„Henrik, Celii, Dia ja Karl tulevad vasakult. Läksime!” Ivo sööstis paremale piki lagendiku serva, hoidudes samuti esimeste puude alla. Šunkto järgnes talle, taibates muidugi, et niimoodi piirasid nad sisuliselt tulijad ümber. Eriti vaikselt nad enam ei liikunud ja kari jooksis laiali, põigates vasakule ja paremale metsa.
Neil kolmel oli kõige pikem tee minna ja nad olid veel oma sadakond meetrit tulijatest eemal, kui korraga kostis hüüdeid ja siis kaikus lask. Šunkto oleks võinud vanduda, et kuulis ka laseri surtsatust, ent kohe kajas virvendavas õhus valukisa, millega silmapilk ühinesid mitme heledama hääle ahastuse- ja hirmukarjed.
„Jääge taha!” Ivo oli oma püstoli välja võtnud ja tormas edasi.
„Puhkus!” siunas Šunkto omaette, kahetsedes, et tal relva pole. Piloot aeglustas siiski vaevalt sammu, vaatas vaid, et Marge tahapoole jääks, ja mõne sekundi pärast nägid nad kogu stseeni. Üks kogu lamas maas ja viskles kätt kinni hoides, temast kahel pool põlvitasid või istusid kirevatesse kangastesse mässitud tumeda nahaga naisterahvad. Reisiseltskonna heiklevad moondamisrüüd vilkusid vasakul põõsaste vahel, lisaks Ivole oli ka Henrik püstoli kaasa võtnud ja need kaks meest astusid lähemale. Samal hetkel astus tolle keskse pundi tagant metsast välja pikka kasvu neeger, käes laserpüstol ja jalas vaid lühikesed tumedad püksid. Ivo ja Henriku relvad pöördusid hetkeks automaatselt temale, kuid ilmselt mehed tundsid tulijat, sest kümnendiksekundit hiljem oli nende tähelepanu taas jäägitult maaslamajal. Tume mees tuli kiiresti lähemale ja Šunkto teadvusse jõudis Ivo transleeringu kaudu tema sõnum: „Lapsed on kusagil lähedal põõsastes. Leidke nad! Hea, kui saab haiget tegemata, aga peaasi on nad kätte saada… Ja olge ettevaatlikud, kuueaastasedki on teinekord tulistanud.”
Piloot taipas tegelikult alles sel hetkel, et nii Ivol kui politseinikul on telefonid sisse lülitatud ja ilmselt olid nad suhelnud juba enne, kui Ivo esimest korda tulijatele tähelepanu juhtis.
Šunkto vaatas infrapunasega ringi ja pidi tõdema, et teised orienteerusid kiiremini või ei olnud mõni neist lapsi kordagi silmist lasknud. Igatahes sähvatasid kohe ta teadvusse nende võimaliku asukoha koordinaadid ja kõik peale kolme relvastatud mehe tormasid osutatud suunas.
Kaks hirmunud pisikest ei jõudnud kuhugi. Nad olid sinnasamasse lähedale põõsa alla end kerra tõmmanud ja üritasid uuesti jooksu pista alles siis, kui inimesed nende ümber ringis peatusid. Üks neist tormas Šunktole otse sülle ja piloot leidis end palavikuliselt juurdlemas, kuidas sellist inimesehakatist üldse püüda, pealegi nii et kätte saab ja eriti haiget ei tee? Ta lasi lapse endast mööda ja haaras tal siis tagantpoolt vöökohast, tõstis rabeleva inimesehakatise maast lahti, surus vastu oma puusa ja hakkas lagendikule tagasi tulema. Nagu arvata võiski, ei teinud tolle rusikahoobid mingit tuntavat valu. Ometi tundis ta end hulga paremini, kui Celii ja Dia poisikese ta käest ära võtsid. Teised olid ka nood kaks neegritari haavatust paar sammu eemale toimetanud ja niipea, kui lapsed maha pandi, klammerdusid nad neist vanema külge, kes arvatavasti oli nende ema.
Ivo seisis eemal valvel, Henrik ja too tulistanud neegerpolitseinik olid kummardunud maaslamaja kohale. Paistis, et talle oli tuimestust tehtud, sest ta oli vait ja ta pilk ei väljendanud enam midagi. Šunkto kummardus lähemale:
„Saan ma aidata?”
„Ei, tänan,” lausus politseinik korraks üles vaadates. „Sügav haav käes, aga see paraneb; rindkere on ainult kõrvetada saanud.”
„Ta tulistas. Kuhu kuul läks?”
„Mööda.”
Nende tähelepanu köitis oigamine ja kiire hingeldamine tolle ülejäänud neljase pundi poolt.
„Minu arust hakkab ta sünnitama…” pomises Šunkto uskumatult, kui oli nooremat naist pisut takseerinud. Marge, Celii ja vahepeal kohale jõudnud teised reisiseltskonna naised tegelikult juba askeldasid sel ajal tolle ümber.
