„Undarumi tehasest on kadunud umbes viiskümmend Meteor 44-tüüpi laserite südamikku. Nad on vahetusse läinud, keegi ei tea, miks, ja keegi ei tea, kuidas see võimalik on, aga mõningate oletuste põhjal, ja eriti arvestades eilset intsidenti, on nad halvemal juhul Polügoni C-robotitele monteeritud.”
„Millal te selle avastasite?”
„Tehase omad avastasid üleeile, noh umbes 40 tundi tagasi. Alailma läheb midagi vasakule – tead isegi, rutiin. Esialgu otsisid nad ise, veerand tundi tagasi tulid minu juurde. Eilseid numbreid ei ole reklaamitud, ent kui nad selle võimaluse peale tulid, olid nad kohe siin, sest seda teab igaüks, et just nüüd hakkavad koolid lõpetama.”
„Kui palju Meteorid nendest vanadest Titanitest võimsamad on? Kolm korda?”
„Kiiratavalt võimsuselt jah – 3,5 korda, aga nad on tihendatud impulsiga ja paremini fokuseeritud, seega purustusjõud on vähemalt suurusjärgu suurem… pakuksin 20 korda. Need ei ole enam mänguasjad, millega nolgid sõda mängivad, tuhande kildi pealt rebib täpne täisvõimsusel lask kotka tükkideks!”
„Kuidas see võimalik on, et keegi ei märganud? Tähendab, nad sobisid? Markeering? Autotestid? Kontroll?”
„Sobivad nad kõik omavahel. Toide, sihtimine, kõik on standardne. Ükski inimene neid ei puutu, teevad ju kõike robotid. Ei kujuta ette, millised kontrollprotseduurid pidid mitte toimima, et see läbi läks, ja millised veel vigaselt toimima, et eelmiste vigu ei märgatud. Tegu ei olnud muide kogu seadmega, vaid just südamikega – need on juba viiskümmend aastat täpselt ühesugused. Titaneid me ei tooda enam kuus aastat, neid kasutatakse ainult õppustel. Kogu aeg vahetatakse laevadel südamikke, vahel on kaks-kolm laeva korraga sees, meie ladu on kord täis, kord tühi ja aeg-ajalt oleme C-robotitele juba redutseeritud võimsusega Meteori esimesi versioone peale pannud – number kuut näiteks sai omal ajal palju tehtud, aga ka teisi, esimesest kümnendani. See kõik jätaks imeväikse võimaluse, et tegu on lolli juhusega, aga mina ei usu, et ilma inimliku abita.”
Judge mõtles hetke. „See „abi” on ülimalt tõenäoline, aga sellega on aega… Oota, see muidugi seletaks… Ei, aga see oleks pidanud näha olema – simulatsioon ju tehti, samuti uuriti kotkaste vigastusi… Jää liinile.”
Ta vajutas paarile nupule. „Growl?”
Ekraanil välgatas korraks kiri „Otseühendus blokeeritud” ja siis näitas ruumikaamera meest, kes otsustades suletud silmade ja kinnasklaviatuuril liikuvate käte järgi töötas virtuaalis. Too pöördus pahuralt ning vastu tahtmist, ent üritas pilku huvi manada, kui lõpuks päris maailma pildi ette sai ja nägi ekraanil lisaks prioriteedikutsungile ka salastatusesignaali. Ta näoilme andis selgelt mõista, et oleks kõigile parem, kui see, mis teda tööd katkestama sundis, osutuks piisavalt tähtsaks.
„Growl, ühe versiooni järgi” – Judge osutas teisel ekraanil kuulavale Mickey’le – „on C-robotitel tunduvalt võimsamad relvad.” Ta seletas paari sõnaga eelmise vestluse sisu. „Sinu arvamus?”
Arvutispets mõtles hetke. „Oota mõnisada sekki, kontrollin. Mickey, sina leiad minust kiiremini nende võimalike vahetatud torude tehnilised andmed ja võimalused – saada need mulle.”
Judge saatis ühendused taustale ning üritas Kenti ja Tamakot kätte saada. Ta tabas hetke, kui mehed olid just oma kotkastesse jõudnud ja startisid. Pilt hüples ja helikanalist tuli veidrat priginat, kui nad läbi kilomeetripikkuse vertikaalse tunneli pinna poole sööstsid, sest vaatamata kõigile täiustustele ja varjestusele olid häired nii tugevad, et kõik tundlikud elektronseadmed kaasa kräunusid, kui lift, või pigem katapult või veel täpsemalt lineaarelektrimootor täispaakidega kakskümmend tonni kaaluvaid kotkaid kiirendusega sada kakskümmend meetrit sekundi ruudu kohta ülespoole läkitas. Toru läbiti nelja sekundiga ja siis tõusid selleks hetkeks juba pool kilomeetrit sekundis liikuvad lennukid kaks korda sama kaua hooga, et mootorite käivitamiseks piisavalt kõrgele jõuda. Nad kallutasid end, et plasma tunnelisuud ei tabaks, ja jätkasid sama kiirendusega.
