Rapla Jürgeni kokkuvõte, 1647: „Kui mina suren, siis peavad paljud surema. Oma vaest poega ma enam ei näe.”
Kokkuvõte Vesiveski Pill Birritte 1596. aasta ütlusest sõbrale: „Nüüd sured sa nõiana.”
Lückede Kurt, 1616: „Kui mind vette visatakse, siis peab ka kedagi teist vette visatama.”
Libahunt Hans, 1651: „Seda ei juhtu, et saksad minu üle kohut mõistma hakkavad!”
Alit Kiviloost, 1619, parastavalt: „Kas külasse tulev hunt teab, kelle lambaid ta murdma hakkab?”
Tammeaugu Ann, 1622: „Kui mina süüta suren, siis peab ka palju teisi surema!”
Tavaliselt kehtib tüüpmõtlemine: kui juba mind hukatakse, siis peaks ka kedagi teist hukatama. Nõia kokkuvõte oma tegudest on aga õpetliku sisuga neile, kes peaksid protokolli lugema: ärge teie nii tehke!
Talust ära jooksnud nõida ajasid taga pärisorjad, soldateid rakendati vaid erandjuhul. Põgenikuküüti määratud orjad pidid süüdlase üles leidma, muidu said nad ise karistada. Põgenikuküüti hakati kasutama siis, kui talupoeg jäi täiesti sunnismaiseks, sedalaadi juhtumeid on teada juba XVI sajandist. Hilisemal ajal saadeti süüdlast otsima mõisa vahimees, mõisa tulek käis „käsu ja kohtu peale”.
Nõiaprotsessid ja piinamine on lahutamatud, ükski varasem protsess ei toimunud ilma piinamiseta ja ükski hilisem ilma psühholoogilise mõjutamiseta. Sellepärast on piinamisest juttu väga paljudes teisteski nõiakunstile ja arveteõiendamistele pühendatud teostes.
Euroopa mandril kasutati järgmisi meetodeid, mis ilmselt levisid mujalegi – piinataval aeti maha habe ja tal kärbiti juukseid (5, 290). Kõige esmalt laoti kohtualuse ette faktid ja seejärel näidati piinariistu. Piinamise esimene järk olid pöidlakruvid (sks k Daumenschrauben, pr k poucettes). Piinamisega loodeti kindlasti sihile jõuda, üles tunnistati aga kõikmõeldavaid asju – kui saadud tunnistusi lähemalt vaadelda, on nähtav piinatavate lähtumine kolmest-neljast põhilisest loost, millegi isikupärasema väljamõtlemiseks ei jätkunud aega ega võimalust.
Keskajal kasutati ka veepiina, mille kestel valati süüalusele niikaua vett suhu, kuni ta magu lõhkes. Süüdistatava valida oli, kas neelata vesi alla või lämbuda. Strappado aga tähendas venitamist koos kiviga jalgadel kuni seljaaju katkemiseni.
Pöidlakruvidega piinamisele („väikesele piinale”, tortura minore) järgnes ulatuslikum käte ja jalgade pingutamine nööridega, nii et jäsemed kisti laiali ja sooned tursusid üles. Keriti tugevate köite ja vändaga, lõppfaasis hakkas ihu katkema ja valu oli tohutu. Tortuuri juures viibisid kohtu liikmed ja õigusetundjad. Pöidlakruvi loetigi kergemaks piinaks, ehkki kruvi keerati kuni aluseni, kui süüalune ei tunnistanud. Nimetu Tartu nõid 1616. aastast on pöidlakruvid vastu pidanud, kuid temaga on tehtud veel midagi enamat, nii et ta hakkas kõnelema (202, 341).
Nõiale rakendatavate piinariistade repertuaar oli üsna piiratud: tangid, venituslaud köitega, Hispaania saabas. Nõidu ei piinatud üldreeglina niiskes vangikongis, kus nöörid pehkisid ja katki läksid. Selleks olid eraldi ülekuulamistoad, neist kuulsaim kindlasti Bambergi Malefizhaus Baierimaal, kus aastatel 1626–1630 suurte epideemiliste nõiaprotsesside ajal piinati mitutsada nõida. Selles majas mõeldi välja kummalisi piinavõtteid, millest efektiivseimaks osutusid kaks raudora, millest üks torgati kopsu ja teine diafragmast allapoole (90, 195). Kopsuverejooksu polnud võimalik peatada, nii et sel moel piinatu päevad olid loetud.
Venitamist ja pingutamist esines mitmesugust. Pead venitati ühes jalgadega, mis olid kokku seotud (seda nimetati Hispaania istmeks), käsi keerati kangiga (seda nimetati Hannoveri piinaks), kuid kõige sagedamini lihtsalt venitati, mispuhul timukas keris oma ohvrit vändast järjest pikemaks (90, 176). Piinamise tagajärjel jäi inimene igal juhul sandiks, töölooma temast enam ei saanud.
Mitmes piinamisepisoodis on näha, et timukate ja teiste ülekuulajate seas annavad tooni paadunud sadistid ja seksuaalpsühhopaadid. Keskaegsed karistusmeetodid ja tuleproovid on ainulaadsed juhtumid ajaloos, mil sellistele isikutele väljaspool sõdu ja revolutsioone rakendust leiti.
