Mikk olevat libahundina ära nõidunud Kurna mõisniku vilja ja herned, aga Maret „õppinud nõidumist kelleltki vanalt Kurna naiselt. See naine kutsunud ta metsa, andnud talle magusaid juuri 3 süüa ja kohe hakanud mõlemad libahundina jooksma. Nende seltskonda kuulunud veel kaks Kurna naist, üks Sausti naine ja pealekaebaja Mikk.” Miku libahunte olla kõige enam kartnud preili Treiden, mõisahärra tütar (59, 1634).
Vahemärkusena olgu öeldud, et kahtlusaluste käitumist nõiaprotsessidel võisid mõjutada veel mitmed tegurid. Vana naine, võimalik, et palju kordi sünnitanud, teadis liigagi hästi, mis on valu, küllap palju paremini kui mõni mees. Seega võisid naised piinamisel käituda kahte moodi. Valuga harjunud naine kas pani vastu viimse hetkeni või suutis ratsionaalselt ja kiiresti reageerida: kui ma ütlen, et olen kohtunud Kuradiga, siis nad küll põletavad mind, praegu saan ma aga piinadest vabaks.
Nõiaprotsesside kõrgajal eriti vohama löönud naistehirmu algupära on uskumuses, et naise võrgutav loomus teeb temast eriliselt patuse, tihti ei päästa teda ka osasaamine abielusakramendist.
Saksa muinasjutu-uurijad Jakob ja Wilhelm Grimm on rääkinud deemonlikest naistest, nimetades neid „öönaisteks” (80, 990).
„Mis see naine muud on,” arutlesid ka Heinrich Institoris ja Jakob Kramer nõia-ajastu koidikul ilmunud kurikuulsas „Nõiahaamris” (1486), „kui sõpruse vastane, möödapääsmatu karistus, loomupärane patt, loomalik ahvatlus, ärritav ihaldusalune, kodune oht, hubasuse purunemine, ilma kurjus, kõik maalitud eredate värvidega!” Ja veel: „Pruugib naisel vaid mõtelda, kui ta juba sepitsebki halba.”(106, 87). See tähendas, et Institoris ja Sprenger pidasid aega, mil naine omaette mõtiskles, Saatanaga täidetuks.
Üldse tulenevat sõna femina Institorise meelest sõnadest fe ja minus (lad k vähem usk). Headeks naisteks pidasid Institoris ja Sprenger vaid vana testamendi naisi Juuditit, Deboorat ja Estrit ning muidugi ka Jumalaema.
Uusaja meessoost mõtlejad ei kiirustanud ümber mõtestama Aristoteleselt pärit kontseptsiooni, et naine on lihtsalt ebatäiuslik mees. Kus mees on aus, seal üritab naine teha Eeva pattu, ning naine ei tee kunagi midagi puhtast huvist, kui see pole tema isiklik huvi. Nelisada aastat tagasi olid sellised mõtted üldlevinud ja valdavad.
Noorte ilusate naiste peale kaebasid vanaeided, kellel ahvatlemise aeg juba ammu läbi; mahajäetud vanade emandate ja inetute mooride peale kaebasid mehed, kes üritasid neist vabaneda; jõukate lesknaiste peale kaebasid nende nooremad sugulased, kes huvitusid varandusest.
Euroopas oli siiski ka piirkondi, kus ilusaid noori naisi nõidadena ei põletatud. Näiteks Taanis oli nõiaprotsesside teravik väga selgelt suunatud vanade naiste vastu ning mehed ja noored naised eriti ei kannatanud. Ajavahemikus 1609–1687 toimus Taanis Ribe maakonnas 679 nõiaprotsessi, milles 90 % surmamõistetutest olid vanad või keskealised naised ja 10 % mehed. Kuid hämmastaval kombel oli nende kõikide hulgas vaid üks noor naine, kellele armu ei antud ning kes põletati – 1620. aastal Gjølis hukatud Anne Jespersdatter, vallaline neiu! (109, 242–258). Mõnedes kultuurides oli ilusal noorel naisel külas kindel positsioon. Esiteks võis tal olla jõulisi toetajaid, kelle rusikatest ja kõuehäälest niisama lihtsalt mööda ei vaadata ei saanud. Teiseks, kui niisugune ka põletataks, siis valdab küla järgmisel päeval kassiahastus: ta oleks võinud ju veel lapsi saada!
Suurte, sotsiaalsest hirmust ajendatud nõiahüsteeriate ajal ei käitunud ettearvamatult mitte ainult isikud, kes olid valmis piinamise välja kannatama, et tõe juurde jääda, vaid ka osa tunnistajaist. Lapsed kujunesid nõidade kroonilisteks väljaandjateks juba selle peale, kui neid tõsiselt hirmutati, neid ei tarvitsenudki piinata (126, 211). Hiljem laimasid lapsed juba kätteõpitud vilumusega ja nende tunnistused võisid olla päris pöörased, kuna nad tabasid kiiresti ära, et täiskasvanute hoiak soosib seesugust tunnistamist.
