Ma ohkasin. „Aitäh.”
„Kutsuksin teid meiega liituma,” viipas ta kaugenevate külaliste poole, „aga te vist käisite juba täna peol.”
„Miks te nii arvate?” imestasin mina.
„Ah, ei oskagi täpselt öelda. Lihtsalt midagi teie … olekus.” Ta tõstis käe suu juurde. „Ja muidugi teie riietus – see sobib rohkem kokku ööelu kui metsaeluga, ütleksin.”
„Noh, mul on igatahes väga kahju,” teatasin lihtsalt. „Jälle kord. Vabandust, vabandust, vabandust. Andke minu vabandus edasi ka oma sõpradele, et ma nende õhtut niimoodi segasin.”
„Pole vaja vabandada, Ros,” ütles Daniel.
„Mm…” Pöördusin minekule. „Head aega siis.”
„Head aega. Veel üks asi, Ros,” ütles ta üle heki piiludes.
„Jah?”
Ta viipas mu jalgade suunas: „Sandaalid olid etemad.”
Ma ei öelnud enam midagi, vaid seadsin sammud köögist paistva valguse poole. Kavatsesin alles pärale jõudes otsustada, kas nutta või naerda.
Kümnes peatükk
Istusin lauas oma klaasi valge veiniga ja ootasin. Kell oli 20.25 ja me pidime alles pool üheksa kokku saama, kuid ma teadsin, et ei suudaks elegantselt läbi veinibaari kõndida, kui tema mind sealjuures jälgib, ning otsustasin seetõttu ebanaiselikult liiga vara kohale tulla. Kandsin täna oma valget pluusi ja musti pükse, sest olin öise safari ajal rohelise pluusi käise katki käristanud. Hoolimata teiseks parimast riietusest tundsin ennast päris hästi. George oli kella kuue paiku minu poolt läbi astunud, et vaadata üle aksessuaaride valik ja innustada mind väljenditega nagu „sa näed jumalik välja”, ning kuigi ei saanud öelda, et minust oleks lausa kiiranud enesekindlust, olnuks samamoodi vale nimetada mind vabisevaks inimvareks. Rüüpasin veidi veini, asetasin mobiili enda ette lauale, naaldusin tooli seljatoele ja kaalusin võimalust asuda lugema raamatut, mille olin igaks juhuks kaasa võtnud – kui Sam peaks hilinema.
Telefon hakkas laual vibreerima. Helistas Joan. Kõhklesin veidi, enne kui kõne vastu võtsin.
„Joan siinpool, kullake,” ütles Joan, „On ta juba kohal? Kas ma segan?”
„Ei, üldse mitte, Joan,” vastasin ja tõstsin pilgu lae poole.
„Väga hea, kuule, tahtsin ainult öelda, et ma lugesin su horoskoopi kolmes erinevas väljaandes ja kõik märgid lubavad ainult head.” Kuulsin, kuidas ta paberitega krabistas.
„Aitäh, Joan, see oli sinust väga kena.” Mõtlesin seda täitsa tõsiselt.
„Mis sa nüüd, kullake. Pole tänu väärt. Kuula siis, Jonathan ütleb oma The Mail’i kolumnis,” – issand jumal, ta kavatseb need kõik mulle ette lugeda! – „et teie kahe tähemärgid on kokkupõrke trajektooril.”
„Oled sa kindel, et see tähendab midagi head, Joan?” küsisin kahtlevalt.
„Oo jaa, kullake. See tähendab, et aurad on täna kõrge erootilise laenguga. Sellest tuligi meelde, et ega sa sukki ei unustanud, kullake? Mina igatahes leian, et need aitavad kinnitada naise usku oma vastupandamatusesse.”
„Oh, jah, sukad ja tripihoidja, kõik nii, nagu peab,” vastasin hajameelselt ja torkasin käe laua alla käekotti, et raamat välja tirida, „ja see on muidugi hea uudis, ee, see astroloogiline seksivärk.”
„Me ei tohiks kogu aeg niimoodi kohtuda,” ütles mahe mehehääl, mille ma otsekohe ära tundsin. Nägingi pilku tõstes Daniel McAdamit oma laua juures seismas. Tal paistis olevat üsna lõbus ja riietatud oli ta jälle laitmatult, kusjuures lilla-mustatriibuline pluus ja tumedad teksased ei mõjunud kindlasti mitte ülepingutatult; habe oli sinna juurde muidugi lootusetult kohatu.
„Ee, vabandust, Joan, pean nüüd lõpetama,” teatasin telefoni.
