Erilisi vedamisi – Chadis. Neli aastat tagasi lennuavarii. Põrkasid treeninglennul teise mehega kokku, katapuldi mootorid said viga, langevari läks sassi, aga ta kukkus tiiki.”
Tamako võttis jutujärje üle: „Ühesõnaga, kuigi sa meile mingeid juhiseid ei andnud, oleme liikunud umbes sama mõtteskeemi järgides – otsides liiga normaalseid ja liiga ebanormaalseid. Meie eeliseks on muidugi, et tunneme enamikku, kellest jutt.
Monkey. Põhimõtteline opositsionäär, kui mitte öelda tola, kellele meeldib inimesi labasustega šokeerida – kui ta natuke püüaks, sarnaneks ta inimesega, tema aga pingutab teises suunas, tõsi küll, tagajärjekalt.
Lion. Ei varja oma biseksuaalseid huvisid. Kena ja kõigega toimetulev naine, aga kaks korda on psühholoogid maininud kibestumist. Tahab kaugekspeditsioonile.
Lex. Ainuke, kel on tõsisem tervisehäda – tal on magu vahetatud. Maiasmokk, mis muidugi võib olla kompensatsioon neile kahele aastale enne uue mao saamist – kuigi maitsta ju võib, ainult neelata ei ole kuhugi, ei võtnud temagi, nagu enamik sellises olukorras, mitte midagi suu sisse. Häälestanud on ta oma seedimise selliseks, et on kõhn nagu releemast.”
Judge oli seda kuulanud langetatud laugudega, ise kohvi peale puhudes.
„Jah. Deathface. Mina põgeneksin oma laevaga võimalikult kiiresti ükskõik kuhu, kui sellist lõusta esmakordselt sideekraanil näeks. Ja nii edasi. Andke andeks, ma usun niigi, et te tööd tegite. Ja ei ole vaja minuga õelutseda. Eilsed sündmused on kurb reaalsus.”
Kent ja Tamako vahetasid pilke, Judge vaatas kiiresti ühelt teisele, siis nende pilkude suunas lauale ja ohkas.
„Ma kartsin, et sinna me välja jõuame. Lee Paul Roy ehk Soley.”
„Pidev viimane. Kui sealt üldse kellegi kohta võib öelda „jobu”…”
„Pikad perioodid virtuaalreaalsuses, intensiivne side Maaga. Kahju, et me ei logi ega jälgi seda…”
Judge ohkas veelkord. „Fate’i raport enne viimast uinutamist, salajane lisa – ei soovita Soley’l testile minna.”
Tamako sirvis hajameelselt toimikut. „Tunneb päris hästi arvuteid. Üritab häkkida laeva arvutit, et saada eelist? Kahtlasevõitu tegevus, sajad parimad pead suurte tehisintellektidega on neid programme optimeerinud. Üritab häkkida Polügoni, et lihtsamalt läbi saada? Seal pole ju midagi häkkida, see kas töötab või ei tööta. Robotlaevad? Aga see tuleks ju kohe välja, simulatsioonidega kontrollitakse kõik üle. Mida ta Maalt sai? Koode? Korraldusi? Programme?”
„Tööhüpoteesiks niisiis, et ta arvestab, et ta eksamit niikuinii ära ei teeks?” võttis Kent kokku. „Mida USA tast tahta võib? Tehnikat või agenti? Esimesel juhul võib ta kavatseda jalga lasta, simuleerides õnnetust. Valve laseb ta läbi Maale, kui teatakse, et ta Polügonil pihta sai. Piisavalt madalal käivitab ta uuesti mootori ja suundub kuhugi, kust meie päästekomando teda nende arvestuste kohaselt kätte ei saa. See võib toimida. Teisel juhul siis üritatakse teda aidata Test ära teha, muutes ta niiviisi neist sõltuvaks. Või üritatakse lihtsalt segadust tekitada, et hiljem võiks väita, et Polügon ei töötanud normaalselt?”
„Poisid, stopp, nii ei lähe – te olete ta juba süüdi mõistnud. Kas me vaatame ka teisi võimalusi?”
„Sa ju võid,” ühmas Kent. „Meie ei suuda kahe tunniga midagi normaalsemat välja mõelda.”
Judge nooguta aeglaselt. „Võtame selle siis tööhüpoteesiks, ent ei välista ka teisi võimalusi. Ükskõik kuidaspidi ka mõelda, aga tänased testitegijad on ohus. Ainuke imeväike võimalus on, et teistel läks midagi viltu ja tänaseks planeeritud aktsioon toimus eile ära, kuid sellega ma parem ei arvestaks.”
„Kas sa lubad täna kursandid testile?”
