Vaatame, kuidas me kumbki hommikusöögi ajal käitume.
Loputan end kuuma duši all seistes seebist puhtaks ja valmistun järgmiseks raundiks Anastasia Steele’iga. Ma panen vee kinni ja astun duši alt välja ning võtan rätiku. Kiire pilk aurusesse peeglisse, ja ma otsustan, et jätan habemeajamise täna vahele. Hommikusöök on kohe siin ja mul on kõht tühi. Ma pesen kiiresti hambaid.
Kui ma vannitoa ukse avan, on ta voodist väljas ja otsib oma teksaseid. Ta näeb oma pikkade jalgade ja suurte silmadega välja nagu ehmunud hirveke. „Kui sa oma teksaseid otsid – ma saatsin need pessu.” Tal on tõesti ilusad jalad. Ta ei tohiks neid pükste all peita. Ta silmad lähevad kissi ja ma arvan, et ta hakkab minuga õiendama, seetõttu ütlen, miks. „Need olid su oksega koos.”
„Oh,” ütleb ta.
Jah. „Oh.” Noh, mis teil selle peale öelda ongi, preili Steele?
„Ma saatsin Taylori teiste teksaste ja kingade järele. Need on kotis tooli peal.” Ma noogutan poekoti suunas.
Ta kergitab kulmu – üllatunult, arvan ma. „Ee … ma lähen duši alla,” pomiseb ta ja justkui järele mõeldes lisab: „Aitäh.”
Ta haarab koti, põikab minust mööda, sööstab vannituppa ja lukustab ukse.
Hmm… Kiiremini poleks ta saanud sinna joosta.
Minu juurest ära.
Võib-olla olen ma liiga optimistlik.
Meelt heites kuivatan end kiiresti ja panen riidesse. Elutoas vaatan läbi oma meilid, aga midagi pakilist pole. Mind katkestab koputus uksele. Kaks noort naist toateenindusest.
„Kus te tahaksite hommikust süüa, sir?”
„Söögilaua ääres.”
Tagasi magamistuppa minnes taban nende vargsi pilgud, aga ei tee neist väljagi ja surun alla süütunde, et olen nii palju süüa tellinud. Me ei söö kunagi seda kõike ära.
„Hommikusöök on kohal,” hüüan ma ja koputan vannitoa uksele.
„H-hästi.” Ana hääl kõlab kuidagi tuhmilt.
Elutoas on hommikusöök laual. Üks naistest, kellel on hästi tumedad silmad, annab mulle allakirjutamiseks tšeki ja ma ulatan neile rahakotist paar kahekümnelist.
„Suur tänu teile.”
„Kutsuge toateenindus, kui soovite, et laud ära koristataks, sir,” ütleb preili Tumesilm koketse pilguga, nagu pakuks midagi rohkemat.
Mu jahe naeratus peletab ta eemale.
Ma istun laua taha, ajaleht käes, valan endale kohvi ja hakkan omletti sööma. Mu telefon sumiseb – sõnum Elliotilt.
Kate tahab teada, kas Ana on ikka elus.
Ma muigan, tundes kergendust, et Ana niinimetatud sõber temale mõtleb. On selge, et pärast kõiki eilseid proteste pole Elliot oma riistale siiski puhkust andnud. Ma saadan talle sõnumi.
Ana ilmub mõni hetk hiljem: juuksed märjad, seljas ilus sinine pluus, mis ta silmadega sobib. Taylor sai hästi hakkama; ta näeb kena välja. Ta laseb silmadel üle toa rännata ja märkab kotti.
„Pagan, Kate!” pahvatab ta.
„Ta teab, et sa oled siin ja täiesti elus. Ma saatsin Elliotile sõnumi.”
Ana naeratab mulle ebakindlalt ja kõnnib laua juurde.
„Istu,” ütlen ma, osutades talle kaetud kohale laua ääres. Ta kortsutab kulmu selle peale, kui palju on laual süüa, ja see vaid suurendab mu süütunnet.
