asukaji pööras uuesti selja ja kummardas. „Ma ei tahtnud solvata, tikka. Püha Ema on uhke tiitel, kuid su musta rüüd pole see valgeks muutnud. Ega mu õnnistatud õe rüüd.”
Neist sõnadest vakatas Kajivah, ja isegi Ashia kaalus asja. Abielu omaenese nõoga polnud mõjuvõimsates suguvõsades ennekuulmatu, ja Asome oli tõesti kaunis, nagu Asukaji rääkis. Välimuselt emasse, aga Damajah’ ilule polnud võrdset. Ema näojooned ja sihvakas kehaehitus sobisid Asome’ile hästi.
„Miks mitte Jayan?” küsis Ashia.
„Mida?” ütles Asukaji.
„Juhul kui mul tuleb abielluda nõoga, nagu sa räägid, miks mitte valida Päästja esmasündinu?” küsis Ashia. „Kui ta just oma õega ei naitu, kes olekski väärilisem minust, Shar’Dama Ka vanimast õetütrest?”
Erinevalt