„Ma pole kunagi midagi sellist teinud, mida ma pole tahtnud teha, Christian.” Ta tundub siiras ja ma tahan teda uskuda. Need rahustavad sõnad kõrvus kajamas, ronin istmelt maha ja avan ukse ning hüppan alla kopteriplatsile. Ma ulatan talle väljumiseks käe. Tuul puhub ta juukseid näo ümber ja ta näib murelik. Ma ei tea, kas seetõttu, et ta on siin üksi koos minuga, või seetõttu, et oleme kolmekümne korruse kõrgusel. Ma tean, et siin üleval võtab südame alt õõnsaks.
„Tule.” Ma panen talle käe ümber, et teda tuule eest kaitsta, ja juhatan lifti juurde.
Me mõlemad oleme vait sellel lühikesel teekonnal ülakorrusele. Tal on musta jaki all heleroheline pluus. Ma jätan meelde, et ostaksin talle siniseid ja rohelisi riideid, kui ta mu tingimustega nõustub. Ta peaks paremini riides käima. Ta silmad kohtuvad liftipeeglis minu omadega, kui uksed mu korteri ees avanevad.
Ta järgneb mulle fuajeesse, mööda koridori elutuppa. „Kas ma tohin su jaki võtta?” küsin ma. Ana raputab pead ja mudib revääre, et rõhutada – ta tahab jaki selga jätta.
Hästi.
„Kas sa tahaksid midagi juua?” Ma proovin teistsugust lähenemist ja otsustan, et vajan ka ise närvide rahustuseks midagi juua.
Miks ma nii närvis olen?
Sest ma tahan teda …
„Ma kavatsen võtta klaasi valget veini. Kas sa tahaksid minuga ühineda?”
„Jah, palun,” ütleb ta.
Köögis võtan pintsaku seljast ja avan veinikülmiku. Sauvignon Blanc oleks meeleolu loomiseks hea. Ma võtan välja Pouilly-Fumé ja jälgin, kuidas Ana rõduuste vahelt vaadet silmitseb. Kui ta ümber pöörab ja köögi poole tuleb, küsin temalt, kas talle meeldib minu valitud vein.
„Ma ei tea veinidest midagi, Christian. Kindlasti meeldib.” Ta kõlab alistunult.
Kurat. See ei lähe hästi. Kas ta on muljetest väsinud? Kas selles on asi?
Ma valan veini kahte klaasi ja lähen tema juurde – ta seisab mu elutoa keskel ja näeb välja nagu ohvritall. Relvituks tegev naine on läinud. Ta tundub olevat eksinud.
Nagu minagi …
„Ole lahke.” Ma ulatan talle klaasi ja ta võtab kohe sõõmu, sulgedes silmad. Näha on, et talle maitseb see vein. Kui ta klaasi suult tõstab, on ta huuled märjad.
Hea valik, Grey.
„Sa oled nii vaikne ja isegi ei punasta. Tegelikult, ma arvan, et nii kahvatuna pole ma sind kunagi näinud, Anastasia. Kas sa tahaks süüa?”
Ta raputab pead ja võtab veel ühe sõõmu. Võib-olla vajab ta seda julgustuseks. „Sul on siin väga suur elamine,” ütleb ta ujedalt.
„Suur?”
„Suur.”
„See on suur küll.” Pole midagi vaielda, see on umbes tuhat ruutmeetrit.
„Kas sa mängid?” Ta vaatab klaverit.
„Jah.”
„Hästi?”
„Jah.”
„Muidugi. Kas on midagi sellist, mida sa hästi ei tee?”
„Jah … mõni asi.”
Toiduvalmistamine.
Naljade rääkimine.
Vaba ja sundimatu vestlus naisega, kellest ma olen võlutud.
See, kui mind puudutatakse …
„Kas sa ei tahaks istet võtta?” Ma viipan diivani suunas. Põgus noogutus näitab, et tahab. Ma võtan tal käest kinni ja viin diivani juurde ning ta istub, saates mulle vallatu pilgu.
„Mis sulle nalja teeb?” küsin ma tema kõrval istet võttes.
