Ja siis korraga oli ümbrus tühi. Tamako tundis, et on üleni higine nagu kalts.
„Ära tegi!” Mickey’le tundus, et ta on kogu selle aja hinge kinni hoidnud.
„Tamako on arvatavasti meie parim piloot,” ühmas Judge, üritades mitte välja näidata oma kergendust, kui Tamako Polügoni teisest otsast välja ilmus.
„Kent, sa pidid all olema,” märkis Tamako esimese asjana, kui ringi vaatas. Toon oli rahulik, aga pilt piisavalt hea, et teised ta leemendavat nägu näeksid.
„Sorry, mul läks segamini,” ühmas Kent, kes oli oma kokkulepitud positsioonilt tulnud otse Polügoni külje alla, et vajaduse korral sekkuda (kui sellest veel abi peaks olema).
„Kus Soley on?” küsis Tamako edasi.
„Läinud,” oli Judge’i kuiv vastus. „König hävitas juba ka stardialasse tagasipöörduvad robotid.”
„Hawkeye?”
„Tuli läbi.”
Kursandid olid uuesti Astrolabe’il sildunud. Kiirendustuled põlesid kollaselt, laev suundus kolme G-ga Vikerkaare Lahe kohal poolviltu allapoole, eesmärgiks kosmosesadam Vihmade Mere keskel. Majakate lasermustrit võis juba palja silmaga eristada.
Seekord olid kursandid isegi midagi rivitaolist moodustanud.
„Noh. Alfalased!” tõstis Fate rusikas käe. Kõlas lühike raksuv tervitus. Õpetaja naeratas, siis langetas pilgu ja tegi tõsise näo.
„Lee Paul Roy ehk Soley, nagu me teda tundsime.”
Mehed vaikisid. Fate otsis sõnu.
„Vaene hädavares, kes alati vahele jäi. Tark ja heasüdamlik, aga… Kahju, tegelikult ta ei sobinud siia. Aga see oli tema soov ja ta kasutas oma ülimat õigust – valida oma tee. Requiescat in pace!”
Ta pöördus ära ja viipas teistele. Sedamaid langesid kõik nagu niidetult tugitoolidesse. Fate jäi püsti, vaatamata kolmekordsele raskusele.
„Veel viimast korda tuleb teil mind kuulata. Täna oleme veel koos, homme lähete laiali. Paljud teist satuvad tööle või elama lähestikku ja eks me näe edaspidigi üksteist, kuid kõik korraga me tõenäoliselt enam kokku ei saa. Poole tunni pärast maandume Endymionis, seal kuulutab valitsus teid ametlikult Kuu Ordu täieõiguslikeks liikmeteks ja te saate oma märgid. (Muide, ka mina pean seda nimetust tobedaks – mis ordu me enam oleme, pigem riik, rahvas; aga sellised need ajaloolised nimed on, ja midagi mõistlikumat pole ka asemele pakutud.)
Seni aga kasutan aega, et teile veel üht-teist öelda, üritan mitte sentimentaalseks muutuda. Me oleme kuus aastat koos olnud, selle ajaga olete toonastest poisikestest-plikadest meesteks-naisteks kasvanud. Võib- olla, kui ma olen õpetanud sama kaua, kui Magnutaki, ei mäleta ma enam kõiki oma õpilasi, ent minu jaoks… Võib-olla teie jaoks andsin ma õpetaja mõõdu välja, aga ise ma seda küll ei tundnud – olin ju vaid kolm aastat varem ise lõpetanud. Kõrgema kooli teeb muidugi läbi neli viiendikku, piloodikool annab ka täissertifikaadiks vajaliku militaarse osa, ainult et seetõttu on see seltskond siin kuidagimoodi väheke maskuliinne – tüdrukuid tavaliselt alla kolmandiku. Ja nii ma siis seisin teie ees, teie segaduses ja ebakindlad, mina samasugune. Šunkto oli just ukse taga norimise lõpetanud, et kõik õpetajad leiavad endale esimesest grupist elukaaslase… Eks ma olen siis erand. Igatahes minu õnneks oli enamik teist otse keskkoolist Akadeemiasse tulnud.”
Ta muigas ja jätkas siis tõsisemal toonil:
„Ega sellest eriti rääkida ei armastata, aga nüüd, kus te olete kindlustatud, väljendan ma ühte tuntud tõde otsesemate sõnadega – te olete kvalitatiivselt uus inimrahvus. Enamik teist on siin sündinud ja kasvanud, kõik te olete praktiliselt kogu oma hariduse saanud Ordu koolides. Teie organismis on tehtud mitmeid muudatusi, teie pealuu ja pooled kondid on täis kõikvõimalikku kola, teid on kasvatatud ja õpetatud süstemaatiliselt ja nii hästi, kui tänapäeval üldse osatakse. Te olete väärtus ja varandus.
