Fraguase teooria põhineb vaid oletustel ning ei Venemaal asuvatest arhiividest ega kusagilt mujalt pole seni leitud midagi, mis seda kinnitaks.
Kiusatus Pujoli ja tema motiivide üle spekuleerida on muidugi mõistetav, kuna tema loos on vähe lihtsaid ja sirgjoonelisi detaile.
6
Hispaania ja Portugal, 1939–1941
Kodusõda sai läbi, Pujol oli selle üle elanud ning võis uhkust tunda, et oli teeninud mõlemal pool, kuid ei teinud lahingutes ühtegi lasku. Aga Hispaania olukord oli meeleheitlik. Sõjajärgsed aastad – La Posguerra – on hispaanlaste teadvuses siiamaani puuduse ja kannatuse sümbol.
Pujol oli endiselt katoliiklane, ent kui tal oligi mingeid idealistlikke kujutelmi Franco režiimi kohta, kukkusid need peagi kokku. Kuna ta oli errusaadetud nooremohvitser, kes teenis võitjate poolel, jäid tema sõjajärgsed kannatused oluliselt tagasihoidlikumaks kui paljudel tema kaasmaalastel. Ent kuigi sõbrad ja kolleegid veensid teda Hispaania fašistliku Faalanksi parteiga liituma, vastas ta alati eitavalt. Ta suhtus Franco Hispaanias valitsevasse ideoloogiasse samamoodi, nagu varem Barcelona punaste omasse: ta ei tahtnud sellega midagi tegemist teha, kuna see sattus vastuollu isalt päranduseks saadud ideedega liberalismi ja sallivuse kohta. Kuid parteilisusest olulisemaks sai elatise teenimise küsimus. Vastates ajalehes ilmunud kuulutusele, sai ta juhatajaks hotelli Majestic, mis asus Madridi elitaarses Castellana linnaosas. Hotelli hiilgeaeg oli siiski juba möödunud. Mustlannale senjoora Melerole kuuluv asutus oli 1920. ja 1930. aastate kestel veel hea mainega, kuid kodusõja ajal oli seal majutatud Internatsionaalseid Brigaade ning nüüd oli see peaaegu varemetes ja nimekohasest majesteetlikkusest polnud seal enam jälgegi. Pujolil puudusid võimalused, et selle endist sära taastada: norme piirati ning kõikjal valitses viletsus. Pujol polnud siiski mees, kes kergesti alla annaks – seda oli ta tagasilöökide ja katastroofide korral juba korduvalt tõestanud –, ning just siis tekkis temas kujutlus paremast elust, eemal sõjajärgsest Franco Hispaaniast, mõnes välisriigis, mis tema väärtushinnangutele paremini vastaks: nii Suurbritannia kui ka Ameerika Ühendriigid sobisid selleks hästi.
Ta hakkas kuulama BBC hispaaniakeelseid saateid, kuna soovis teada, mida britid Hitlerist ja sakslastest arvavad. BBC-st sai ta kuulda ka uue maailmasõja algusest. Seda võib ebatavaliseks pidada. Hispaanias ei leidu palju anglofiile: piraat Drake’i ettevõtmiste9 ja Gibraltari kaotamise tõttu läbielatud alandus võivad veel tänapäevalgi tundeid riivata. 1940. aastate alguses, kui tema kodumaa parimad sõbrad olid Natsi-Saksamaa ja fašistlik Itaalia, oli brittide pooldamine veelgi haruldasem. Kuid vabaduse ja demokraatia ihkamine olid Pujoli iseloomu lahutamatu osa, kuna isa oli selle temasse süstinud juba varases noorpõlves, ning nõnda sai Suurbritanniast nende poliitiliste ideede tuletorn, mida ta väärtustas.
Pujol abiellus 1940. aasta aprillis Araceliga, tolle ambitsioonika galiitslannast kaunitariga, keda Burgoses kohtas. Pujoli riigist lahkumise plaanid ilmutasid juba mõningaid edenemise märke. Passi hankimine oli väga keeruline: Franco võimud nõudsid veenvaid põhjendusi või vähemalt häid kontakte, enne kui tavalistele inimestele sedasorti dokumente jagama hakkasid. Kuid Pujolil tekkis selleks võimalus ootamatust allikast: üks hotelli noor külaline, Enrique, kes nimetas end La Torre de Santo Domingo hertsogiks, oli hea sõber paari linna aristokraatliku daamiga, keda tunti Borbóni printsessidena. Need uhked daamid olid kaevelnud šoti viski vähese kättesaadavuse üle Hispaanias, kuna nende positsiooniga daamidele oli tähtis, et mõned pudelid oleksid külalistele pakkumiseks alati käepärast. Hertsog pöördus siis Pujoli poole, kes soodsat võimalust haistis ning ettepaneku tegi: kui nad suudavad talle passi hankida, võivad nad kõik koos Portugali minna ja sealt viskit tuua. Paari päeva pärast toodigi talle pass. Pujol rooli taga, sõitsid nad hertsogi ja sõpradega Badajozist üle piiri Évorasse, laadisid auto viskit täis ning pöördusid tagasi koju. Daamide kõrged tiitlid avaldasid piirivalvuritele nõnda suurt muljet, et nad ei hakanud autot isegi läbi otsima.