„Jah. Me arutasime seda Juhtrühmas. Süsteemides ei ole mingit märgatavat viga. Lõpuks on olemas täiesti arvestatav võimalus, et tegemist oli rumala juhusega, kuigi selle tõenäosus on normaaljaotusseaduse alusel umbes üks kaheteistkümnele tuhandele. Eile peale esimesi ebaõnnestumisi lendas ja tegi koos kursantidega testi läbi Julius, Ultima Thule piloot – sealt startisid eilsed testitegijad – ja lõpuks sooritasid kontrolltesti ka Erlend ja veel kaks Akadeemia instruktorit. Kuus tundi tagasi saatsime igaks juhuks üles abijuhtimiskeskuse, hoiatatud on kogu tehnikatalitust ja ka Maa orbiidi suuri raketitõrjesatelliite (nad muutsid mõnede varuhävitajate orbiite, nii et need kriitilisel ajal Polügonist mööda lendavad). Muidugi, nagu te teate, pole juba käivitatud Polügon eriti juhitav ega jälgitav.”
Kent tõusis. „Me Tamakoga läheme välja. Mõelda võime ka lennukis. Valmista ette salastatud laserkanalid meie jaoks. Kes arvutigurudest saadaval on? Indiana?”
„Indiana on ka saadaval. Analüüsigruppi juhib muidu Growl.”
„Hoiata Indianat, ma seletan talle lennukist, mida ta tegema peaks.”
Nad lahkusid ruumist.
Astrolabe lülitas mootorid välja ja kõik kaotas kaalu. Paar tõuget veel, kui kurssi korrigeeriti, siis muutusid hoiatavat kollast näidanud kiirendustuled lõplikult siniseks. Kõik kursandid olid teostanud stardiprotseduurid oma lahingulennukitel, mida igapäevaselt „kotkasteks” hüüti (ametlikust E-seeriast oli loomulikult „eagle” saanud), Tiger oma meestega võttis kohad sisse juhtimiskeskuses, lennukooli omad, Fate sealhulgas, olid end samuti sinna istuma sättinud. Aeg-ajalt laev stabiliseeris ennast ja korrigeeris kurssi vaevutajutava kiirendusega, Šunkto puudutas iga kord kergelt biokontakte juhtkuulil, millega ta juhtimise silmapilk üle oleks saanud võtta, kuid seda tegi ta harjumusest, mitte vajadusest. Viimaste kontrollprotseduuride tagasilugemised hakkasid kõik nulli jõudma.
Polügon ootas. Tohutu kompleks, tuhandeid masinaid tuhandetel kilomeetritel. Väljageneraatorid, metalli- ja plasmapilvede generaatorid, juhtmoodulid, ülekandemoodulid, aktiivrelvad ja taustakoli. Kolmemõõtmeline labürint, milles tuli tee leida. Iga valearvestus tähendas tõelise hävitava keskkonnaga kohtumist. Ja lisaks laevad. Robotlaevad, mis olid ligikaudu sama võimsad kui kotkad. Eeliseid oli vähe – nende laseridolid väiksema võimsusega, nad ei tulistanud tabamust saanud laeva ja läksid suhteliselt väikeste vigastuste puhul triivima. Juhtimisoskus tehnilises mõttes aitas toime tulla labürindiga, aga mitte robotitega. Robotitega toimetulemiseks oli vaja midagi, mida arvutitel ei olnud – kujutlusvõimet. Laevu juhtis ja võitles tegelikult kompuuter, laeva tehisintellekt, sest inimese täpsus ja reaktsioon on kosmoses allpool igasugust arvestatavat piiri. Kuid ei ole veel loodud tehisaju – mõnede arvates polnud selline tehisaju üldse mõeldav –, mis suudaks „valitseda kaost”, nagu seda mõnikord nimetati – määrata üldist plaani, strateegiat vähese või puuduva info alusel, ning teha seda kiiresti ja piisava hajuvusega – ja inimene võitis. Kiirus oli muide samuti äärmiselt oluliseks muudetud – kohe sisenenu sappa lasi emalaev ka pool tosinat isesihtuvat raketti. Laengut neil ei olnud, aga ega seda polnud vajagi – juba üksi kokkupõrge oli sellistel kiirustel piisavalt hävitav. Oli ainult üks reegel – tuli püsida alas. Välja sai sealt võrdlemisi lihtsalt, aga test polnud siis muidugi sooritatud. Ja kui laev saatis appikutsesignaali, muutusid senised vastased hoobilt abilisteks. Ja veel – kui piloot suutis tehnika üle mängida, tuli ta puhtalt välja; kotkas seedis ka kergemaid vigastusi, mis suuresti välistas juhuslikkuse. Kui aga segadusse sattuda ja siis ka iga hinna eest proovida jätkata, jõudis viies või kuues tabamus reaktorini ja tulemuseks oli igas suunas kiiresti laiali lendav plasma ja metallitükid.
Kõik oli valmis, mehed kohal. Väljumise järjekorda ei olnud keegi määranud, nii et esimene olla oli julguse või pealehakkamise küsimus.
Zero! Mitte number, vaid mees, ei ainsatki mõttevarju ega tundevälgatust liikumatul näol, nime saanud niihästi selle lootusetut ahistust ja tühjust esile kutsuva näoilme kui hirmu täieliku puudumise tõttu, nii et tagasilugemise „null” tähendaski talle alati luba lõpuks ometi peale hakata. Ruumilennuk paisati katapuldil välja, see pöördus ja kadus tulejõe ees kosmosesse. Minut hiljem võis järgmine startida, läks aga mitu sekundit üle, ja siis läks