See, mida te olete ja mida te ei ole, on ju kergelt tabuteema. Dilemma on muidugi olemas olnud alates kahekümnenda sajandi keskpaigast, kui esimestes riikides saavutati külluse tehniline baas ja kadusid seni inimest liikuma pannud jõud – nälg ja külm. Ühest küljest need, kes ei ole saanud täissertifikaati, ei ole praak. Jah, nad on objektiivselt nõrgemad ja viletsamad kui teie, jah, nad on halastamatult välja selekteeritud. Teisest küljest ei vähenda see nende väärtust inimestena ja veel kord hoiatan teid ennast millekski üliinimlikuks pidamast. Geneetiliselt on nad enamikus täpselt samasugused nagu teie, teie ainus eelis on pärilike hälvete puudumine, aga see ei ole teie teene. Te kipute nimetama rämpsuks inimesi, kes on valinud lihtsa, pingutusteta elu, ent pidage silmas, et suur osa neist on õnnelikud, nad elavad rahulikult ja hästi ja tõenäoliselt muide kauem kui paljud teie hulgast. Mõttetuks on muutunud toidu, rõivaste ja muu sellise jaotussüsteemid ja kõik, kes tahavad, saavad niipalju haridust, kui nad soovivad või on suutelised vastu võtma. Teie teete tööd, sest teile meeldib seda teha, ja võib-olla just selle tunnuse järgi läheb uue inimtõu eraldusjoon; sest selline mõtteviis lihtsalt ei istu, ei sobi paljudele inimestele.
Miks ma seda räägin? Sest teie positsioon tähendab esmajoones vastutust. Mitte ainult seeläbi, et sertifikaatide mõte on mitte piirata inimeste vabadust, vaid arusaamises, et eriettevalmistuseta ei ole Ruumis midagi teha ja isegi tavaolukorras, rääkimata sellest, kui siin midagi juhtub, ei ole kellelgi aega mõelda ega õiendada seltskonnaga, kes ise endaga hakkama ei saa, või siis on nad paremal juhul äärmiselt ohtlikuks ja tülikaks ballastiks. See on muidugi oluline, sest enamiku elust olete näinud ainult omataolisi, kes tunnevad tehnikat, oskavad piirsituatsioonis käituda ja kellele võib absoluutselt kindel olla. Vaadake, täissertifikaadi omanikena on teil edaspidi väga vähe piiranguid. Meil praktiliselt ei ole seadusi. Meil ei ole mingit eetika- või moraalinormide kanoniseeritud kogu. Enamik meie majandussuhteid põhineb kokkuleppel, samuti nagu valitsus ja kohtud. Muidugi on kogu organisatsioon alles kujunemisjärgus, aga seni on valikukriteeriumid ennast õigustanud – kes tahab, varbad soojas vees, kokteili imeda, üldiselt kõrgkooli ei tulegi; ainus tõsisem probleem on, et vanemad inimesed, kelle vaimsed ja füüsilised võimed on langenud, ei kipu kuigi usinasti täissertifikaadist loobuma… aga selleni on vähemasti teie puhul veel oi-oi kui palju aega.
Ükskõik, kuhu te lähete – siia Kuule, mis on sel sajandil rohkem kindlustehas, Marsile inimtsivilisatsiooni homsesse päeva, Maale luuresse või tähtedele – see on meie maailm. Filosoofilise mõtte seisukohalt oli üheksateistkümnes sajand rumalate ja inimvihkajalike mõtete sajand, kahekümnes nende ideede elluviimise sajand, kahekümne esimene pohmeluse ja frustratsiooni sajand ja kahekümne teine peab seega olema valiku, uue tee või hävingu sajand. Me ei tea põhjani Ajaloo sündmuste loogikat ja võib-olla ongi võimatu ainult ühe, meie enda näite varal mingeid reeglipärasusi leida, kuid vastus küsimusele, miks mitte kusagil Universumis ei ole me leidnud ühtegi tsivilisatsiooni, võib olla imelihtne – nad ei saa püsida, nad hävitavad end ise; tehnilise tsivilisatsiooni eluiga saabki olla vaid paarsada aastat. Võib-olla on pöörane juhus, et Ordu on püsima jäänud. Võib-olla pühib mingi arutu rünnak Maalt meid veel olematusse, kuigi see tundub äärmiselt ebatõenäoline…
Meie ja teie – me olemegi Ordu. Harjuge mõttega, et meist „kõrgemal” ei ole enam kedagi. Iga otsus, mis te siitpeale teete, on teie otsus – ja meie, teised ordulased, ootame julgust vastutada oma otsuste eest.
Eh, nojah, edasi tuleks ikkagi ainult roosa puder… Okei, poeedi sõnadega:
Võtan ja annan – ka elu
Tean, naudinguis varjul on valu
Kätes võidetud lahingu võlu
Silmis sündiva koidiku ilu
Olgu, ma enam ei tee, aitab kõrgelennulisest jamast. Täna igal juhul lähme pidu pidama.”
Laeva kiirus