Seitsmes peatükk
Kell oli seitse õhtul, kui ma keerasin ümber nurga Clarendoni tänavale ja püüdsin ära arvata, millise maja tagaaed võis piirneda minu krundiga. Majad olid kõik liiga suured ja aiad liiga pikliku kujuga selleks, et mu väike majapool oleks sinna ära paistnud. Ma kõndisin head mitu minutit tänava keskosas edasi-tagasi, enne kui julgesin minna kellegi uksele koputama.
Esimesena langes mu valik majale, mille ette viis lai kruusatatud juurdesõidutee, kahel pool välisust olid suured eendaknad ja seinu kattis Tudori stiili järele aimav võrestik. Lähemale jõudnud, ei näinud ma kusagil silti, mis oleks andnud tunnistust, et tegemist on majutusasutuse või kliinikuga. Avastasin aknast sisse piiludes, et toad olid sisustatud nii, nagu tõenäoliselt meeldiks minu emale: mitmed mööbliesemed paistsid olevat antiiksed; pronksjalaga lamp kreemikarva varjuga oli ajatu klassika; heleda marmorkamina kohal rippus suur dekoratiivne peegel ja seinu ehtisid mitmed puust ja kullatud raamides maastikumaalid. Arutasin endamisi, et Daniel McAdam võib sama hästi elada oma vanemate juures. See olekski palju tõenäolisem kui minu kliiniku-hüpotees.
„Kuidas ma saan teid aidata?” küsis range naisehääl mu selja taga. Ma polnud märganud välisukse avanemist ja seisin ringi keerates silmitsi keskealise naisega, kelle hallisegused juuksed olid seatud lühikesse soengusse, mis oli peaaegu sama karm nagu ta hääl.
„Oi, palun vabandust,” ütlesin punastades. „Ma ainult vaatasin, et kas keegi on kodus ja …”
„Kas te ei leia, et selle kindlakstegemiseks oleks targem helistada uksekella, mitte piiluda teiste inimeste elutubadesse,” nähvas naine.
Ta ilme väljendas otsustavat pahameelt. Taibanud, et mul pole erilist lootust teda lepitada, heitsin kähku pilgu kellale ja pidasin paremaks viivitamatult asja juurde asuda. „Jah, seda et, mul on kahjuks väga vähe aega.” Naine avas suu, et midagi vastata, kuid ma jätkasin sama hingetõmbega: „Kas härra McAdam elab selles majas?”
„Ei,” vastas naine silmi kissitades, „ei ela.” Oli selge, et ta põles uudishimust teada saada, kes ma olen ja miks ma otsin härra McAdamit, kuid ta sai aru, et seda minult otsesõnu küsida oleks kohatu. Nautisin armastusväärselt naeratades tema kimbatust ega teinud katsetki pikaleveninud vaikust katkestada. Kui mu vestluskaaslane ei suutnud seda enam kauem taluda, lausus ta viimaks: „Ta elab kõrvalmajas. Number kahekümne esimeses”, enne kui ta ukse tarbetult suurt jõudu kasutades kinni pani.
Adresseerisin oma tänusõnad mustale läikivale uksele, lonkisin mööda juurdesõiduteed tagasi, astusin puust väravast välja ja keerasin kõrvalmaja juurde viivale geomeetrilise mustriga kiviparketile, mis oli laotud piklikest hallidest tellistest.
Maja, mille ees ma nüüd seisin, oli oma naabri tagasihoidlikum variant: väiksem ja ilma võrestikuta, kuid muidu sama tüüpi. Seekord ei kerkinud mu ette küsimust, kas ma peaksin uksele koputama, sest majast astus välja umbes minuvanune naine, kes lohistas järel väikest ratastel kohvrit ja osutas võtmekimbuga maja ees seisvale hõbedasele Minile.
Ta tõstis pilgu ja raputas pead, et läikivad heledad lokid kenasti päevitunud näole ei langeks.
„Hei.” Ta kinkis mulle särava naeratuse, avas auto pagasiruumi ja vinnas kohvri sisse.
„Tervist,” vastasin mina ja kahetsesin, et polnud enne kodunt väljumist igaks juhuks hambavahesid puhastanud. „Ma otsin Daniel McAdamit. Kas see on ikka õige aadress?”
„On küll,” teatas naine. „Aga ta pidi minema kliendiga õhtust sööma ega tule veel niipea tagasi. Teate isegi, kuidas sellised kohtumised alati venivad. Jumal tänatud, et kutse polnud „koos kaaslasega”, muidu ma passiksin ise ka praegu seal.” Ta pimestas mind veel ühe naeratusega, enne kui jätkas: „Võib-olla saan mina teid kuidagi aidata? Kuigi,” ta viskas pilgu kellale, „siis peaks ruttu tegema, kardan et ma hakkan juba niigi hiljaks jääma.”