„Te harrastate ikka veel teravaid elamusi,” kommenteeris Judge nende kiirendusest lapikuid lõustu vaadates. Rääkida nad ei suutnud, Tamako jaksas talle ainult keskmist näppu näidata. Nende trajektorid radarikujutisel eemaldusid teineteisest ja nad vähendasid ka kiirendust nelja G-ni.
„Uhh,” hingas Kent järsult välja. „Hea, et energiapadjad on olemas. Ilma enam kahtteist G-d ei tahaks.”
„Aga see-eest on kahekümne sekiga paokiirus käes,” märkis Tamako. „Palju need padjad aitavad… oli vist kompensatsiooniteguriga 1,6, pealegi mitte ühtlaselt kogu keha paksuse ulatuses. Okei, Judge?”
Judge kordas kiiresti oma juttu laseritest.
Mehed vahetasid ekraanidel pilgu.
„Kas sa katkestad testi?”
„Hilja. Kursandid on väljas. Mul on juba pool juhtkonda kriisikomiteena liinil. Magnutaki inimesed eesotsas Erlendiga töötavad stsenaariume läbi ja arvava, et nendel, kes pihta ei saa, pole vahet.”
„Olgu, oota Growli vastus ära, siis räägime uuesti,” vastas Kent nende mõlema eest. „Leppisime kokku, et mina lähen Polügoni ja Maa vahele, Tamako otse C-robotite stardialasse.”
Konteinerid avanesid, suruõhk paiskas miljardid nõelad pilvedena laiali, rivistades neid generaatorite kiiratud elektriväljade järgi. See aeg-ajalt otstest sinakaid sädemeid pilduv mass muutis kasutuks pudruks enamiku radaripiltidest. Plahvatasid termotuumapommid, sest milline on veel odavam meetod plasmat tekitada. Rivis hõljuvad robotlaevad ärkasid, neile anti vaenlased – kotkad, mis, isesihtuvad raketid tigedate kihulastena kannul, kihutasid kindlal trajektoril kogu selle sodi vahel, millest neid kogu kursuse vältel üldiselt oli õpetatud normaalsetes oludes eemale hoidma.
Tüürmootorid sähmasid lühikeste impulssidena, muutes kotkaste liikumise juhuslikuks ja ettearvamatuks, laevade laserid purustasid teele jäävat sodi ja vaenlasi, kotkad kadusid aeg-ajalt ka ise plasmasse, otsides kaitset jälitajate eest. Aeg kivistus, sekundid muutusid tundideks.
Kaugusest, mida võis ohutuks pidada, näiteks Maalt, oli pilt äärmiselt segane. Polügoni tehnikat, roboteid ja kotkaid näha ei olnud, vähemalt palja silmaga mitte. Mis aga suurepäraselt paistis, eriti kui orbiidil liikuv Polügon juhtus ööpoolel olema, oli plahvatuste laialivalguv tuli ja sähvatused, nagu oleks päike liikuvalt hiigelpeeglilt peegeldunud, kui mõne mootori telg otse vaatajast üle libises. Öösel paistsid ka laseritabamused kiiresti vilkuvate valgete tähekestena.
„Indiana, aeg on otsas,” ütles Kent ja tõi ka Judge’i lisaks Tamakole liinile.
Kõnetatu ei vaevunud end arvutist lahti ühendama ja tõi vestlema oma virtuaalkujutise.
„Tiger lasi mu Astrolabe’i süsteemidesse sisse. Ma ei ole leidnud mingit jälge vastuvõtust, aga seda ma ei oodanudki ja sellega tegelevad Šunkto ja mu abilised edasi. (Kinnitan Growli arvamust, et teade oli lühike, kindlasti alla kilobaidi.) Ma avasin mitmete tegelaste raamatukogud. (Muide, nad näevad seda pärast, nii et kui nad aukohtu poole pöörduvad, siis, nagu me kokku leppisime, viitan ma Judge'i korraldusele, eks ole?) Kurat, kuidas mulle ei meeldi teiste isiklikes asjades sobrada… aga need muide ei olnud ükski kodeeritud.
Kõige huvitavam on kahtlemata Soley oma. Kas tema on see, keda otsime?”
Mehed noogutasid.
Indiana jätkas. „Läbisegi Maa tänapäeva kirjandus, esoteerika, religioon, filosoofia ja kurat teab mis. Päris huvitav kraam, nagu öeldud, kutil on lai silmaring. Praktiliselt kõike, mida sa, Kent, mul otsida palusid – börsiprogramme, kinnisvaraprospekte. Mis antud juhul huvi pakub – jah, tal oli päris palju Maa valitsuste toetatud saasta, enamasti üsna lapsik soga, niipalju kui lugeda jõudsin. Olemas on ka see, mida sa spetsiaalselt mainisid – „Viimane test – Põrguvärav. Miks on vaja lõhkuda kallist tehnikat ja tappa noori inimesi?” (Ta on seda lugenud vahetult enne uinutamist.) Ma ei olnud seda ise lugenud