Koloniseeritul on haridusele väga vaevaline juurdepääs ning tema pilk haarab maailma hoopis teisiti kui koloniseerija oma. Tegelikult jäi eestlase ja saksa vaheline lõhe XVII sajandil nii sügavaks, et saksarahval, kui nad otseselt mõisa majandamisega ei tegelnud, ei olnud vähimatki asja maarahva psühholoogiliste ja vaimsete eripäradega ega ka mingit põhjust neid tundma õppida. Mõis ja küla olid väga lahku kasvanud.
Kui alustada algusest, siis oli keskajal kõige tähtsamaks ideeliseks alguspunktiks Jeesuse ristisurm Kolgatal ja tema ülestõusmine. See ja ainult see kodifitseeris õhtumaist mõtlemist kuni skeptilise teaduse algusaegadeni 18. sajandil. Jeesus saatis korda imesid, pärast oma surma ilmus ta korduvalt jüngritele. Neitsi Maarja ja pühakute nägemine õhutas usulist ekstaasi veelgi. Taranto Bohemond, kes Issanda inglist kergitatuna Antiookia müürile jõudis; Barthelemi Peetri unenägu pühast odast ja tema tuleproov; VI sajandi paavsti Evagriuse jutustatud lugu juudi poisikesest, kes võttis vastu püha ristimise, mispeale ta isa teda needis ja tuleriidale mõistis (kust inglid ta vigastamatuna päästsid) – kõik need imed näitasid, et inimeste jaoks toimus üleloomulikus maailmas palju enam kui igapäevases elus. Keskaegse maailmapildi intensiivsus tingis vihase arveteõiendamise igaühega, kes kippus taolise kirgliku ja nägemusliku elukorralduse õigsuses kahtlema. Teisitimõtlejaid jälitati ja tapeti ka keskajal enam kui piisavalt.
Keskaja algul peeti õigeks ja pühaks pürgimust saada väikeformaadis Kristuseks, hilisematel sajanditel asendus see kohustusega Kristust südames kanda. Selle hoiakuga kaasnes aga ka Õnnistegija sallimatus nende vastu, kes ei tunnista elava Jumala poega. Vana testamendi kirjakohad, mille alusel nõidumisepatuga vahele jäänuid karistati, kuulutasid: „Sa ei tohi nõida ellu jätta!” (2Ms 22:18); „Kui keegi pöördub vaimude ja „teadjate” poole, järgides neid hoora viisil, siis pööran mina oma palge niisuguse inimese vastu ja hävitan tema ta rahva seast!” (3Ms 20:6); „Ärgu leidugu su keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat!” (5Ms 18:10–11). Ent juba 16. sajandil olid siiski nii mõnedki õpetlased arvamusel, et nõidumises süüdistatuid tuleks pidada pigem melanhoolikuteks ja vaimuhaigeteks.
Niisiis saab uusajal, peamiselt 1450.–1750. aastatel aset leidnud nõiaprotsessid kvalifitseerida massihüsteeria või moraalse paanika ilminguks, mille käigus võimud ja ka rahvahulgad mõistsid süüdi neile võõraid või arusaamatuid inimesi. Pärisorjuseaegses külas, kus kõik tundsid kõiki, äratas ju iga võõras otsekohe kahtlust. Lisaks oli nõiaprotsessidel kumulatiivne efekt – iga inkvisiitori püha kohus oli paljastada võimalikult palju nõidu.
Nõiaprotsessid kestsid sel ajavahemikul edasi koos reformatsiooni ja Kolmekümneaastase sõjaga, nende ohvreid oli üle Euroopa erinevatel andmetel 40 000. Ajaloolane Brian Levack on teoses „Nõiajaht varauusaegses Euroopas” võtnud statistiliseks keskmiseks ühe protsessi tavapärase surmaotsuste arvu ning saanud tulemuseks 60 000 hukatut (149). Ajaloolane Anne Llewellyn Barstow on raamatus „Nõiahullus” väitnud, et Levacki number on liiga väike, kuna see baseerub ainult teadaoleval dokumentatsioonil ega arvesta hävinud andmeid. Ta ise esitab nõiaprotsesside ohvrite arvuks 100 000. Ajaloolase Gustav Henningseni arvates on ka 100 000 vähe, sest näiteks Hispaania külades keegi hukkunute üle arvet ei pidanud (92). Samas elas Euroopas 1450. aastal 50 miljonit (208, 25–51), 1550. aastal umbes 65 miljonit, 1650. aastal 78 miljonit ja 1750. aastal 140 miljonit inimest (141, 51).
