„Kas sa tahad, et midagi tõsisemat juhtuks?” küsib Anré retooriliselt.
„Mu meelest oleme me sellest rääkinud. Ega meil keegi ei taha, et midagi juhtuks, aga samas: niiviisi treenida, kõiki olukordi läbi mängida ja kõik ilusti jooksma saada on ju väga mõnus tunne ja suur rahuldus, aga… Alati jääb üks aga – mis siis, kui meid päriselt rünnatakse? Kui asi on planeeritud ja läbimõeldud selleks, et tappa. Kas suudame silmapilkselt adekvaatselt reageerida, nii nagu lasketiirus ja treeningusaalis? Täiesti normaalne ju, et inimesed tahavad ennast proovile panna, kui on mingi eesmärgi nimel pingutatud. Me harjutame end tegutsema puhuks, kui asjad sitasti hakkavad minema. See kõlab küll suurustavalt, aga põhimõtteliselt tahaks tõesti, et asjad sitasti läheksid, sest muidu meil puudub võimalus kõiki omi oskusi testida. See oli kunagi kogu kaitseväes mureks. Nüüd on jalavägi saanud missioonidele, kus sõditakse, nii et juppe pritsib. Keegi ei fantaseeri ega vahuta enam ilase lõuaga sellest, kuidas ta rünnakuharjutusel oma kavala manöövriga üksi kogu vaenlase jao ära hävitas. Mis siis, et paukpadrunitega niisugune asi tegelikult välistatud on.“
Pikk jutt on… vilets. Võtan mitu suutäit friikartuleid ja murran järjekordse plastkahvli viinerisse pooleks. „Persse!“
Mõtlen natuke asja üle järele. „Ma ei tahaks, et Eestis midagi juhtub. Mulle ei meeldiks, kui siin laamendama hakataks. See on mu kodu ja siin peaks mõnus ja rahulik olema. Ma oma korteris kah köögimasinate pihta märki ei lase.“
„Sa tahad missioonile minna?“ Anré sulgeb plastist salatikarbi kontrollitud pöidlasurvega ning asetab selle armatuurlauale. Ta võtab rahulikult oma rohelise tee ja rüüpab ettevaatlikult mõõduka lonksu. Tõstab silmad ja ootab mu vastust.
„Jah, aga ma ei taha jalaväkke tagasi minna. Ma tahaks meie pundiga minna, meie asja tegema. Afganistan on just see koht, kus midagi toimub ka. Sinna võiks ju minna küll, aga…“
„Mis aga?“
„No keda me seal kaitseksime? Või kuidas see välja näeks? Või miks meie? See oleks magus, aga… No see on ju utoopia!“ Avastan end käega taeva poole osutamas, just nagu see utoopia seal tolkneks.
„Ära ole nii väga füüsikareeglites kinni! Unistama peabki sellest, mida sa tahad. Mitte sellest, mis sinu arust võimalik on. Mitte miski ei ole võimatu!“
Mõelda vaid! „Mitte miski ei ole võimatu! Elagu Afganistan! Siit ma tulen!“ Viibutan loosungile viineriga bravuurikalt toetust ja kuuereväärile läratab majoneesi. „Persse!“
USKUMATULT PÕNEV!
Ma olen põnevuskrampides juba ainuüksi eelinfost ja mõtetest lähitulevikule. Kui Afganistani reaalsus ongi niisugune, siis ma ei tule sealt kunagi tagasi. Noh, tähendab, küllap ma ikka tulen, aga ma pole siis enam mina.
Ma vaatan Google’it, just nagu tema mind oma OOdeks paisunud silmadega. Ma ei teadnud Afganistanist midagi! Mind lohutab vaid see, et keegi eriti ei tea. Esimesed laused, mida loen, ütlevad, et täpsed usaldusväärsed statistilised andmed Afganistani kohta puuduvad. Kui minu leitnant mulle paari tunni eest avaldas, et meie üksuse minek Afganistani on väga tõenäoline, kerkis mu vaimusilma pilt eesli seljas istuvast mehest turbani ja Kalašnikoviga, mäed taustaks.
Nüüd vaatan ja näen, et piltidel tegelikkusest on veel palju muud. Neil on seal autod ja mobiiltelefonid, järelikult ka elekter, mis omakorda tähendab elektrivalgust ja internetti. See laseb arvata, et mägede ja kõrbete tõttu kolmveerandi osas ligipääsmatu territooriumiga riigi pinnal on paiku, kuhu kiirgab vaimuvalgust ka mujalt maailmast, ja sügavaimadki mäekurud ei ole enam kottpimedad, sest koopa laes särab elektripirn.
Enamik andmeid, mida selle maa kohta leian, jääb mulle hoomamatuks. Ma küll loen ja näen, et numbrid on suured, aga tuttavaid emotsionaalseid seoseid ei teki. Nii ei mõista ma päriselt, kui suur on riik, mis on Eestist neliteist korda suurem.
