Kuu vaakumis ei levi mehhanismide kägin ja kolin, veidrad helid, mida inimesed laevas kuulsid, kandusid otse haaratsilt korpusele. Laev nõksatas kõigepealt allapoole, Tiger oli valmis uuesti mootoreid käivitama, kui midagi juhtuks, aga nagu tavaliselt, ei juhtunud, ja ettevaatlikult asetati laev angaari. Teleskooptoru sirutus koopa seinast otse juhtimiskeskuse taga oleva ukseni, mida muul ajal ei kasutatud, ja fikseerus hermeetiliselt. Natuke sisinaid-vuhinaid, ja ühendus oli valmis. Poole tunni pärast, kui meeskond laeva Sadamahooldusele üle oli andnud ja Tiger oma sellidega lahkuda võis, olid vastsed piloodid juba kaugel – otseühendusrong kihutas vaakumtunnelis Endymioni poole. Seal, enamasti maa all asuvate ruumide rägastikus, administratiivkeskuse lähedal oli üks koht saanud nimeks Mnemosyne Tempel ja seal toimusid kõik taolised tseremooniad. Seal lähedal oli ka kõik muu, et pärast üks ränk pidu maha pidada.
Väiksem robotkäpp tõstis Kenti ja Tamako kotkad alla ja toppis šahti tagasi. Mehed sammusid käigu pealt skafandreid maha kiskudes ja neid järeleruttavate robotite hoolde loopides liftide poole ning kohtusid taas Judge’i vastas laua taga. Viimane viipas neile, lülitas mõned holoekraanid ümber ja keeras end nende poole.
„Kõik näevad?”
Ekraanidel sättisid end kaameranurki tähistavad märgid, ja poolläbipaistvad inimesed laua ümber „liikusid” paar korda nõksatades paigast paika – enamik tahtis ka sellistel virtuaalsetel kohtumistel, et „vasakul”, „paremal”, „ees” ja „taga” oleks õiget pidi, mis tekitas suurema seltskonna puhul „kujutiste trügimise”, sest suhted sooviti õiged hoida iga osaleja vaatepunktist.
„Ka Marsi omad on siin, aga nemad muidugi ainult kuulavad – nad on neljasaja seki kaugusel,” ütles Judge sisenejatele selgituseks. „Ja jälle ei ole nad rahul, et Ordu võtmekujud ja seega ka otsused on kahe kolmandiku ulatuses siin, Kuul. Täisraport tuleb muidugi alles koostada, aga vaidlus käib, nagu karta oli, põhiliselt selle ümber, kas ikka luua vastuluure või mitte.”
„Te sisuliselt ju olete vastuluure,” lausus König, kes „asus” paremal Judge’i ja Kenti vahel.
„Jah, aga me ei enneta, vaid ainult võitleme tagajärgedega,” täpsustas Tamako.
„Te saite sellega hakkama,” märkis Tato, kes „istus” Königi vastas.
„Kogemata,” ütles Kent. „Poleks tüüpidel asi segamini läinud ja eile paar meest viga saanud, oleks asi võinud ka läbi minna.”
„Nii et sa arvad, et teie punt peakski vastuluureks muutuma?” küsis Erlend nende selja tagant.
„Ma ei tahaks sellele vastata…”
„Ei saagi,” segas Judge kiiresti vahele. „Sest pole selge Jaggi osa. Me ei tea, kes süsteemi kräkkis. Me ei tea, mida õieti plaaniti, sest poisid segasid kaardid nii, et küsida pole enam kelleltki. Me ei tea, mida saadeti Kansasest ja mida meie süsteemidest teatakse Maal. Ma võiksin samas vaimus jätkata. Vähemalt antud juhtumi puhul tuleb sisuliselt vastuluure tööd teha, muudame me selle institutsiooni püsivaks või mitte.”
„Ausus ja usaldus oma inimeste vastu on olnud meie nurgakivid. Me ei ole kunagi tõsise ja tagantjärele täielikult avalikustatava kahtluseta kellegi järele nuhkinud,” tuletas Tato meelde.
„Las see jääb nii, kuni me vähegi saame, sest seda põhimõtet hüljates kaotame kindlasti rohkem, kui võidame. Ootaks aruande ära?” üritas Judge kiiresti joont alla tõmmata.
Mõned noogutasid väga tõrksalt, aga seekord nad veel tegid seda.
Saared kui säravad kalliskivid
Oktoober 2122
XXI sajandi algul kulmineerusid Põhja ja Lõuna vastuolud. Läänemaailm oli minemas Rooma teed – nii nagu Kreekas õitselepuhkenud kultuur oli kõrgeim, ent ei suutnud end kaitsta ümbritseva vaenuliku maailma eest, (sest demokraatia ja humanistlikud ideed ei lähe kaubaks metsikutel, kaose ja languse aegadel) nii näis, et tohutusse rahvaarvulisse vähemusse jäänud vanad ja rikkad euroopa rahvad lahustuvad pealetungivate barbarite massis. Analoogselt kristluse pooleteisttuhandeaastase pimeduseajaga oli oodata aastatuhandetega mõõdetavat tagasilangust. Tagasilangust, millele võib-olla iial ei järgne uus tõus, sest fossiilne kütus, see tagastamatu hiigellaen, mille baasil sündis tehniline tsivilisatsioon, oli ära põletatud.