See tähendab, et kuigi nõidumissüüdistused enamikku inimestest valusalt ei puudutanud, on kuni sada tuhat hukkunut siiski piisav arv, et olla kontinenti tabanud ägeda kollektiivse trauma tunnuseks ning kõigile toonastele asukatele hoiatuseks. Praegusel ajal on võimatu leida inimest, kelle lähedaste saatust poleks kuidagiviisi vorminud Teine maailmasõda, nõiahulluse puhul aga võib väita, et tolgi ajal ei olnud kedagi, kes ei tundnuks kedagi, kes poleks kuidagi puutumuses olnud nõiatrikkide või üleloomuliku ravimisega.
Samuti oli ka Eestis: nõiaprotsesside temaatika puudutab tegelikult kõiki eestlasi, sest tuuletargalt on käinud abi otsimas suurem osa meie esivanemaid. Ning ka läti targad teadsid nii nikastussõnu (kaula vārdus) kui ka voolmesõnu (dzīslas vārdus). Kui talupoeg haigeks jääb, siis ta läheb nõia juurde, kirjutas Georg Mancelius raamatus „Lettische Postill” („Läti postill”, 1654), kuid hoiatas samas: „Te kuulete ja näete, kuidas nõiad leekides põlevad nagu sead vardas, kuidas nendest tuhk saab, kuidas litse posti küljes pekstakse, kuidas mõrtsukaid rattal hukatakse, kui nad kisendades surevad ja kuidas võllad on varganägusid täis. Kui te seda kõike kuulete ja näete, siis pöörduge ära neist pattudest.” (61, 1.320). Värvikas ja reljeefne kõnepruuk Tartu ülikooli viienda rektori suust, kuid tol ajastul valitsenud ärevaid meeleolusid peegeldab see üsna täpselt.
Kui intensiivne oli siis nõiakohtute terror? Würzburgis põletati aastail 1627–29 kokku 200 nõida. See arv võib muidugi olla ebatäpne, sest inkvisiitoritel inimkulude koha pealt korralikku raamatupidamist ei olnud. Ohvrite hulgas oli igas vanuses inimesi kõikidest seisustest ja mõlemast soost.
Mõõgaga hukati ja pärast veel põletati väikekaupmehe paks naine, pillimees, klaassepp Siegmundi naine, bürgermeistri naine, toredasti riietuv ämmaemand, ettevõtlik kaupmees Lutz, puuseppmeister, raehärra proua, kantsleri vanaproua, võõras 12-aastane tüdruk, raehärra, kes oli Würzburgi kõige paksem kodanik, rikas kiviraidur; üksnes mõõgaga ja põletamiseta hukati toomvikaar, 9–10aastane tütarlaps, tema õrn või kullake (geringeres) õeke, Ratzensteini ja Rotebau aadlikusellid, Göbel Babelin, kes oli Würzburgi kauneim neiu, kunstikooli õpilane, kes oskas palju keeli ja oli osav laulu- ja pillimees, uue kiriku koorihärra Lambrecht etc etc (231, 366).
Kõik see näitab, kui laialt vägivald oli levinud.
Juri Lotman on essees „Nõiajaht” võrrelnud nõiaprotsesse stalinistliku terroriga. Tal on selgitus selle kohta, miks terror nõiajahi hiilgeaegadel nii suured mõõtmed võttis: „Tekib mulje, et süüdistajaid ei köitnud mitte ohvrite konkreetsed omadused, vaid just nende omaduste polaarsus: vanad ja noored, koledad ja kaunid, väga vaesed ja väga rikkad, s.o kõik, kellel oli mingeid eredalt välja kujunenud omadusi. Selgemad piirjooned võtab ka süüdistaja kuju: see on keskmine mass, kellel markeeritud omadused puuduvad ning kes tunneb hirmu, viha ja kadedust nende suhtes, kes valdavad mõnd silmatorkavat kvaliteeti.” (155, 61)
Nõiakohtunikud võtsid lisaks erilistele inimestele ette ükskõik kelle, keda need erilised inimesed olid tundnud või kes kuulusid nende tutvusringkonda. Siit tulenebki paralleel stalinliku massiterroriga, ka selle ajal võidi ju arreteerida ja karistada näiteks inimest, kes erines teistest kasvõi seetõttu, et kandis prille.
Kuid stalinliku terrori haare oli tunduvalt laiem, juba Gulagis hukkus ligi kaks miljonit inimest, ja sealjuures pole arvestatud Stalini-eelseid aastaid. Kümned miljonid töötasid paranduslikel töödel. Niisuguse