1718. aastal süüdistas 9-aastane tüdruk Ungaris täiskasvanuid nõiasabati pidamises, 1733. aastal tegi sama 16-aastane köögitüdruk, 1734 taas noor teenijanna. 1683. aastast on teada terve hulk laste suust kõlanud süüdistusi nõidumises (126, 211). Nad võisid käsu peale välja anda ka oma mängukaaslasi, seega ei saa ütelda, et ilusad noored naised süüdistustest absoluutselt alati kõrvale jäid ja sihiti ainult vanu. Mõnikord polnud võimalik aru saada, kes noortest on nõid ja kes tunnistaja, mõlema seletused olid segased ja vastuolulised, mis sobis nõiakohtunikele, sest Saatan segavat ju alati oma jälgi (126, 71). 1627. aastal rääkis noor tüdruk, 13-aastane Margaretha Dörberin Rothenburgi kohtule fantastilisi lugusid oma luualendudest läbi õhu, kuid teda ei nuheldud, sest leiti, et tema pole vabatahtlikult Saatana ette ilmunud, vaid too on Margarethal pea sassi ajanud ja sellest piisab talle esialgu karistuseks (207, 155).
Naistehirm, nagu öeldud, on nõiaprotsessides läbiv algusest peale ning enne protsesse väljendus see hirmus naissoost ketserite ees, munga hirmus, kui ta oma trellitatud kloostriakna tagant vaatles õitsvat välismaailma. Igal ajastul on naine oma ilu ja emotsionaalsusega kippunud segama meeste ratsionaalset ja eneseküllast mõtlemist. Kuulsamaid nõiaprotsesse on populaarkirjanduses kujutatud totaalse vastasseisuna: ühelt poolt kullipilguline kohtunik, kelle eest ei saa midagi saladuseks jääda, teisalt aga emotsionaalne ja piinatud naine, kelle huviks on säästa oma perekonnaliikmeid, keda nõiakohtunik peab tema kaasosalisteks.
Üks misogüünsemaid kuradihirmu tekste on 1696. aasta Hageri nõiaprotsessilt pärit lugu, milles sulane süüdistas peremeest selles, et too kuradiga oli ühendusse tahtnud astuda. Juba oli kolm tilka verdki antud ja vanatühi pidi seekord tulema ahvatleva tütarlapse kujul. Et seda vältida, magasid sulane ja peremehe poeg hirmu tõttu koos (259, 66). Peaaegu kindlasti oli selles perekonnas juba varemgi naisi kardetud, ja mitte ainult toda öist tütarlast.
Oluline on, et nõiatempude asjus üle kuulatud naised olid küll sunnitud üles tunnistama loomuvastase suhte Saatanaga, kuid ka seesuguse väljapressitud pihtimuse taga on mõnigi kord aimata nende terveid ja normaalseid instinkte.
1668. aastal raputas tervet hulka Dalarna maakohti Põhja-Rootsis (Älvdalenit, Morat, Rättvikki ja paljusid teisi) Blåkulla (müütilise Sinimäe) nõiaprotsesside jada, mis kestis mitu aastat ning millest Rootsi ühiskondlikku mällu on jäänud ebalev hoiak kui Suure Segaduse4 perioodist. Fanaatilised ja paranoilised kirikuteenrid hukkasid nii alaealisi kui ka terveid perekondi.
Selle õuduste ahela, milles lapsed ise väitsid – ja milles nende kohta väideti –, et nad on kõrvalistes kohtades Saatanaga tantsinud, temaga kopuleerunud ning seejärel värdjaid sünnitanud, käivitas 1668. aasta talvel tahtmatult karjuspoiss Mats Nilsson. Väike Mats andis üles ühe endast veidi vanema tüdruku, kes kirjeldas pisiasjadeni, kuidas Blåkulla-lennud toimunud öösiti ja une pealt, mistõttu „võimud olid noortel jälil ja sidusid neid ööseks kinni või ei lastudki neil magada, see tähendas nende surma. Surmväsinud lapsed tulid kokku ja suuremad andsid väiksematele nõu, mida kohtunikele ütelda.” (88, 376) „Oli lapsi, keda hoiti vees, teisi pakases ja kolmandaid vanglas, kuni nad nõustusid ütlema täiskasvanud nõidade nimesid. Lapsi küsitleti ka väljaspool kohut, mis hoidis nende mõtted lakkamatult taolise tegevuse juures.” (55, 236). Oli naisterühmi, kes omavahel kokku hoidsid, kuid enam oli neid, kes võtsid kas süüdistajate või süüdistatavate positsiooni. Imaginaarne Saatan olla naistele esinenud kui võrgutav vanem mees, kel kaelas krookkrae.
9-aastasele Anna Erichsdotterile ütelnud Saatan, et ta on piisavalt vana, mistõttu tüdruk võttis püksid jalast ja seeliku seljast. Saatan oli tüdrukut veennud, et ta ka oma vanemad kohale tooks, ning Anna lisas, et Saatanal olla juba endal lapsed Johannes, Anna ja Lasse.
Selles tunnistuses peitus lapselik kujutelm Saatana tervest ja tugevast perekonnast, kuna tollel oli ju lausa kolm last. Nii tunnistanud tüdruk põletati.
70-aastane Knåpar Elin Brunnsbergist aga tunnistas piinamisel, et Saatan ütles, et tema on 28-aastane, mistõttu ta pidi Saatanaga magama (137; 41, 143–144). Temagi leidis tapalaval oma otsa.
Kohtuprotokolli järgi