„Eks ma siis õhtul passin midagi muud selga,” nõustusin erilise innuta.
„Ei tahaks küll teie moenädalat segada,” ütles Andrew üle köögiukse kiigates, „aga kas sa oled need arvutused juba ära teinud, George?”
„Ei ole ja see on puha minu süü,” ütlesin püsti tõustes. „Tulin siia teda segama.”
„Mulle meeldib sinu roheline pluus, mida sa kannad oma ilusate uute teksastega,” teatas George. „Hästiistuv komplekt, rõhutab su silmavärvi ja samas ei lase arvata, nagu sa oleksid liiga kõvasti pingutanud. Lisa sinna ainult mingi suuremõõduline kaelakee või käevõru.”
„Vabandust, aga ma oleksin võinud vanduda, et minu tulek tegi moenädalale lõpu,” ütles Andrew.
„Ah, Andrew,” ütles George nägu krimpsutades, „ära ole ometi väiklane. Ros läheb homme kohtama ning meie, naised, vajame enne sellist sündmust pisut tuge ja julgustust.”
Andrew ohkas. „Olgu pealegi. Igatahes õnn kaasa, Ros. Kui see sinu kohting osutub tulemuslikuks, siis ei pea mina enam otsima sulle George’i peo jaoks turvaliselt koledat kaaslast, aga kui läbi kukub, pole ka midagi, siis ma lihtsalt jätkan otsinguid.”
„Andrew!” karjatas George. „Kas see peaks sinu arust teda aitama?”
„George, pole midagi,” viipasin tõrjuvalt käega ja pöördusin Andrew’ poole. „Aitäh igatahes. Sa peaksid hakkama nõustajaks, kes õpetab inimesi õigesti elama.” Kõndisin temast mööda müügisaali.
Kuulsin, kuidas George häält madaldades veel midagi rääkis, enne kui Andrew mulle järgnes ja ütles: „Palun vabandust, Ros. Ma ainult mängisin tola. Peaksin vist sedasorti teemad tulevikus ainult George’ile jätma.”
„Ei, mis sa nüüd, kõik on hästi,” naeratasin talle. „Pealegi on sul õigus. Targem oleks võtta seda huumoriga. Ainult mingi tühipaljas kohtamine, kui sedagi.”
„Kas tead, ma vist saan sinust aru.”
Vaatasin teda üllatunult. „Tõesti? Sa oled ka pimekohtingutel käinud?”
„Ei.” Ta raputas pead. „Ma ei mõelnud päris seda.”
„Ah.” Ootasin, et ta jätkaks, kuid ta ei lisanud midagi ning ma küsisin: „Aga kas sa ise läheksid pimekohtingule?”
Ta tõstis korraks pilgu kirjade ja paberite kuhjalt, mida oli sorteerima hakanud. „Kardan, et mulle ei sobi selline ettevalmistatud olukord,” ütles ta ja jätkas siis tööd tervet posu pabereid prügikasti visates. „Ma olen ilmselt see, keda peab alati üllatama, mis muidugi kätkeb endas teatud raskusi.”
Kavatsesin just pärida lähemalt nende raskuste kohta, kui kelluke poe ukse kohal helises ja sisse astus kaks vanapaari.
„Paistab, et seal käib kõva tunglemine,” Andrew noogutas müügisaali poole. „Ah jaa, George’il oli muide õigus,” − ta koputas pihutäie pabereid sirgeks ja läks kliente vastu võtma − „selle rohelise pluusi koha pealt.”
Tol õhtul seisin ma oma magamistoas suure peegli ees, et oma väljanägemisest paremat ülevaadet saada. Olin lasknud just enne isa sünnipäeva poisipea lõigata ja see nägi ikka veel päris hea välja. Ka figuuriga paistis kõik enam-vähem korras olevat. Olin saanud tagasi osa kilodest, kuid mitte kõik, mis ma enne St Albansisse kolimist kaotanud olin, ja mu rõivanumber oli nüüd üldse mitte pingul kümme. Tore. Riietus: hm, siin polnud küll midagi hõisata. Väga vana paksu voodriga beež rinnahoidja, mille räsitud välisilme andis tunnistust ränkadest katsumustest kuivati trumlis, nii nagu tegelikult kõik teisedki kapis leiduvad rinnahoidjad. Komplekti täiendasid lotakad, halliks kulunud mustad aluspüksid, mis oleksid paremini sobinud neljakümnendate aastate spordisaali kui ihupesuks kahekümne esimesel sajandil. Vasakut kätt lebas voodi peal neli riidekuhja – olin veetnud terve tunni, liigitades neid kas „liiga suureks”, „liiga vanaks”, „liiga ametlikuks” või „liiga tihedalt Rotiga seotuks”. Paremal pool seisis tool kõige värskemate ostudega: paar teksaseid, valge särk, mustad püksid ja roheline pluus, mis oli jätnud sügava mulje George’ile ja, nagu selgus, ka Andrew’le. Ohkasin. Mitte just suur valik.
