Ta teeb seda meelega. Ja sekundi murdosa jooksul olen ma kadunud ta sensuaalsesse, hüpnootilisse pilku. Ta ei pööra pilku ära.
Mul läheb kõvaks.
Kohe.
Ma tahan teda.
Siin.
Praegu.
Liftis.
„Oh, kuradile see paberitöö.” Sõnad tulevad eikusagilt ja instinktiivselt haaran ma temast kinni ja surun vastu seina. Ma võtan ta mõlemad käed ja tõstan ta pea kohale, nii et ta ei saa mind puudutada, ja kui ta on kindlalt paigas, haaran ma teise käega ta juustest ning mu huuled otsivad ja leiavad ta suu.
Ta oigab mulle suhu, see on sireeni kutse, ja lõpuks saan ma teda maitsta: piparmünt ja tee ja mahlased puuviljad. Ta maitseb sama hea kui välja näeb. See tuletab mulle meelde külluseaega. Armas jumal. Ma igatsen tema järele. Ma haaran ta lõuast kinni, suudlen teda sügavamalt ja ta keel puudutab kõhklevalt minu oma … uurivalt. Kaalutledes. Aistides. Mind vastu suudeldes.
Oh, jumal taevas.
„Sa. Oled. Nii. Armas,” pomisen ma ta huulte vastas, täielikult joobunud, purjus ta lõhnast ja maitsest.
Lift peatub ja uksed hakkavad avanema.
Võta end kokku, Grey, kurat küll.
Tõukan end temast eemale ja seisan nii kaugel, et ta ei ulata mind puudutama.
Ta hingeldab.
Nagu minagi.
Millal oli viimane kord, kui ma enda üle kontrolli kaotasin?
Kolm ülikondades meest vaatavad meid teadvalt, kui nad lifti astuvad.
Ja mina vahin plakatit, mis on liftinuppude kohal ja pakub sensuaalset nädalalõppu Heathmanis. Ma heidan Anale pilgu ja hingan välja. Ta muigab.
Ja mu huuled tuksatavad jälle.
Mida kuradit on ta minuga teinud?
Lift peatub teisel korrusel ja mehed astuvad välja, jättes mu preili Steele’iga kahekesi.
„Sa oled hambaid pesnud,” täheldan ma lõbustatult.
„Ma kasutasin sinu hambaharja,” ütleb ta, silmad säramas.
Muidugi … ja mingil põhjusel ma leian, et see on tore, väga tore. Ma peidan oma naeratuse. „Oh, Anastasia Steele, mis ma küll sinuga peale hakkan?” Ma võtan ta käe, kui lift allkorrusel uksed avab, ja pomisen enda ette: „Mis nende liftidega küll on?” Ta saadab mulle teadva pilgu, kui me fuajees üle poleeritud marmorpõranda kõnnime.
Auto ootab parkimiskohal hotelli ees; parklapoiss tammub kannatamatult jalalt jalale. Ma annan talle kopsaka jootraha ja avan Anale ukse. Ta on vaikne ja mõtlik.
Aga ta pole ära jooksnud.
Ehkki ma kargasin talle liftis kallale.
Peaksin juhtunu kohta midagi ütlema. Aga mida? Palun vabandust?
Kuidas see sinule tundus?
Käivitan auto ja otsustan, et parem on sellest mitte rääkida.
Delibes’i „Lilleduett” ooperist „Lakmé” täidab oma rahustavate helidega auto ja ma hakkan lõdvestuma.
„Mida me kuulame?” küsib Ana, kui ma parajasti Southwest Jefferson Streetile pööran. Ma ütlen ja küsin, kas see meeldib talle.
„Christian, see on imeilus.”
Kuulda oma nime ta huulil on kummaliselt meeldiv. Ta on seda nüüdseks juba pool tosinat korda öelnud ja iga kord on erinev. Täna lisandub sellele imetlus – muusika vastu. Nii tore, et see pala talle meeldib: see on üks mu lemmikuid. Ma säran; ta on selle liftiasja mulle ilmselt andestanud.