„Oi, kas ta tuli?” kiljus Joan. „Lõbutse hästi, kullake.” Ta lõpetas kõne matsuvate musidega. Vajutasin telefoni kiiresti kinni ja viskasin kotti.
„Oo, tere, Daniel.” Ütlesin seda nii häirimatult, kui oskasin, ja palusin mõttes jumalat, et ta poleks mu kõne lõpust midagi kuulnud, ei minu ega Joani sõnu.
„Ja mina arvasin, et tripihoidjat kantakse ikka seelikuga.” McAdam vaatas tähendusrikkalt mu pikki pükse.
Pagan võtaks.
„Ma tegelikult ei kanna praegu tripihoidjat,” ütlesin. „Üks heasoovlik ja pisut ekstsentriline sõbranna sokutas mulle nimetatud riideeseme ja ma ei tahtnud teda solvata öeldes, et ma seda tegelikult ei vaja. Ja veel, vaatamata sellele, mida te võib-olla kuulsite mind ütlevat, ma siiski ei kavatse täna õhtul ükskõik kellega seksida.”
McAdam lõi hetkeks kõhklema. „Kuna ma ei suuda otsustada, kas peaksin teid õnnitlema või teile kaasa tundma, on vist kõige targem kuuldu teadmiseks võtta ja edasi liikuda.” Ta rüüpas lonksu suurest punase veini klaasist, mida ta käes hoidis, ja torkas teise käe taskusse. „Ma olen siin koos oma suure venna Milesiga, kes mulle nädalavahetuseks Edinburghist külla tuli.” Ta nõksas peaga pika blondi, häbematult hea välimusega mehe poole, kes veidi eemal baariletile nõjatus. Mees tõstis tervituseks käe ja naeratas. Mul oli järsku väga hea meel, et olin viitsinud ennast üles mukkida. Lehvitasin ja naeratasin vastu. „Olgu öeldud,” lisas Daniel, „et ta oli eile õhtul minu külaliste seas. Nii et tegelikult te olete juba korra kohtunud.”
Mu naeratus kivines. „Rõõm kuulda.” Langetasin kiiresti käe ja võtsin suure sõõmu veini. „Muidugi tore teiega jälle kohtuda, Daniel, aga ma luban teil nüüd jälle Milesi juurde minna. Te kindlasti tahate kasutada maksimaalselt seda aega, mille saate kahekesi koos veeta.”
Daniel ei liikunud paigast. „Ah, me tunneme teineteist juba läbi ja lõhki. Ta ei pane pahaks, kui ma siin teiega veel veidi jutustan.”
Oigasin sisemiselt. „Tore,” ütlesin.
„No nii,” naeratas Daniel, „millega te siis oma tänast õhtut sisustate?”
„Saan kokku ühe sõbraga, et siin veidi veini juua, ja siis me liigume edasi õhtust sööma.”
„Mõnda uhkesse restorani?”
„Jah.”
Ta jätkas paigal seismist ja veini limpsimist. Heitsin kiire pilgu kellale. Juba 20.40. „Vana sõber?” küsis Daniel.
„Vabandust?”
„Sõber, kellega te siin kokku saate. On ta vana sõber või sõbranna?”
„Oh ei … Uus sõber.” Lonksasin jälle veini.
„Milesil ja minul pole kuhugi kiiret,” teatas Daniel. „Kui te lubate, siis me istuksime siia teie juurde, kuni te oma sõpra ootate? Paistab nimelt, et siin pole ühtegi vaba lauda.” Ta viipas hõivatud laudade poole.
Kaalusin isegi võimalust tunnistada Daniel McAdamile tõtt. Olin peaaegu valmis rääkima talle Rotist, James T. Gaville’ist ja pingutusest, mida tänane õhtu minult nõudnud oli, et esimest korda pärast oma pulmapäeva ennast vastassoo esindaja jaoks ilusaks teha. Ma peaaegu palusin tal otsesõnu mind ometi kord rahule jätta ja ära minna.
„Muidugi, mis mul saab selle vastu olla,” ütlesin.
„Suurepärane!” Ta noogutas Milesile, kes tuli laialt naeratades, ilmselt rõõmus väljavaate üle, et pööningult välja pääsenud hull naine hakkab jälle tola tegema.
„Tere jälle, Ros,” ütles ta täpselt oma venna häälega.
„Tervist,” vastasin mina.
„Ros saab siin kokku ühe sõbraga ja lubas meil lahkelt seniks oma lauda istuda,” seletas Daniel.
„Suurepärane.”