Tõmbasin hommikumantli pesu peale ja läksin trepist alla, kallasin endale veini ja istusin köögilaua taha, kaalusin korraks võimalust minna järgmisel hommikul endale riideid ostma, kuid loobusin kohe sellest naeruväärsest mõttest ja otsustasin minna tagasi magamistuppa, et proovida läbi kõik need variandid, mida võimaldas teksaste, mustade pükste ning valge ja rohelise pluusi kombineerimine.
Olin juba tõstnud jala alumisele astmele, kui helises telefon. Hetke kõhelnud, võtsin toru. „Hallo?”
„Ros?” ütles mehehääl.
„Tom!” Mu nägu venis naerule, mul oli tõsiselt hea meel ta häält kuulda. „Ma just nüüdsama mõtlesin su peale!”
„Kas tõesti? Olen meelitatud. Või sa lihtsalt hakkisid parajasti viinereid?”
Pahvatasin naerma. „Ei, aga kuule, sa ei arva ilma pealgi ära. Ma lähen homme õhtul kohtama ja pidasin siin endaga nõu, kas peaks ostma uue kohvikannusoojendaja või tõmban siiski pähe selle vana.”
„Ah nii,” paistis ta seda mõtet hoolega kaaluvat. „Noh, sa ju tead, kuidas ma fännan kodutu-couture’i. Ja peab ütlema, et sa kannad selle suurepäraselt välja. Aga ma nägin sind eelmisel kuul ja siis sa olid juba nihkunud väga lähedale sellele piirile, mille tagant algab kütkestav välimus, nii et ma ei soovita sul kohe jälle suunda muuta.”
Naeratasin ja tundsin, kuidas ma kergelt õhetama löön, rõõmus möödaminnes pillatud komplimendi üle. „Olgu, aga nüüd,” ma võtsin telefoni kaasa, läksin sellega elutuppa ja potsatasin diivanile, „räägi mulle, kuidas sina elad?”
„Ah, mis,” vastas Tom, „tead isegi – ikka vanaviisi. Kuidas Andrew’l läheb?”
„Raamatud, iiri veri …”
„Ta siis pole endale uut naist leidnud?” küsis Tom.
Ma ei vastanud kohe. Harilikult Tom ei pärinud selliseid asju. „Minu teada mitte. Miks sa küsid?”
„Ah, niisama.” See kõlas põiklevalt. „Kuidas see sinu isa pidu ka oli?”
„Oot-oot,” ütlesin mina. „Võta pisut hoogu maha. Miks sa tunned järsku huvi Andrew’ armuelu vastu? Kas mul on mingi kõlakas kõrvust mööda läinud? Kas sa mitte ei saanud temaga eelmisel nädalal kokku?”
„Kuule, Ros,” Tomi hääl kõlas rangelt, „teeme nüüd kohe selgeks: Andrew ei öelnud mulle poolt sõnagi mingi uue naise kohta. Mõistad? Ma tean küll, kuidas sa teemat arendades fantaasiale voli annad.”
„Hästi, sain aru. Lõpeta nüüd see keerutamine ja räägi, mida sa tead.”
„Okei, aga sa pead mulle lubama, et sa talle midagi ei ütle ega vihja. Tegelikult ära ütle isegi seda, et me üldse vestlesime.”
„Olgu, olgu, olgu. Hakka juba rääkima.”
„Noh, ta lihtsalt päris minult muudkui Amy kohta ja küsis, kas minu arvates on iga inimese jaoks ainult see üks õige partner. Tead küll, ajas sellist kleepuvat juttu.” Ta jäi vait.
„Ja siis … Edasi?”
„Noh, ongi kõik.”
„Ongi kõik?”
„See oli lihtsalt imelik ja üldse mitte tema moodi. Ta pole kunagi varem minuga armusuhete teemat üles võtnud ja paistis, et nüüd ta mõtted keerlesid just selle ümber.”
Pidin endale tunnistama, et isegi see kasin uudis kõlas intrigeerivalt. Kavatsesin kuuldu esmaspäeval George’iga läbi arutada. „Hm,” ütlesin. „Noh, kui tal on keegi, siis ta igatahes pole seda meile maininud ega teda poodi