XX sajandi lõpul hakkas lagunema Vene impeerium, XXI sajandi alguses järgnes Hiina kokkuvarisemine. Peale nende moodustiste hävimist ja jagunemist ei olnud õnneks olemas ühtki jõudu, mis oleks suutnud Läänele sõjaliselt otseselt ohtlikuks muutuda. XXI sajandi algust tähistasid pea kogu maailma haaravad piirkondlikud konfliktid ja paarkümmend nn. tõrjesõda, mida lääneriigid pidasid liiga tugevateks muutuvate vaenlaste vastu (esimene neist Lahesõda, sellele järgnes Afganistan). XXI sajandi keskel muutusid sõjad pidevateks ja maailma haaras üleüldine kaos. Kuigi neid sõdu üritati veel vaadelda etniliste, usuliste jne konfliktidena, oli põhjus juba keskkonna seisundi järsus halvenemises ja põhiliste loodusvarade ammendumises. Suured tööstusriigid üritasid korduvalt muule maailmale peale suruda saastusnorme, olles tegelikult ikkagi võrreldamatult suuremad saastajad. Arusaadavalt tuli selleks sõdu pidada ja nõrkade naabrite vähese, kuigi väga saastava tööstuse hävitamine tekitas lahendamatute konfliktide plahvatuse, mis lõpuks paratamatult bumerangina kõiki tabas – kes on nõus maha heitma ja surema? Kõigile aga Maal ruumi ei jätku…
XXII sajandi alguses polnud endisest maailmakorrast midagi järele jäänud. Suurem osa XIX sajandil industrialiseerunud riikidest suutsid kuidagi vastu pidada, kuid enamik Maast vajus lootusetusse kaosesse. Veel hullem – ligi 30 % Maast ei kuulunud õieti kellelegi. Polnud seal kellegagi läbirääkimisi pidada, ega millegi üle läbirääkimisi pidada – suurem osa Aafrikast, mille HIV-epideemia muutis XXI sajandi alguses praktiliselt inimtühjaks, üle poole Aasiast ja kolmandik Lõuna-Ameerikast olid armetud hävitatud loodusega saastatud territooriumid, kus jõukudesse kogunenud inimvared endal kuidagimoodi hinge sees hoidsid.
Madal laotus
Naine karjus, kui hõõguvtuline raud puudutas ta reie siidjat nahka, ta püüdis rabeleda, kuid paarimillimeetrine terastross, millega ta tooli külge oli seotud, hoidis teda kindlalt paigal, lõikudes vaid lihasse, nii et ta randmetelt ja põlvede juurest hakkas voolama veri. Ta nägu oli üles pööratud, suu pärani, kaelalihased pingul, ja hääl, mida ta suutis kuuldavale tuua, oli vaid mõttetu loomalik röökimine, kui ta koed sisinal kõrbesid aegamööda sügavamale surutava punakalt kumava varda teel.
Venturi jälgis seda kõike liikumatul ilmel, vaid ta fikseeritud pilgust ja ninasõõrmete vaevuaimatavast värinast võis välja lugeda pinget. Esmapilgul seisis ta sama osavõtmatult kui halle maske kandvad piinajad.
Kostis tasane vile ja stseen tardus.
„Kesse kurat…” porises mees ja pööras end pahaselt. Ühe räpase tellisseina asemel oli avanenud vaade teise heledasti valgustatud, napi punasest väärispuidust mööbliga päratu suurde, kuid samas kuidagi õdusasse tuppa, mille seinu ja põrandat katsid bambusmatid ja mille tumedast puidust raamidega suurte akende taga aimus omakorda suurlinna sudune siluett.
„Vabandust, et ma katkestasin,” lausus seal seisev mustade pealaele patsi kogutud juuste ja vähe viltusena tunduva kullininaga mees. „Ma tean, et see on halb toon. Teisalt on mul heameel tõdeda, et sa võtad vähemasti asja tõsiselt.”
„Hideaki.” Venturi noogutas ja korraks viirastus ta sõrmede vahel helendav klahvidega kerake. Sünge betoonvõlv koos kolme inimkujuga hajus, nüüd oli see lage ja nii määratlematult hall, et näis kõigis suundades vaid tühja lõpmatusena. „Kus sa üldse oled?”
„All, oma majas.”
Venturi kibrutas kulme. „Siis ma saan aru, muidugi… Kas juhtus midagi?”
„Otseselt mitte. Ent ma kasutan võimalust sinuga rääkida. Sa ei ole enam Plekktorul?”
„Ei, teel alla