Minu Afganistan. Jumalale lähemal. Janek Somelar

nii kiire, raisk!“ küünitab ta akna poole vaadata. „Kümme päeva puhkust, see läheb nagu uni. Vahel olen seal unes kodus olnud ja siis ärganud sellesse reaalsusesse. Kuradi kõrbes! Siin näen jälle unes, et olen seal, raisk. Siia ärgata on parem,“ tõuseb ta minekule.

      „Eks sa proovi siis sisse magada,“ proovin järjekordse nõmeda naljaga mõru reaalsust eirata. Jätame hüvasti, surudes kätt ja patsutades teineteise õlgu.

      „Võta villased sokid kaasa! Öösiti on hakanud külmaks minema, vahel ainult kümme kraadi,“ hõikab ta veel trepilt ja kaob, enne kui taipan, et kümme kraadi ei ole ju külm. Või on see miinus kümme?

      Juba laagri väravast väljudes kostitatakse meid kivirahega. No hea küll, tegelikult oleme sadakond meetrit sõitnud, aga kohe, kui tee keerab perimeetrist eemale saviaedade vahele, hakkavad sidrunisuurused kivid meie autoplekil laulma.

      „Vaata, kas on ainult tatikad või on ka mõni kurinahk hulgas!“ hüüab Tarvo tagaistme ja lae vahel hüpeldes. Tee on künklik nagu motokrossi ringrada ja rasked masinad loevad põhjalikult kogu kontuuri künka harjadest sügavale lohu põhjadesse.

      „Ei ole siin ühtegi granaadiealist!“ lõugab Rato juhiistmelt, pea nagu kakul tagurpidi otsas. Ja käed voolivad rooli, justkui ohjaks vana head kolmveerandtunnise rooliloksuga ZILi. Mõistagi ei ole meil siin ZILid, vaid käesoleva sajandi Toyota džiibid, aga hoolimata aukudest, mis haigutavad teel nagu hambutud suud, oleme ühel meelel, et autod tuleb liikumas hoida võimalikult kiirelt. Ei-ei, me ei karda! Oleme kõik noored mehed ja tahame elada! Kiiresti liikuv sihtmärk on raskemini tabatav sihtmärk.

      „Sina vaata teed! Küll ma tegelen oma asjaga ise,“ keerab Tarvo Rato pea nii, et selle silmad ikka läbi esiakna toimuvat jälgiks. Õnneks just viimasel hetkel, sest tee kõrvalt kruusahunnikute vahelt liduvad meile lehvitama ja pöidlaid viibutama kaks väikest poissi, kes ei saa pidama enne, kui on keset teed. Natuke pidurit, krapsakalt rooli, madalam käik ja parem jalg põrandasse – kõik ühe sekundi jooksul –, ning väikeste kõverjalgade suured silmad paistavad juba läbi tagaakna.

      „Täitsa perses! See läks napilt!“ Rato silmad on veelgi suuremad kui poistel kahe peale kokku, aga õnneks ahmivad nüüd toimuvat liikumissuunas.

      „Näe, kolmas rida savionne lõpeb! Nüüd peaks tulema suur tee. Sealt paremale, selle mošeetorni poole,“ lasen kuuldavale oletuse, mis tahab kosta, nagu sõidaksin siin kogu aeg sada korda päevas. „Mis tähendab suur tee Afganistanis?“

      Mulle ei vasta keegi. Kõik vahivad lootusrikkalt tulevikku, aga midagi ei paista, sest esimene auto tolmutab meeletult ja kõik on niikuinii ühtlaselt pruun. Siin ei ole orientiire elektriliinide, metsasihtide või muude, meile kodumaalt sisse harjutatud objektidena, mille tingmärke kaardilt üles noppida. Põrutame aerofotode, Google Earthi väljatrükkide, Põhjanaela ja kõhutunde järgi.

      „Alfa üks! Alfa üks! Kas teed juba näed?“

      „No me oleme siiamaani mööda teed proovinud panna, aga mingit ristuvat pole praegu näha!“ teravmeelitseb Anré mulle üle raadioeetri vastuseks.