Aga Pujolil oli nüüd pass. See oli esimene ja kõige tähtsam samm bürokraatiatõkete ületamisel, mis edeneb kavaluse ja kujutlusvõime – tema peamiste tugevuste – rakendamisel ka edasipidi hästi. Tulevikus kasutab ta neid sarnaste takistustega silmitsi seistes üha uuesti.
Hispaaniast väljaspool hoogustus maailmasõda: eelnevate kuude jooksul olid Prantsusmaa, Holland, Belgia ja Norra Hitleri kätte langenud. Suurbritannia jäi natside vastu üksinda seisma ning Pujol sidus Hispaaniast lahkumise iha nüüd sooviga britte mingilgi viisil aidata. Sellest sai tema Rubiconi ületamine10, mis otsustas mehe edasise elusuuna. Kui suurt rolli mängis selles tema isa vari, kes haua tagant teda tegudele õhutas?
Pujol polnud siiski mingi kõhklev Hamlet. Ta astus 1941. aasta jaanuaris olulise sammu: ta otsis Madridis brittidega kontakti ning esitas oma koostööpakkumise.
Esmakontakti üksikasjad on ähmased: Pujol väitis hiljem, et ta läks ise brittide juurde. Kuid MI5 versioon, mis on kirja pandud vahetult peale sõja lõppu ja põhineb Pujoli ülekuulamistel pärast Londonisse saabumist, kinnitab siiski, et Suurbritannia saatkonda läks tema naine. Vahest on põhjus see, et kui Pujol 1980. aastate keskpaigas oma eluloo paberile pani, oli ta Aracelist juba üle kolmekümne aasta lahus elanud. Pole siiski selge, mida Araceli brittidele oma mehe nimel kõneles. Kas ta esitas pakkumise spioonitööks, nagu kinnitatakse MI5 versioonis? Või oli kõne all hoopis töökoht BBC-s, nagu Pujol ise hiljem jutustab?
„Ma ei mõelnud alguses spiooniameti peale. Kaugel sellest.“
Mida iganes Araceli brittidele ka rääkis, vastuseks oli kindel „ei“.
Küsimused Pujoli motiivide ja kaalutluste kohta, eriti just tema karjääri alguses, on endiselt lõpliku vastuseta. Hiljem selgitab ta oma autobiograafias, et tema ideaalid ning isa moraalsed väärtushinnangud sundisid teda brittidele appi minema, kui nood seda enim vajasid. Fašismi võidukäik Euroopas näis peatumatuna ning Pujol, kes Hispaania kodusõja ajal nii kommunismi kui ka fašismi all kannatama pidi, soovis selle takistamiseks anda oma parima.
Kas see kõlab usutavalt? Pujoli loos leidub vasturääkivusi ning ka detailide puhul kohtab erinevusi, kui seda võrrelda MI5 versiooniga.
Desmond Bristow räägib oma memuaarides, et Pujol õigustas soovi võidelda natside vastu muu hulgas sellega, et tema vend oli Prantsusmaal elades olnud Gestapo hirmutegude tunnistaja. Aastaid hiljem sai Bristow teada, et Pujoli vend polnud kunagi üle piiri Prantsusmaale läinud ega võinud ka nende sündmuste pealtnägija olla. Muidugi võis asi olla lihtsalt selles, et brittidele pidi pakkuma usutavalt kõlavaid seletusi: mitte neid lollitada, küll aga oma ustavuses veenda. Pujol mõistis valetamise olemust põhjalikult ning teadis, et ebatõe esitamise abil võib vahel tegelikule tõele lähemale jõuda.
Kuid mis Pujoli tagant õhutas? Millised olid tema motiivid? Hiljem kirjutab ta, et tol ajal olid tema plaanid veel üpriski ähmased.
Ta mõtles küll spiooniameti peale, kuna tal oli kombeks unistada. Kuid erinevalt paljudest teistest unistajatest oli ta ühtlasi praktiline probleemilahendaja, kes oskas süsteemi oma kasuks tööle panna – see aitas tal ka kodusõjas ellu jääda. Tema kujutlusvõime leiutas ideid, kuid kavaluse teel suutis ta maailmas orienteeruda ja unistused ellu viia. Aja jooksul saab temast hiilgav ja kõigi aegade edukaim topeltagent. Ent esialgu toitsid tema fantaasiat raamatutest ja filmidest pärinevad lood ning spioneerimine näis täiusliku viisina, kuidas saaks Hispaaniast lahkumist ühendada taotlusega midagi head korda saata, ehkki esmalt jäi selle täpsem olemus talle veel uduseks.
Hiljem ütles Pujol, et spioneerimise võimalus tuli talle pähe esmase äraütlemise järel. Britid ei pruugi teda tahta, aga kuidas on sakslastega? Kui ta nende heaks mingis ulatuses tööle asub, siis oleks kergem brittide juurde tagasi minna ja tõestada, et ta võtab asja tõsiselt: ta saab nende heaks Saksa diplomaatilistes ringkondades spioonitööd teha. Ta oli jäärapäine ning tema enesearmastust oli äraütlemisega haavatud. Too samm näis enesestmõistetav.
Seekord otsustas ta ise kontakti võtta. Ta helistas korduvalt Saksamaa saatkonda ja nõudis enda ärakuulamist ning mõne nädala pärast palutigi tal järgmisel pärastlõunal