„Ma isegi ei kaalunud sellist võimalust, Miles,” ütles väikevend.
Vaatasin jälle kella. 20.43.
„Millal teie sõber pidi tulema?” päris Daniel. Mulle tundus, et tiheda karvkatte varjus välgatas murelik kaastunne.
„Pool üheksa,” vastasin ja jõin klaasi tilgatumaks.
„Vaadake oma mobiili, kas ta mitte ei püüa teile helistada,” soovitas Miles. „Jäi võib-olla liiklusummikusse toppama.”
Minu telefon! Olin pannud selle hääletu peale. Kummardusin koti kohale ja õngitsesin mobiili välja. Kaks vastamata kõnet Samilt.
„Pagana pihta,” lipsas mul üle huulte. Tõstsin mobiili kõrva äärde. Esimene kõne – teadet ei jäetud. Asusin kuulama teise kõne teadet: „Tervist, Ros.” Hääl oli ebakindel. „Selline lugu. Lootsin, et saan teid enne kätte, kui te kodunt välja lähete. Jätsin teate teie lauatelefonile. Kardan, et ma ei saa täna tulla. Tunnen ennast väga viletsalt. Veel pool tundi tagasi polnud suurt viga midagi, aga siis hakkas hirmus halb ja ma oks…” Kustutasin kõne ja suskasin mobiili tagasi kotti.
Hetk aega ei öelnud keegi midagi, kuni Daniel viimaks sõnas: „Kui teeks õige veel ühed dringid, Miles? Kas toon teile ka midagi, Ros?”
Tõmbasin sügavalt hinge ja neelatasin valusalt. „Ei, tänan. Mu sõber jäi haigeks. Ma vist lähen nüüd ise ka koju.”
„Kurb kuulda seda teie sõbra kohta,” jätkas Daniel, „aga miks te ei võiks veel veidikeseks jääda ja koos meiega klaasi veini juua? Meil Milesiga polegi täna muid plaane.”
Miles naeratas ja noogutas nõusoleku märgiks, kuid mina raputasin pead. „Tänan, ei,” pomisesin püsti tõustes. „Olen nagunii väsinud.”
Daniel tõusis samuti püsti. „Ma saadan teid ukseni.”
Oleksin tahtnud selle pisut naeruväärse pakkumise tagasi lükata, kuid ei hakanud liiga pika lausega riskima, eelistades piirduda napi okeiga. Vinnasin koti laua alt välja, suutsin Milesile head aega öelda, kõndisin Danieli saatel ukseni ja astusin välja kõnniteele.
„Kas ma võin teile takso tellida?” küsis Daniel.
„Ei, aitäh, ma lähen jala.”
„Kahju, et teie õhtu ei kujunenud selliseks, nagu te ootasite,” ütles ta. „Kas olete ikka kindel, et …”
Tundsin järsku, kuidas ärrituse ja haavatud uhkuse laine mul üle pea lööb. „Kuulge,” keerasin ennast näoga tema poole, „ma tean, et ma olen teie silmis üks hästi koomiline ja …” Ta püüdis midagi vahele öelda, kuid ma sundisin ta kätt tõstes vaikima. „Laske mul lõpuni rääkida. Ma tean, et ma olen teie silmis üks hästi koomiline ja natuke haletsusväärne kuju ja sellest pole tegelikult midagi. Võttes arvesse kõiki neid ülimalt jaburaid asjaolusid, mis on iseloomustanud meie seniseid kohtumisi, poleks te saanudki tulla teistsugusele järeldusele. Ja siiski, ma ise ka ei saa hästi aru, miks, aga ma tahan, et te teaksite: tegelikult kõigi nende merisigade ja koledate jalanõude ja rebaste ja mind asjata ootama jätnud kuttide kiuste – kõigest sellest hoolimata − olen ma õigupoolest tark ja intelligentne inimene ja olin kunagi isegi väga edukas nii töös kui eraelus. Ma teenisin hästi ja mul oli normaalne suguelu.”
„Ee, Ros, mulle tundub, et te võib-olla ei …”
„Teie, Daniel, olete väga edukas mees. Teil on ilus kodu, seksikas vend ja pilkupüüdva tagumikuga tüdruksõber ja mulle ei tule pähegi kahtlustada teid katses minu tundeid haavata, kuid ma lihtsalt ei talu haletsemist, eriti veel sellise inimese poolt nagu teie, nii et kui vähegi võimalik, siis palun ärge tundke mulle enam kaasa. Ma tõesti ei vaja kaastunnet, ei teie ega kellegi teise poolt.” Keerasin ringi ja hakkasin kiirel sammul kodu poole astuma. Tundsin kergendust, et ta ei püüdnud mulle järgneda, ja kohe, kui olin ümber nurga keeranud, puhkesin nutma. Soovimata niimoodi nutusena taksosse istuda või tervet pikka maad koduni kõmpida, otsustasin minna hoopis töö juurde. Võtmed olid mul kaasas. Kavatsesin korraks poest läbi astuda, keeta seal endale teed ja veidi maha rahuneda, siis aga tellida takso või jalutada koju.
