„Tegelikkus pole alati tõenäoline või usutav.“
„Faktid on tõe vaenlased.“
London peale sakslaste pommitamist
Saksa pommitaja
Joan Pujol Garcia
Pujol García ja ta naine Aracelli, Hispaanias, 1940
Pujoli Venezuela pass
Pujol mundris, 1931
Pujol keskel
Saksa sõdurid
Proloog
Hommik Normandia ranniku lähedal. Viimaks ometi – nad on seda aastaid oodanud.
Kahvatus hommikuvalguses läheneb Briti sõjalaevade flotill rannikule. Tekil jälgib Kanada kuningliku rügemendi reamees Jack Poolton hallikasrohelist merd, oodates oma korda maale tõusta. Inglise kanali vesi on rahulik, reis kujunes lihtsaks.
Jacki kiri kodustele, mis saadetakse teele siis, kui ta ei naase, on juba paberile pandud ja kindlas kohas. Ta räägib seal emale, mis teda peagi ees ootab: suur rünnak natside okupeeritud Prantsusmaa rannikule. Jack loodab, et tema põlvkond võitleb sama vapralt nagu nende isad Suures sõjas. Paljugi sõltub just selle hommiku sündmustest. Ida pool nõuavad venelased teise rinde avamist läänes.
Jack meenutab viimaste kuude väljaõpet Inglismaal: manöövrid ja marsirännakud, surmasaanud lapsed Littlehamptonis, kus sakslaste Focke-Wulf vahetult enne nende mereleminekut kinole pommi viskas. Ta on praegu siin vaid tänu sellele, et valetas, nagu oskaks ujuda, ning varjas ka oma igemepõletikku, mille ta sai, kui oma joogiplaskut räpase veega pesi. Ta soovib lahinguõhku nuusutada. Kui ta tagasi tuleb, räägib ta täna toimunust äkki ka Irene’ile, WAAF-is1 teenivale tüdrukule, kellega kohtus Birminghami jaamahoones, kuhu sakslaste õhurünnaku ajal varjuti. Irene andis Jackile mälestuseks mütsimärgi; tema ema peab pubi – õlu on Jackile maja kulul, kui ta sealt kunagi läbi jõuab astuda.
Mehi ei huvita tee ja võileivad, mida neile pakutakse. Puuduvad ka rummiportsud või ühispalved – nende järele vajadust ei tunta. Kõlab signaal ja nad ronivad maabumisalusele. Jack on miinipildur ning istub kõige taha.
Esimene märk sellest, et asjad hakkavad viltu kiskuma, tuleb siis, kui sakslaste konvoi kanadalaste vasakul käel brittide eriüksused ära lõikab. Tulevahetus annab rannakaitsele märku, et midagi on toimumas, ning peagi säravad taevas signaal- ja valgusraketid. Ründajad on nüüd nähtaval ning üllatusmoment kadunud. Kanadalased üritavad jälgi segada ning võtavad suurema kaare, mis tee rannikuni pikemaks muudab. Nüüd ei õnnestu neil koiduhämaruses maabuda; nende alused jõuavad randa täies päevavalguses.
Neid ümbritseb tohutu mürsurahe, „nagu tuhandetest torudest“: Jackile tundub, otsekui siseneksid nad põrgu eeskotta. Tema kuulub teise lainesse. Viissada meetrit kaldast eemal tabab tihe kahurituli ka tema alust. Kuul vihiseb tema sõdurikuuest läbi, õla lähedalt, kuid õnneks ei haava teda.
Maabumisalus paneb tagasikäigu sisse enne, kui kõik mehed välja jõuavad. Jack hüppab kahe ja poole meetri kõrguselt vette, kandes miinipildujat, tosinat tugeva lõhkejõuga pommi, granaate ning .303 kaliibriga vintpüssile mõeldud 250 padrunit. Kaldale sumades taipab ta, et nad asuvad täpselt kuulipilduja tulejoonel, mille kuulid tema jalgade ümber kividelt üles põrkavad. Paljud tema kaasvõitlejad on juba oma otsa leidnud. Rand on täis purukslöödud esimese laine meeste laipu.
Jack otsib madala künka varjust kaitset, kui sakslased nende positsioonid täpselt rihitud mürsurahega üle külvavad. Talle tundub, nagu oleksid vastased kõik eelnevalt läbi harjutanud. Jack näeb Kanada sõdureid, kes katsuvad vaenlase positsioonidele granaate visata, kuid kes lastakse maha just siis, kui nad splindi välja tõmbavad, ning lõhkekeha plahvatab oma meeste seas. Sedasorti relvad on siin kasutud. Jack viskab varustuse maha ning küünitab lähima vintpüssi järele, samal ajal kui vaenlase tuli ümbritsevaid mehi maha niidab. Ta üritab jõuda rühmani, mis katsub lähedal üle rannakaljude edasi tungida, kuid tema ees liikuv mees niidetakse maha just siis, kui too üles välja jõuab ning Jackile otsa kukkudes ta enesega alla kaasa veab.