„Kas ma võiksin seda veel kord kuulata?”
„Muidugi.” Ma puudutan ekraani, et seda korrata.
„Kas sa armastad klassikalist muusikat?” küsib ta, kui sõidame üle Fremonti silla, ja me hakkame vestlema mu muusikamaitsest. Siis helistab mulle keegi.
„Grey,” vastan ma.
„Härra Grey, Welch siinpool. Mul on info, mida te soovisite.” Just, selle fotograafi kohta.
„Hästi. Saada see mulle meiliga. Kas veel midagi?”
„Ei, sir.”
Ma vajutan nupule ja muusika on tagasi. Nüüd kostavad Kings of Leoni puhtad helid. Aga see ei kesta kaua – meie kuulamisnaudingut segab jälle telefonikõne.
Mida kuradit?
„Grey,” nähvan ma.
„Mitteavalikustamise leping on teie meilile saadetud, härra Grey.”
„Tore. See on kõik, Andrea.”
„Head päeva, sir.”
Ma piilun Anat, et näha, kas ta on seda vestlust kuulanud, ent ta vaatab Portlandi maastikku. Kahtlustan, et ta on lihtsalt viisakas. Mul on raske pilku teel hoida. Ma tahan Anat vaadata. Kogu oma kohmakuse juures on tal kaunis kaelajoon, mida tahaksin suudelda kõrva juurest kuni õlani välja.
Põrguvärk. Ma nihelen oma istmel. Ma loodan, et ta nõustub lepingut alla kirjutama ja võtma vastu, mis mul on pakkuda.
Kui oleme I-5 maanteel, tuleb järgmine kõne.
See on Elliot.
„Tere, Christian, kas keppi said?”
Oh … rahulikult, vennas, rahulikult.
„Tere, Elliot … ma olen valjuhääldis ja ma pole autos üksi.”
„Kes seal sinuga on?”
„Anastasia Steele.”
„Tšau, Ana!”
„Tere, Elliot,” ütleb ta elavalt.
„Ma olen sinust palju kuulnud,” sõnab Elliot.
Kurat. Mida ta kuulnud on?
„Ära usu ühtki sõna, mida Kate ütleb,” vastab Ana heatujuliselt.
Elliot naerab.
„Ma lasen nüüd Anastasia välja. Kas ma võtan su peale?” segan ma vahele.
Pole mingit kahtlust, et Elliot tahab kiiresti põgeneda.
„Muidugi.”
„Varsti näeme.” Ma katkestan kõne.
„Miks sa tahad, et mind Anastasiaks kutsutaks?” küsib ta.
„Sest see on sinu nimi.”
„Ma eelistan Anat.”
„Tõsi või?”
„Ana” on tema jaoks liiga igapäevane ja tavaline. Ja liiga tuttavlik. Nendel kolmel tähel on võime haiget teha …
Ja sellel hetkel tean, et kui ta keeldub, on mul sellega raske toime tulla. Seda on varemgi juhtunud, aga ma pole kunagi tundnud end nii … hingega asja juures olevat. Ma isegi ei tunne seda tüdrukut, aga tahan tunda. Teada temast kõike. Võib-olla seetõttu, et ma pole kunagi ühtki naist taga ajanud.
Grey, valitse end ja järgi reegleid, muidu lendab kõik kuradile.
„Anastasia,” ütlen ma ta halvakspanevast pilgust välja tegemata. „See, mis liftis juhtus – seda ei juhtu enam, noh, kui see pole ette kavatsetud.”
Ta on vait, kuni pargin ta korteri ette. Enne kui ta mulle vastab, ronin autost välja, kõnnin ümber auto ja avan talle ukse.
Kui ta kõnniteele astub, heidab ta mulle põgusa pilgu. „Mulle meeldis, mis liftis juhtus,” ütleb ta.
Meeldis või? Ta ülestunnistus ajab mu segadusse. Väike preili Steele on mind jälle üllatanud. Kui ta trepist üles välisukse