Jõudsin Chapters’isse vähem kui viie minutiga. Veel kaks minutit käekotist võtmete otsimist ja ma olingi meie raamatupoes, pannes imeks, miks häiresüsteem pole sisse lülitatud. Alles siis, kui olin ukse jälle lukku keeranud ja võtmed kotti pannud, taipasin, et ma pole üksi.
„Ros?” Andrew seisis valgustatud köögi ukseavas, ühes käes mingi purk ja teises mobiiltelefon. Mina tardusin pimedas müügisaalis paigale ja vaikisin. Andrew ütles telefoni: „Ee, Donald, kas ma võin sulle hiljem tagasi helistada? Mu äripartner saabus just meie poodi ja me peaksime temaga mõned asjad siin läbi arutama. Jah … Jah … Eks me teinekord räägime pikemalt. Ole terve.” Ta lõpetas kõne. „Kas sa ei peaks mitte praegu oma kohtingul olema?” küsis ta minult vaikse häälega.
Ma ei vastanud. Olin nutmise lõpetanud ega tahtnud jälle pisaraid valla päästa. „Ros?” Ta üritas uuesti: „Ros, tahaksid ehk midagi juua? Külmikus on veini ja siis ma ei pea siin üksinda oma Guinnessit larpima.” Ta kergitas õllepurki.
Astusin edasi ja kui ma köögi lävele jõudsin, ajas Andrew käed laiali. Lasksin kotil maha kukkuda ja vajusin ta rinnale. Ta pani mulle käed ümber ja me seisime veidi aega niimoodi. „Keegi rääkis talle,” pomisesin sinivalgeruudulise särgi sisse.
„Keegi rääkis mida kellele?” küsis Andrew.
„Keegi rääkis Samile minust ja ta jättis tulemata.” Hingasin sügavalt, et mitte uuesti nutma hakata.
„Kas ta ise ütles nii?” küsis Andrew leebelt.
„Ta ei pidanudki. Täna pärastlõunal telefonis kõneldes on mees flirtiv, heatujuline ja täie tervise juures. Läheb mööda kuus tundi – ja teda tabab ootamatu düsenteeriahoog.”
„Noh, võib-olla ta tõepoolest haigestus düsenteeriasse.”
Tõmbusin eemale, korjasin oma koti maast üles, sorisin selles taskurätti otsides ja nuuskasin väga häälekalt nina. „Vean kihla, et mitte.”
„Tule, ma kallan sulle veini,” ütles Andrew. „Aga me ei pea köögis istuma. Lähme parem müügisaali, kus su punased silmad ja tilkuv nina pole nii hästi valgustatud.” Ta naeratas alla minu peale.
„Okei. Aitäh.” Suutsin isegi virilalt vastu naeratada.
„Teeme siis nii. Mine istu trepile ja mina toon sulle klaasi. Ja võta kassa tagant Joani padi.”
Ma tegin, mis kästud, ja jäin ootama, millal Andrew köögist tagasi tuleb. Hetke pärast ta tuligi minu veiniga ja istus siis vaikides mu kõrval ja laskis mul veinijoomise juurde oma katsumusest jutustada. Kui ma olin lõpetanud, nõjatus Andrew taha, avas uue õllepurgi ja ütles: „Jah, mitte just õnnestunud õhtu, Ros. Aga kas tead, kui sa nüüd vaatleksid neid sündmusi täiesti objektiivselt, siis võib-olla Sam ikkagi haigestus ja,” jätkas ta, tegemata välja minu katsest vastu vaielda, „isegi kui ta valetas, isegi kui ta tõesti, nagu sa oletad, oli saanud kusagilt kuulda, mis sinuga ükskord juhtus, ja see hirmutas ta põhjalikult ära – siis see ikkagi ei tähenda, nagu ta esindaks meessoo valdavat enamust.” Ta pidas pausi, et õlut rüübata. „See ei tähenda siis muud, kui et sa sattusid õnnetu kitsarinnalise tüübi otsa, kes on ise üks paras probleemidepundar, ja sa tõesti ei vaja teda oma ellu.”
„Ma lihtsalt,” jõin oma klaasi kahe lonksuga tühjaks, „ma lihtsalt tunnen, et mind peetakse nagu mingiks katkiseks inimeseks, kuigi ma olen just ise hakanud tundma ennast jälle tervena.” Andrew noogutas mõistvalt ja kallas mu klaasi uuesti täis. „Issand jumal, ja siis veel see minu neetud naaber, kes ilmub kogu aeg kuskilt nurga tagant välja, nagu vedruga visatud, ja kohtleb mind nagu mingit väetikest, kes tuleks ilmselt hooldekodusse paigutada.”
„Armas aeg,” ütles Andrew masendunult pead vangutades, „tõesti ei saa aru, mida see tüüp