Knappe ja Kühlenthal andsid Pujolile 3000 dollarit, mille ta kahe kondoomi sisse peidetult üle piiri toimetas: üks neist oli topitud hambapastatuubi, teine habemeajamisvahu omasse, mõlemad tagant avatud ning taas kindlat suletud.
Jälle Lissaboni jõudnud, võttis Pujol esmalt brittidega taas kontakti. Tema lootused polnud kõrged ning tõepoolest ei võimaldatud talle isegi kohtumist. Ta pidi sakslaste veenmiseks koguma rohkem tõendeid, et ta on tõesti nende spioon, enne kui uuesti üritada maksab. Niisiis istus Pujol maha ja kirjutas oma sakslastest ülemustele „esimese kirja Londonist“. Ta pani kuupäevaks 15. juuli ning saatis selle Lissabonist 19. juulil teele. Selgitamaks, miks kirjal pole Briti postmarki, pidi ta leiutama keerulise loo. Ta väitis, et on sõlminud kontakti ühe tööajaga lennufirmast, mis Lissaboni ja Londoni vahet lendab ning mida ta 12. juulil riigist lahkumisel kasutas. See oli BOAC11, kuid lennupersonaliks olid hollandlased, sest neli nende kasutatavat lennukit DC3 kuulusid KLM-ile. Pujol teatas, et too ametiisik pidas teda kataloonlasest väljarändajaks, kes koju kiireloomulisi kirju saadab, ning nõustus neid oma lendudega kohale toimetama, küsides iga kirja eest dollari ning pannes need Lissabonis posti, hiilides nõnda brittide tsensoritest mööda. Sakslased peavad oma vastused saatma Lissaboni postiaadressile, kus lennufirma ametnik need üles korjab ja „Londonis elavale“ Pujolile toimetab. Too kuller, kes sai koodnimeks J(1), oli esimene ulatuslikus kaastööliste ja alluvate agentide võrgustikus, kelle Pujol aja jooksul välja mõtles ning mida sakslased hakkasid „Arabali ettevõtmiseks“ nimetama. Mõned olid vabatahtlikud abilised, kes kuulsid Pujoli tööst natside heaks, teised aga abistasid teda tegelikku eesmärki teadmata. Kuid nad kõik olid vaid väljamõeldised, tema aktiivse kujutlusvõime looming.
Ta saatis oma kirjad Lissaboni nõudmiseni posti aadressilt ning korjas sealt ka vastused üles, saades juuli lõpus sakslaste esimese kirja, kus kinnitati, et tema sõnumid on kohale jõudnud ning nad ootavad kannatamatult uusi uudiseid.
Pujol leidis, et nüüd on tal kõik vajalikud tõendid olemas, ning üritas Lissabonis uuesti brittidele läheneda. Peale mõningate raskuste ületamist intervjueeriti teda sõjaväeatašee kontoris. Pujol selgitas, et võib oma väidete kinnituseks näidata sakslastelt saadud nähtamatut tinti ning küsimustikke. Ent ta mainis ka, et talle on väga ohtlik nõnda Suurbritannia saatkonda külastada ning kui ta mainitud materjali üle annab, ei lasta teda enam kunagi tagasi Hispaaniasse ja ta peab ilmselt ka Portugalist lahkuma. Nõnda jäi ta selle juurde kindlaks, et britid saavad sakslaste spioonivõrgustikku paljastava materjali vaid siis, kui nad aitavad tal USA-sse pääseda. Briti ametiisik teatas, et arutab asja oma ülemustega ning nõustus Pujoliga kohtuma järgmisel päeval Estorili Inglise Baaris kell seitse õhtul. Pujol ilmus kohale, kuid peale pikemat ootamist sai selgeks, et britid ei kavatsegi kohale ilmuda. Ta naasis vihasena Suurbritannia saatkonda, kus ametnik teatas, et tal ei õnnestunud toda ülemust üles leida, keda kohtumisele kaasa võtta kavatses. Pujol lahkus viimaks vastikust tundes. Ta jõudis järeldusele, et Lissaboni brittide delegatsiooni seas pole kedagi, keda tema pakutav huvitada võiks. Kui ta tahab mingitki edu saavutada, on see võimalik vaid Madridi Suurbritannia saatkonna kaudu.
Pujol oli keerulises olukorras: sakslased arvasid, et ta on Inglismaal, ning nõudsid luureettekandeid. Ent britid, keda ta aidata soovis, ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Kui sakslased avastavad, et ta neile valetab ning lausa brittidega kontakti otsib, võib ta eluga hüvasti jätta. Ta oli 29-aastane, elas võõrriigis, tema naine oli äsja sünnitanud nende esimese lapse. Kuigi ta oli võimekas ja hea kujutlusvõimega, sai selgeks, et asi on väga ohtlik.
Pujol pidi midagi tegema, nõnda hakkas ta taas Kühlenthali käske järgima: luua alluvate agentide võrgustik. Ta oli alustanud oma KLM-i kullerist. Nüüd hakkas ta looma uusi tegelaskujusid. Oma teises Madridi saadetud kirjas tutvustas ta esimest kahte. Agent 1 oli Portugali kodanik Carvalho, kes elas Lõuna-Walesis Newporti linnas ning nõustus silmas pidama laevakonvoisid, mis Bristoli kanalisse sisenesid ja sealt väljusid. Agent 2 oli Šveitsi sakslane Gerbers, elas Bootle’is ning hoidis silma peal Mersey jõel. Hilisemas kirjas leiutas ta veel kolmanda agendi, Glasgow’s elava Venetsueela üliõpilase Pedro. Need tegelased esinesid ka Bletchley pealtkuulatud materjalis, mida Philby ja Bristow V osakonnas lugesid ning mis Briti luurele nõnda palju peavalu põhjustas.