Ivo tegi lõustu, siis tõstis randme suu juurde ja lausus: „Aditi, too buss siia. Ja kutsu mingi lennumasin välja… Magavad, raisad,” mühatas ta rohkem nagu iseendale, sest niikuinii oli selge, miks ta ilmselt bussi helisüsteemi kaudu tähelepanu äratama pidi.
„Pea vanemat naist ja lapsi silmas,” palus ta seejärel hääletult üle side Šunktot. Mees noogutas ja sai aega neid silmitseda, sest kõik kolm vahtisid nüüd suuril silmil ordulaste hõbedasteks muudetud kombinesoone ja ei näinud selle järele välja, et nad veel kuhugi liikuda kavatsevad. Naine oli kuivetu ja vormist väljas, nahk hallikas ja mingitest haigustest puretud, ta hambad olid lagunenud, juuksed tolmunud, sassis ja moodustasid ebamäärase villapahmaka. Ta kleit oli kunagi olnud kirev, kuid kõik toonid olid enam-vähem ühtlaseks poriseks muutunud. Šunkto taipas korraga, et naine on tegelikult üsna noor, kindlasti alla kolmekümne, kuigi nägi välja nagu inimvare. Lapsed olid samuti tumedad ja mees ei osanud määrata nende vanust; nad põrnitsesid talle altkulmu vastu, kui ta neid uuris. Ta proovis naeratada, kuid sellele ei järgnenud mingit reaktsiooni, pigem pugesid nad kaugemale ema taha peitu.
Saades aru, et valvamine ei ole eriti kurnav, pööras piloot korraks taas pilgu tollele sünnitajale ja küsis siis üle side:
„Kui vana ta õieti on?”
„Minuvanune…” teadustas Marge samal viisil.
Buss murdis läbi lagendiku teise serva võsa ja tuli vilinal oksi ning lehti laiali puhudes lähemale, ent siis taipas vist seda juhtiv naine, et nii ei maksaks ja lülitas õhkpadja välja. Mühin vaibus ja sõiduk veeres ratastel lähemale, jättes enda taha laia muljutud jälje. Naised tõstsid tolle noore neegritari bussi ja ajasid ka teised kolm järele, keegi neist mängis seintega, nii et neile tekkis omaette tuba. Šunkto aitas haavatu peale tõsta ja ka temal ei olnud tegelikult midagi selle vastu, et peale varjekombinesooni mahaajamist ootab teda konditsioneeritud putukavaba õhk.
„Lennuk tuleb veerand tunni pärast,” teatas Ivo relva ära pannes. „Kes ja kust nad õieti on, Salim?” küsis ta seejärel tollelt mustalt politseinikult.
Mees oli jõudnud end juba külma veega üle kallata, et suuremat saasta maha pesta, ja üritas samaaegselt end kuivatada ning liitrisest kannust külma õlut juua.
„Ma ei tea täpselt, kes nad on… näha, et hiljuti mandrilt tulnud. Nad ei taipa midagi, kardavad, et me saadame nad tagasi, võtame lapsed ära ja nii edasi. Igatahes on see pere – need mõlemad on ta naised.” Ta sõnadest nõrgus lõikavat irooniat. „Mees näe suudab nende eest hoolitseda.” Ta paistis olevat väga väsinud, sest langes raskelt diivanile ja sulges silmad.
„Miks nad metsas jooksid?” tahtis Šunkto teada. „Ja kust sellised arvamused tulevad?”
„Sa pole kohalik?” See oli pigem tõdemus. Tume mees naeratas kibedalt, silmi avamata. „Kui sa vaid teaksid, mida getodes räägitakse! Selliseid tüüpe aga on saarel arvatavasti tuhandeid. Põgenevad siia, teadmata üldse, kuhu tulevad. Paljud kujutlevad, et võivad end igavesti metsades peita.”
„Muide, me ju võtamegi neilt lapsed ära.” Ivo tõstis visiiri ja raputas vaevumärgatavalt pead, vaadates millegipärast korraks Celii poole.
Viimane surus huuled kokku ja tekkinud ebamugavas vaikuses vaatas Šunkto arusaamatuses ühelt teisele. „Mis see nüüd siis tähendas? Jah, ma näen, et Salim on sünnilt malagass ja ilmselt Celii suuremas osas ka. Mis valesti on?” küsis ta õieti kellegi poole pöördumata.
Vastas Ivo, enne mainitud kahele kiiret pilku heites: „Natuke üle kahekümne aasta kehtib seadus, et kõik saarel elavad lapsed peavad koolis käima. Meie koolis. Kolmekümnendik nendest pöördub tagasi oma esivanemate eluviisi juurde ja Kaheksandik ei soovi hiljem Orduga tegemist teha. Ülejäänud sulanduvad meie hulka. Kohalike seisukohast on see väga tõhus ja kiire genotsiid. Nii malagassi, kui mandrilt tulnud neegrite elulaadile mõjub elamaasumine Ordu kontrollitud alale hävitavalt – lahtiütlemine endistest sidemetest et cetera. Jahist ma ei räägi, seda pole Aafrikas juba sada aastat õieti kellelegi pidada; põldu harida võib, aga ei ole mõtet, kuna me anname neile kõik tasuta – toidu, elamise,