Vee tõus on alanud ning rannale jäänud haavatuid ähvardab uppumine. Maabumisalus randub, et neid üles korjata, kuid sakslaste miinipildur tabab seda otse keskpaika. Uppuva aluse külge klammerduvad mehed lastakse maha. Lehvitatakse valget lippu – keegi on alussärgi täägi külge sidunud. Suurem osa tema rügemendist annab alla. Jack ja kompaniiülem kapten Houssar otsustavad võitlust jätkata. Kahekesi, vaid vintpüssidega relvastatult, tormavad nad randa mööda edasi, kuid kuulipildujatuli sunnib neid taganema.
Pole mingit lootust: nad on lõksus. Jack ja kapten Houssar on viimased rügemendi liikmed, kes relvad maha panevad. Nad on elus, kuid allaandmisega kaasneb kõikehõlmav häbitunne. Jack mõistab, et sõdurit võib õpetada võitlema ja surmaga leppima, kuid mitte vangi langema.
Rünnaku läbikukkumine võttis vaid paar tundi. Tuhanded hukkusid. Teise rinde avamise mõtted on maha maetud ning sama saatus saab peagi osaks ka neile, kes rannal lebavad ja merevett verega punaseks värvivad. Igal pool võib näha kehaosi: saabastes jalad, okastraati takerdunud mehed, põlenud laibad, kellel lõhkekehad ranitsates plahvatasid. Sakslased kustutavad tõsiselt haavatute eluküünla halastuslasuga kuklasse.
Jack ronib redelist üles, lahkudes rannast ja sisenedes vangipõlve; üks inglise keelt oskav saksa ohvitser irvitab ja küsib: „Mis teil nii kaua aega võttis? Ootasime teid juba kümme päeva.“
Nad teadsid kogu aeg, et rünnak on tulemas.
Kuningliku rügemendi liikmed lahkuvad lahinguväljalt, käed pea kohal, samal ajal kui sakslaste fotograafid alistatud vaenlastest pilte klõpsivad. Siit saab suurepärast propagandamaterjali. Sakslased võivad end nüüd lääne pool rahulikult tunda. Euroopa on nende; nad saavad keskenduda vaid venelastega võitlemisele.
Alistatutena, ent mitte löödutena, hakkavad liitlaste sõdurid „Marseljeesi“ laulma, kui nad edasi marsivad. Nende valvurid satuvad raevu. Teid ääristavad Prantsuse tsiviilelanikud hakkavad nuuksuma ning näitavad võidu märgiks sõrmedega V-tähte.
Jacki ootab nüüd ees elu sõjavangide laagris. Tema roll sõjas – tema Normandia – on sellega lõppenud. Ta vabaneb alles aastate pärast.
Täna, 19. augustil 1942, hukkusid, said haavata või langesid vangi ligi 4000 Kanada ja Suurbritannia sõdurit nende 6000 hulgast, kes maale tungisid. Dieppe’i luurerünnak, nagu seda nimetama hakatakse, oli militaarne katastroof; sakslased ise, kelle seast langes vaid umbes 300 meest, peavad seda küllaltki keskpäraseks rünnakuürituseks. Kuid liitlased said siit hindamatuid õppetunde. Jack ei tea seda, kuid tegelikult külvati täna seeme, millest kaks aastat hiljem, 1944. aastal, puhkeb teine Normandia maaletung. Mitte küll siin, Dieppe’i sadamas ja selle ümbruses, vaid rohkem kui 120 kilomeetrit edela pool, Cherbourgi poolsaare kandis: rünnak, mille läbiviimisel võetakse õppust sel hommikul tema ja ta kaaslastega juhtunust ning üritatakse samu vigu mitte korrata.
Esiteks, ärme kunagi ründa sadamaid: neid ümbritseb tugev kaitse ning liiga palju mehi saab hukka.
Teiseks, sedasorti rünnak peab toimuma palju suuremas mastaabis ning õhu-, maa- ja mereväed peavad tihedamat koostööd tegema. Kolmandaks, erinevalt Dieppe’ist ei tohi vaenlane teada, kus ja millal rünnak toimub. Üllatusmomenti, olulisimat kõigi relvade seas, tuleb säilitada ja enda huvides ära kasutada.
Kuid ka siis jäävad püsima kahtlused: kas vaid üllatamisest piisab?
Jacki