Alluvate agentide leiutamine oli kahekordselt kasulik: esiteks, kuna Pujol esitas sakslastele neilt pärinevat infot, oli tal lisagarantii, et kui nende andmed valeks osutuvad, siis vigade korral loobub ta nende teenetest. Teiseks, agendid nõudsid oma ettekannete eest ka raha: Gerbers küsis 2 dollarit päevas pluss 25 dollarit igasuguse olulise info edastamise eest. Mida rohkem on alluvaid agente, seda rohkem raha Pujol sakslastel küsida võib.
Kühlenthal oli rahul. Kuid siiski nõuti ka tegelikku infot, mida sakslased kasutada saaks. Seega ei piisanud vaid karakterite leiutamisest, vaid Pujol pidi hakkama luureandmeid välja mõtlema. Kätte oli jõudnud 1941. aasta september. Pujol ei vallanud inglise keelt, küll aga võis ta uurida prantsuskeelseid ajalehti. Ta läks Lissaboni kesklinna ning külastas raamatukogusid, et koguda teatmikest infot laevanduse ja sõjateemade kohta. Briti ajalehtedest sai ta teatud firmade kohta andmeid – nende nimed ja aadressid –, millega oma ettekandeid vürtsitas, et need usutavamalt mõjuksid. Tema kirjad sakslastele olid paljusõnalised: hiljem väitis ta, et see oli teadlik taktika, et ütelda võimalikult vähe maksimaalse sõnade arvuga. Kuigi tegelikult oligi see tema loomulik kirjutamisstiil.
Mu agent oli Avonmouthi kandis. Peamiselt laaditi seal maha toidukaupu. Sellest sai ta teada dokitööliselt, kes ütles: „Õnneks on nälgimisega selleks talveks lõpp.“ Põhja-Ameerikast tulnud info põhjal võib järeldada, et just sellele konvoile Churchill viitaski, kui ta rääkis oma kõnes suurimast konvoist, mis on kunagi Atlandi ookeani ületanud…
Agent number kolm teatab järgmist: uued värvatud Glasgow’ piirkonnast lähevad igal hommikul marsirivis välja ja teevad Rangersi jalgpalliväljakul sõjalisi harjutusi. Too väljak asub Clyde’i vasakul kaldal Broomstown Streeti [sic] lähedal …
Oma kolmandas kirjas rääkis ta Clyde’i jõele saabuvatest konvoidest. Kõige vähem soovis ta ohustada mingeid tegelikke konvoisid, nõnda teatas ta, et konvoi hajus enne sildumist üle kogu ranniku, et sakslaste allveelaevad neid jälitada ei saaks. See oli kaval plaan, nõnda hea, et mõned aastad hiljem võttis Londoni Admiraliteet selle kasutusele kõigis oma sakslastele ettesöödetavates topeltagentide ettekannetes, mis konvoisid puudutasid. Kuid praegu oli Pujol omapäi ning sõltus vaid iseenda kavalusest. Ta üritas taas brittidele läheneda, seekord ühe Madridi passiametniku kaudu. Araceli tuli teda saatma, kuid taas lõppes kõik tulemuseta: talle öeldi, et mister Thompsonit pole kohal.
Madridis oli veel ohtlikum olla kui Lissabonis; ta pidi võimalikult kähku naasma. Kuid vahepeal soovis ta kindlustada, et sakslased tõesti usuksid teda spioonina Londonis viibivat. Mis siis, kui nemad tedagi haneks tõmmata üritavad? Ta leiutas järgmise plaani: Araceli peab Knappele Madridis kirja isiklikult üle andma. Ta tegigi seda, kuid hakkas sakslasi kokkusaamisel küsitlema, imestades oma abikaasa kummalise käitumise üle. Mille kohta see kiri käis? Mis siin toimub? Miks ta pidi selle edasi andma mehele, keda ta kunagi varem kohanud pole? Viimaks tunnistas ta, et kahtlustab, nagu ta mehel oleks armuafäär. Knappe, kes soovis Pujoli kirja kätte saada, rääkis talle kõik ära. Ta ütles, et abikaasa töötab nende alluvuses, spioneerides Suurbritannias sakslaste heaks. Araceli teeskles uskumatust, kuid oli viimaks valmis loo tõeks tunnistama, andes Knappele foto oma tillukeset pojast, et see abikaasa kätte toimetataks.
Araceli oli sama hea näitleja kui Pujol ning hankis tõendid, et sakslased peavad tema abikaasat ehtsaks spiooniks. Vähemalt võisid nad nüüd mõnda aega muretud olla. Ent Pujol ei saavutanud brittide juures vähimatki edu, kuid pidi oma ülemustele siiski luureandmeid edastama. Lissabonis ostis ta Suurbritanniast kõneleva reisiteatmiku ning portugalikeelse raamatu Briti laevastiku kohta. Nüüd hakkas ettekandeid voolama: need keskendusid sageli laevaliiklusele, kuid vahel kõneldi ka vägede ümberpaigutustest, mida ta tähele pani, kui teeskles end maad mööda ringi reisivat.
Windermere-Barnessi