Põletamiste üksikasjadest Eestis teateid pole. Teada on vaid niipalju, et need võisid muuhulgas toimuda ka linnade hukkamisplatsidel, Tallinnas seega Võllamäe liivaluidetel (sellest ka Liivalaia nimi). Prantsusmaalt on teada keskaegne komme visata juba kustuvasse nõialõkkesse must kass, kuid ei Baltimaadest ega Põhjalast selliseid lugusid täheldatud pole. Eesti kassipärimus on üldse kaunis napp. Vanarahvas on märganud vaid talukasside kommet surnuga ühes kambris viibida.
Seda, et nõiasüüdistus jõuab lõpuks ka piinajate endini ja tabab näiteks nende suguvõsa, on laiemalt teada ainult ühe juhtumi kohta: Salemi nõidade protsess Uus-Inglismaal 1692. aastal. Hiljem on midagi taolist juhtunud ka teistsuguste massihüsteeriate puhul, kui meenutada näiteks Nikolai Ježovi, Suure Terrori peamist läbiviijat Nõukogude Liidus.
NÕIAPROTSESSID EUROOPA MANDRIL
Maia Madar (160) pole ainus, kes on märganud, et nõiakohtute kõrgaeg Balti provintsides saabub XVII sajandi esimesteks kümnenditeks (hiljemalt 1615), siis vaibub paari aastakümne möödudes (taas kord mõne üksiku erandiga), et pärast mõisate reduktsiooni siin-seal uuesti puhkeda. Seda, et nõiakampaaniad näljaaja taastulekul uues vormis intensiivistuvad, on täheldanud juba Leonid Arbusow jun 1911. aastal oma artiklis „Nõia- ja sortsihirm Balti provintsides” (7, 124).
Niisiis on lahendada ülioluline küsimus, miks kujuneb XVII sajandi nõianduses välja just muster tõus-langus-tõus ja miks siiski ei suudeta juba esimesel korral tollest hullusest loobuda. Mihhail Bahtin kirjutab, et „Don Quijote” näol jätab inimkond naerdes hüvasti oma minevikuga. Siin aga ei suuda kohalik ühiskond lahti lasta sellest, mis on talle juba suurt häda toonud. Pärast töörohkeid 1660. aastaid näib kurjus/halb tasapisi tagasi tulevat, vahe on vaid selles, et hukkamine on nüüd pigem äärmuslik karistusvorm.
Ilmekalt on seda kujutanud Maia Madar ülevaatlikus tabelis „Süüdistatud ja surmamõistetud Eesti nõiaprotsessides” (160, 133). Surmamõistetute arv tõuseb üsna suureks Liivi sõja lõpus ja selle järel ning ajavahemikus 1640–1649, lakates aastal 1699. Süüdistamistesse tekib paus või suhteline vaikus sajandi keskpaigast kuni 1690. aastateni. XVII sajandi teise kümnendi massiprotsesside ulatuseni hiljem siiski enam ei jõuta. Seejuures on nii süüdistatute kui surmamõistetute hulgas meeste selge ülekaal, erandiks on vaid seesama massiliste nõiaprotsesside periood 1610–1619, mil rohkem kannatavad naised. See tuleneb asjaolust, et Eestimaa kohtutes on nais- ja meessüüdlaste suhe 50: 50, kuid Liivimaal prevaleerivad mehed (160, 135). Naiste ülekaal 1610. aastal on aga tingitud sellest, et Tartus oli sel ajal tekkinud mingi naiste sõpruskond, kes kohtulaua ees ja piinapingis väitis end olevat seotud armastusmaagiaga.6 Ka Soomes hakkas XVII sajandi teisel poolel naiste osakaal süüdimõistetute hulgas kasvama.
XVII sajandi lõpus muutus talurahva olukord taas raskemaks, mistõttu vajati rohkem ka nõiakunsti abi. Mõisnik suhtus oma orjadesse väga meelevaldselt ja kokkulepetest kinnipidamist reguleeris kodukariõigus, mille alusel isand võis orja piitsutada, kinkida, müüa, pantida, kaartidega maha mängida jne. Isegi orjade tapmist tuli nüüd ette. Sekkus Rootsi kuningas, kes pidas talupoegi eelkõige oma alamateks. 1681. aastal ilmus Karl XI propositsioon Liivimaa maapäevale, selle kolmas punkt heitis Liivimaa aadlile ette provintsis endiselt valitsevat „viletsat orjust ja pärisorjust”, mille all kristlased peavad kannatama, kuna mõisnikud on omavoliliselt võtnud suurema vabaduse ja võimu oma talupoegade üle kui „kristlik armastus” suutvat taluda. Ühe Kehtna sulaspoisi löönud mõisarentnik ilma mingi kohtuta lihtsalt kirvega maha ning üks Suislepa talupoeg saatis mõisnike omavoli kohta kuningale kaebekirja, milles hindas oma isandate käitumist hullemaks türklaste ja paganate omast (219).
See ehk ongi vastus küsimusele, miks nõiaprotsessid vahepeal kadusid, et siis taas ilmuda.
Nõiakohtute