Hindukuš on põhikooli geograafia kaartidelt küll väga suure ja väga pruuni mäestikuna meelde jäänud, aga minu kujutlusvõime küünib Afganistani kõrgeimale, seitsme ja poole kilomeetrisele tipule siiski vaid nabani. Eesti kõrgeim tipp on paarkümmend meetrit suurem Afganistani madalaimast orust. Ei tea, kas minu organism sealses õhus oleva hapniku üldse üles leiabki?
Kui ma seal ainuüksi õhupuudusest piisavalt ei lõõtsuta, siis kindlasti ähin kuumast suvel ja puhin külmast talvel, sest temperatuuri läbi aasta kõikumist hinnatakse Kabulis planeedi suurimaks. Väidetavalt vaheldub neljakümnekraadine suvine kuumus kolmekümnekraadise talvise pakasega. Ma arvan, et just sel kohal on statistilised andmed ebatäpsed, sest kuigi Eestis küündivad rekordilised temperatuurid samade näitajateni, tundub niisugune iga-aastane kõikumine elutegevust pärssivana. Ometi elab seal kolmkümmend miljonit inimest! Afganistan on küll kordi suurem, aga elu on koondunud siiski selle vähestesse ligipääsetavatesse piirkondadesse. Tähendab, et külad ja linnad on ikkagi rahvast liiga täis ja ühistranspordis on kõvasti hõõrumist nagu meilgi.
Võib-olla isegi rohkem, sest tülis on nad seal juba aastakümneid – kui mitte sajandeid. Põgusalt selle paiga ajalooga tutvudes leian veelgi sidemeid väikese Eesti ja konarliku Afganistani vahel. Nojah, peamiselt küll väga üldiseid sarnasusi, nagu näiteks kliima jahenemine viimasel jääajal või korduma kippuvad võõrriikide vallutuskatsed. Veelgi otsesemalt seob meid minevikus koguni kümme aastat kestnud Nõukogude Liidu „kommunismiabi“ projekt. Eesti mehed saadeti Afganistani Nõukogude sõduritena, julgestamaks seal uue ja hapra rahvavõimu juurdumist.
Ma ei teadnudki varem, et pärast Nõukogude armee lahkumist ei läinud afgaanide elu paremaks. Kuigi võõraid enam polnud, jätkusid rahvuste ja klannide vahelised kokkupõrked ja verised võimuvõitlused üle kümne aasta.
Liitlasvägede suuroperatsiooniga Afganistanis alustati pä-rast terrorirünnakut kaksiktornidele New Yorgis. Võitlus idast lähtuva terrorismiga on minu arust ka enim esitatud põhjendus sõjalise operatsiooni käivitamiseks. See ei ole siiski ainus avaldatud põhjus välisriikide relvastatud üksuste Afganistani saatmiseks. Lisaks on mainitud vajadust kukutada Taliban: enam kui viis aastat pea kogu Afganistanis võimutsenud islamirühmitus, mis muuhulgas hakkas oma autoriteeti kindlustades silma koledate inimsusvastaste kuritegudega. Spekulatsioonidena on kõlanud ka lääneriikide huvi saavutada kontroll nii Afganistani poliitilise kui majandusliku olukorra üle, mitte ainult õilis eesmärk sinna demokraatiat kloonida.
Kas absoluutne tõde eksisteerib ja millisena see kõlab, on minul oma informatsioonipalukest veeretades võimatu otsustada. Fakt on see, et sealne olukord on olnud ebastabiilne aastakümneid. Välisriigid on hiljuti sekkunud Afganistani siseasjadesse, lähetades sinna omi spetsialiste nii julgeolekuolukorra kui majandusliku situatsiooni muutmiseks.
Oma abistava käe on sirutanud ka Eesti, saates kaitseväelasi NATO operatsioonide mehitamiseks ja eraldades raha humanitaarabi projektide toeks.
Meie üksuste NATO ühisoperatsioonile saatmine ei olnud midagi enneolematut ega tekitanud erilist avalikku poleemikat. Kõik käis nii, nagu varem juba enne paljusid välismissioone käinud oli. Poliitikud langetasid iseenesestmõistetava otsuse, ametnikud täitsid selgelt tähistatud lepingulünkasid allkirjadega ja sõdurid toppisid nimekirja alusel saadud varustust seljakottidesse.
Kõigile lugemiseks välja pandud andmetel astus esimene Eesti sõdur Afganistani pinnale 2003. aastal.
Minu suureks üllatuseks teenib ISAFi1 koosseisus eestlasi juba üle kogu kõrberiigi, väga erinevatel aladel ja erialadel. Afganistanis on võitlejaid peaaegu kõigist väeliikidest. Kõige arvukam on muidugi jalavägi Scoutspataljonist, ligi saja kiivriga Helmandis. Tagalapataljonist on lähetatud jalaväe toetusüksus NSE2, mis baseerub Lõuna-Afganistanis Bastionis. Samas piirkonnas Kandahāris tegutsevad luurepataljoni võitlejad ja mõned ohvitserid kaitseväe staapidest. Lashkargāh’s on pisikene Eesti üksus nimega MOT