Mu mõistus tõrkus uskumast, et blondiinil ja Daniel McAdamil võiks midagi ühist olla. Kas ta oli mulle nüüdsama väitnud, et sellel mehel on palgaline töökoht? Ning et ta ise on McAdami tüdruksõber? See ei saanud ometi võimalik olla! Tuletasin kiiruga meelde mulje, mille oli jätnud mulle mehe korratu välimus, ja silmitsesin samal ajal auto juures askeldavat naist. Viimane kandis taljesse töödeldud ja pikalt lahti nööbitud valget pluusi ning kitsaid musti pükse, mis lubasid imetleda sedavõrd vormikat tagumikku, mille saavutamiseks peab minu teada vähemalt kolm korda nädalas jõusaalis vaeva nägema. Esinduslikule välimusele andsid viimase lihvi raske hõbekett ja täiuslikult lihtsa fassongiga mustad kontsakingad täiuslikult väikeste jalgade otsas. Blondiin lausa kiirgas maitsekat elegantsi.
Olin järsku teravalt teadlik omaenda välimusest; mu ebalev pilk libises alla hallile kampsunile, valgele T-särgile, vähemalt üks number liiga suurtele teksastele ja igivanadele kristusesandaalidele, mis olid küll jumalikult mugavad, kuid nüüd panid mind tundma ennast ühena inetutest poolõdedest, kes pürgib Tuhkatriinu enda jutule.
„Ma pean kiirustama, et mitte hiljaks jääda,” kordas Tuhkatriinu juba kerge ärritusenoodiga hääles.
„Oi, palun vabandust,” ütlesin mina ja tundsin kasvavat ebamugavust mõtte juures, et minu kolme minutiga moodustatud hinnang ootamatult mu ukse taha ilmunud härra McAdami sotsiaalse staatuse ja vaimse tervise kohta ilmselt ei tabanud märki. „Ma tulen siis kunagi hiljem. Tahtsingi ainult paar sõna vahetada. Ta käis reede õhtul minu pool ja kardan, et ma polnud siis mitte kõige paremas tujus.”
Tuhkatriinu vajutas pagasiruumi kinni ja vaatas mind üllatunult. „Ta käis teie pool?” küsis ta mind pealaest jalatallani pilguga mõõtes, kusjuures ta pilk peatus kõhedusttekitavalt kaua mu jalavarjudel.
„Jah, ta, ee, nojah, mina olen Ros. Ma elan selles majas seal teie ja härra McAdami maja taga.”
„Oi, issand, teie olete see hamstrinaine!” hüüatas Tuhkatriinu häälega, milles oleksid nagu segunenud kergendustunne ja õudus. „Vabandust, ma oletasin, et te olete palju vanem.” Tundsin ennast pisut puudutatuna, kuid keelasin endal seda ütlust lahti mõtestada. „Jah, Daniel rääkis mulle, et te olite üpris endast väljas,” jätkas ta auto ust avades, et haarata sealt väike roosa meigikott. „Kas teate, ta oli ise nii õnnetu.” Võtnud kotist õhukese hõbedase puudritoosi, tupsutas Tuhkatriinu kõigepealt oma nina ja otsaesist, enne kui alustas tööd huulepliiatsiga. „Ma loodan,” jätkas ta raskesti arusaadavalt, rääkimise ajal huultele soovitud kuju andes, „ee ee ei ulbu,” ta pani huulevärvi ja puudri tagasi kotti ja tõmbas luku kinni, „et te ei tulnud temaga riidlema.”
„Oi, ei, kindlasti mitte!” Raputasin punastades ägedalt pead. „Tulin hoopis vabandust paluma, et ma tookord nii kuri olin. Loodan, et ei …” Mu jutu katkestas musta Audi saabumine, see keeras aeglaselt maja ette ja jäi Mini kõrvale seisma.
„Ta tuligi oodatust varem,” märkis Tuhkatriinu, enne kui läks saabujat tervitama.
Audi uks lükati lahti ja välja astus Piraadikapten Puujala poeg ise, kuigi täna oli ta vahetanud lõdva koega kampsuni ja kottpüksid hästiistuva tumehalli ülikonna, valge särgi ja fuksiaroosa lipsu vastu. Tema riietus oli sama laitmatu nagu Tuhkatriinu oma ja kuigi habe oli endiselt jube, tundsin mina ennast nüüd nagu selle näitemängu vaene väike rääbakas.
„Sa tulid juba nii vara, kallis,” ütles naine ja vajutas suudluse kohale, kus võis paikneda mehe põsk.
„Craig jättis kohtumise ära,” vastas mees, lükkas autoukse kinni ja põimis käe Tuhkatriinu piha ümber, „ma siis mõtlesin, et tulen koju ja näen sind veel enne äraminekut.”
„Oi, kui armas sinust, aga ma hakkan kohe liikuma,” ütles naine. „Noh, saame vähemalt hüvastijätuks musitada, mis?” Ta naeris vallatult ja tõusis kikivarvule. Jõudnud äratundmisele, et see stseen ei vaja publikut, podisesin kähku midagi selle kohta, et tulen mõni teine kord, ja püüdsin jalga lasta.
Mu põgenemiskatse ebaõnnestus.
„Kes see on?” kuulsin härra McAdamit küsimas, kui olin juba peaaegu väravani jõudnud.