„Ma ei teadnud, mis sulle meeldib, niisiis tellisin valiku hommikusöögimenüüst,” pomisen ma vabandavalt.
„See on üks suur pillamine,” ütleb ta.
„On muidugi.” Mu süütunne tugevneb. Aga kui ta otsustab pannkookide, vahtrasiirupi, munahüübe ja peekoni kasuks ning sööma hakkab, annan endale andeks. Tore on näha teda söömas.
„Teed?” küsin ma.
„Jah, palun,” ütleb ta kahe suutäie vahel. Ta on ilmselgelt näljane. Ma ulatan talle väikese kannu veega. Ta naeratab mulle armsalt, märgates Twinings English Breakfast’i teekotikest.
Mul jääb ta ilme peale hing kinni. Ja see ajab mu segadusse.
Annab mulle lootust.
„Su juuksed on märjad,” mainin ma.
„Ma ei leidnud fööni,” pomiseb ta piinlikkust tundes.
Ta jääb haigeks.
„Aitäh riiete eest.”
„Pole tänu väärt, Anastasia. See värv sobib sulle.”
Ta vahib oma sõrmi.
„Tead, sa peaksid tõesti õppima, kuidas komplimente vastu võtta.”
Võib-olla ta ei saa eriti palju komplimente … aga miks? Ta on äärmiselt veetlev.
„Ma peaksin sulle nende riiete eest raha andma.”
Mida?
Ma põrnitsen teda vihaselt ja ta jätkab kiiresti: „Sa juba kinkisid mulle need raamatud, mida ma mõistagi ei saa vastu võtta. Aga need riided … palun luba mul need kinni maksta.”
Kullakene.
„Anastasia, usu mind, ma saan seda endale lubada.”
„Asi pole selles. Miks sa peaksid need mulle ostma?”
„Sest ma võin.” Ma olen väga rikas mees, Ana.
„Et sa võid, ei tähenda, et sa peaks.” Ta hääl on vaikne, aga äkki ma mõtlen, kas ta on mind läbi näinud ja avastanud mu kõige süngemad soovid. „Miks sa mulle need raamatud saatsid, Christian?”
Sest ma tahtsin sind jälle näha, ja siin sa oledki …
„Noh, kui jalgrattur sinust peaaegu üle sõitis … ja ma hoidsin sind käte vahel ja sa mulle otsa vaatasid – ´suudle mind, suudle mind, Christian´” – Ma peatun ja meenutan seda hetke, ta keha vastu minu oma surutud. Pagan küll. Ma heidan selle mälestuse ruttu kõrvale. „Siis ma mõtlesin, et olen sulle vabanduse võlgu, ja hoiatuse ka. Anastasia, ma pole romantiline … armulood pole minu rida. Mul on väga omapärane maitse. Sa peaksid minust eemale hoidma. Ent sinus on midagi sellist, et mul on võimatu sinust eemale hoida. Kuid ma arvan, et sa oled sellest juba aru saanud.”
„Ära siis hoia eemale,” sosistab ta.
Mida?
„Sa ei tea, mida sa räägid.”
„Valgusta siis mind.”
Ta sõnad rändavad otse mu riista juurde.
Raisk.
„Sa ei ela siis tsölibaadis, ega?” küsib ta.
„Ei, Anastasia, ei ela tsölibaadis.” Ja kui sa laseks mul end kinni siduda, siis ma tõestaksin sulle seda kohe praegu.
Ta silmad lähevad pärani ja põsed roosaks.
Oh, Ana.
Ma pean talle näitama. See on ainus võimalus, kuidas ma teada saan. „Mis plaanid sul järgmisteks päevadeks on?” küsin ma.
„Ma töötan täna alates keskpäevast. Mis kell on?” hüüab ta äkki paanikas.
„Alles natuke kümme läbi, sul on veel palju aega. Aga homme?”
„Kate ja mina hakkame pakkima. Me kolime järgmisel nädalalõpul Seattle’isse ja kogu nädal on mul Claytonite juures tööpäevad.”
„Kas sul on Seattle’is elukoht juba olemas?”
„Jah.”
„Kus?”
„Ma