„Miks sa mulle just „D’Urbeville’ide Tessi” kinkisid?”
Oi. Kuhupoole ta tüürib? „Noh, sa ju ütlesid, et Thomas Hardy meeldib sulle.”
„Kas see on ainus põhjus?”
Ma ei taha talle öelda, et tal on minu esmaväljaanne ja et see oli parem valik kui „Jude the Obscure”. „See tundus sobivat. Ma võiksin sulle peale suruda võimatult kõrgeid ideaale nagu Angel Clare või sind täielikult alandada nagu Alec D’Urberville.” Mu vastus on üpris tõetruu ja selles on oma iroonia. See, mida ma talle pakkuda kavatsen, on väga kaugel ta ootustest, nagu ma arvan.
„Kui on ainult kaks varianti, siis ma võtan alandamise,” sosistab ta.
Neetud. Kas see pole mitte see, mida sa tahad, Grey?
„Anastasia, palun lõpeta huulte närimine. See on väga häiriv. Sa ei tea, mida sa räägid.”
„Sellepärast ma siin olengi,” lausub ta. Hambad jätavad kerge jälje ta veinist niiskele alahuulele.
Ja seal ta nüüd on: jälle nii kütkestav, ja üllatab mind igal sammul. Mu riist on samal arvamusel.
Me hakkame asjale lähemale jõudma, aga enne kui üksikasju uurime, peab ta alla kirjutama mitteavalikustamise lepingu. Ma palun vabandust ja lähen oma kabinetti. Leping ja mitteavalikustamise leping on printeris valmis. Ma jätan lepingu lauale – ma ei tea, kas me selleni üldse jõuamegi –, klammerdan mitteavalikustamise lepingu kokku ja viin selle Anale.
„See on mitteavalikustamise leping.” Ma asetan selle ta ette kohvilauale. Ta tundub olevat segaduses ja üllatunud. „Mu jurist nõuab seda,” lisan ma. „Kui sa valid teise variandi, alandamise, siis pead sellele alla kirjutama.”
„Ja kui ma ei taha alla kirjutada?”
„Siis on tegemist Angel Clare’i kõrgete ideaalidega, või noh, vähemalt enamjaolt.” Ja ma ei saa sind puudutada. Ma saadan su Stephaniga koju ja annan endast parima, et sind unustada. Ärevus kasvab minus kiiresti; kogu see asi võib untsu minna.
„Mida see leping tähendab?”
„See tähendab, et sa ei tohi meie kohta midagi avalikustada. Mitte midagi, mitte kellelegi.”
Ta uurib mu nägu ja ma ei tea, kas ta on segaduses või see lihtsalt ei meeldi talle.
See võib minna kas nii või naa.
„Hästi. Ma kirjutan alla.”
Nii, see läks lihtsalt. Ma ulatan talle oma Mont Blanci sulepea ja ta seab selle allkirjareale.
„Kas sa ei kavatsegi läbi lugeda?” küsin ma, olles äkki pahane.
„Ei.”
„Anastasia, sa pead alati kõik läbi lugema, millele sa alla kirjutad.” Kuidas ta võib nii rumal olla? Kas ta vanemad pole talle midagi õpetanud?
„Christian, sa vist pole aru saanud, et ma ei räägi meist niikuinii kellelegi. Isegi Kate’ile mitte. Niisiis on ebaoluline, kas ma kirjutan sellele lepingule alla või mitte. Kui see tähendab sulle nii palju, või sinu juristile, kellele sina ilmselt räägid, siis olgu. Ma kirjutan alla.”
Tal on kõige peale vastus valmis. See on värskendav. „Õige tähelepanek, preili Steele, tubli,” märgin ma kuivalt.
Ta heidab mulle kiire halvakspaneva pilgu ja kirjutab alla.
Ja enne kui ma saan asja kallale asuda, ta küsib: „Kas see tähendab, et sa täna öösel armatsed minuga, Christian?”
Mida?
Mina?
Armatsen?
Oh, Grey, ta tuleb sellest eksiarvamusest otsekohe vabastada. „Ei, Anastasia. Esiteks, armatsemine pole minu rida. Ma kepin … kõvasti.”
Ta