Muhelen mõneti, mõeldes, et Eesti mees on jälle sõdurina kauges kõrberiigis tagasi. Sel korral siis noorukest demokraatiat jalule aitamas.
Istume oma väeosa klassis, kõik meeskonnaliikmed vabatahtlikult esimeses reas. Vihikud ees lahti, pliiatsid varmalt näpus ja suud ammuli nagu ülientusiastliku õpihimuga koolipoistel. Oleme oodanud seda hetke suurema pinevusega kui meie isad omal ajal „Aktuaalse kaamera“ erisaadet Eesti vabariigi taasiseseisvumisest.
Paks käivitab klassi ees projektori. Tagareast tunnen kuklal oma leitnandi ja Saare pilke, kes samuti tõsisele toimingule tunnistajaks tulnud. Minu leitnant on meile Eestis ülem, aga tema positsiooni mõju ulatub meieni kindlasti ka Afganistanis. Praegu on ta üks ESTMP CPT4 käimajooksjatest, nagu ka Saar ja Paks.
Paks ja Saar saabusid paari päeva eest kolmenädalaselt tuurilt Afganistanis. Neil oli seal mitu ülesannet, põhiliselt aga meie üksuse saabumise ettevalmistamine. Nemad on esimesed, keda sealt vahetu kogemuse, päikesest põlenud nägude ja Powerpointi esitlusega tulemas näeme. Paks tutvustab meile piirkonda ja olustikku, milles järgnevatel kuudel tegutseme.
„See on kaunis põrgulik kant, kus te tööle hakkate.“ Ta lausub need sõnad kaval-murelikul ilmel, nõnda et jääb arusaamatuks, kumba neist omadustest tõena võtta. Ekraanile pääseb slaid, millel araabiakeelne kiri „Rahu olgu teiega“ ja taustaks pilt tohutust plahvatusest kõrbes.
„Pigem vist ikka põrgu, kui niisuguse pauguga tervitatakse,“ sosistab Tarvo, nügides mulle küünarnukiga ribidesse.
Paks jätkab Tarvo märkust kuulmata: „Te peate olema valmis opereerima kogu Afganistanis. Te olete pidevalt koos asjuriga ja tema liigub vastavalt oma tööülesannetele riigi piires.“
Paks jätab väikese mõttepausi, mille täidab meie kapten tagareast: „Praeguste plaanide järgi on ta suurema osa ajast Lashkargāh’s. Reisib tihti Kabuli ja ilmselt mujalegi.“
Slaid vahetub. Sellel on Afganistani kaart, eraldi on tähistatud Helmandi provints lõunas, mille pealinn on Lashkargāh, ja Afganistani pealinn Kabul, mis asub samanimelises provintsis idas, küllaltki Pakistani piiri lähedal.
„Pindalalt on Helmand enam kui veerandi jagu Eestist suurem. Kahtlemata kõige kuumem provints kogu riigis – seda nii sõjalise tegevuse kui õhutemperatuuri puhul. Seal on keskpäeval nagu leilisaunas,“ jätkab Paks.
Slaid vahetub ja meie ees seisab Eesti kõrbevormis sõdur, keset rohetavat lilleaeda, naeratus näol ja automaat muretult õlal tolknemas.
„Te baseerute sealsetes koalitsioonikämpides ehk sõjaväelaagrites. Neis on küllaltki turvaline. Aeg-ajalt lastakse neisse muidugi miine, aga seal on punkrid, kuhu varjuda. Lashi5 kämp on nii väike, et seda võivad vaenlased proovida ka üle joosta. Ega seal peale okastraat- ja saviaia midagi ümber ei ole. Tunnimehed ka loomulikult. Kaitsvate üksuste tulejõud on piisav, et tõelist üllatust ära hoida. Nii et laagris pihta saamiseks peab õnne olema,“ viskab Paks nalja.
Edasi järgneb rida slaide kämpide olmetingimustest. Tundub, et kõik elementaarne on olemas: meditsiinipunkt, söökla, pesumaja, spordisaal, tankla, töökoda jne. Enamik rajatisi on suured sõjaväetelgid.
„Internetti saate kasutada nendes konteinerites, kakskümmend minutit päevas,“ näitab Paks kahele putkale laagri südames. „Juhul, kui nett töötab muidugi.“
Põgusalt ka teisi laagreid tutvustavatel piltidel on märgitud meile olulised hooned ja asukohad, kämbis baseeruvad üksused üldiselt ja koostööüksused. Üllatusena on pea igas meie teele jäävas laagris eestlasi juba ees.
„Kõige suurem seltskond eestlasi on Bastionis. Bastion on suurim baaslaager enamikule kogu Helmandis sõdivatele koalitsioonivägedele. Seal on ka ESTCOY ja eestlaste tagalaüksus NSE. See tagalaüksus toimib ka teie jaoks kui vaja. Coy on muidugi suurema osa ajast kämbist väljas.“ Paks klõbistab oma jutu kinnituseks pilte Helmandis tegutsevatest Eesti üksustest. Mehed on tõsiste nägude, määrdunud riiete, põlvekaitsmete ja murdumatu pilguga.
„Laagritest väljas käite oma transpordiga,“ jätkab Paks nüüd linnavaadete slaide näidates. Kuigi „linn“ ei ole sõna, mida mina piltidele jäädvustatu kohta kasutaksin. Pigem on see põldudevaheline küla, või nagu meil on äärelinnades „garaažirajoonid“, kui sinna kabatšoki- ja porgandipeenrad vahele mõtelda.
Inimesi on aga palju rohkem kui meil garaažide vahel. Vanad mehed kükitavad seinte ääres, nooremad on liikvel, kes jala, kes jalgratta või säärekaga. Ka autosid on näha. Enamasti veokid, väiksemad ja suuremad, kõik on hullumeelselt ülekoormatud. Bussidel on samuti koormad – inimkoormad. Küüdilised on kobaras busside katustel, seisavad taga- ja ka esistangedel ning ripuvad üksteise selga klammerdunult ustest kaugele välja. Igal pildil on lapsi ja eesleid. Lapsed paistavad täitsa rõõmsad, eeslid väga kurvad.
„Lapsed ja mehed, aga kus on naised?“ küsib Tarvo veidi murelikul ilmel veiklevat slaidiesitlust jälgides.
„Naised on kodus ja teevad tööd! Päris tööd,“ ütleb Saar. „Hoiavad majapidamise korras, kasvatavad lapsi, tassivad puid ja keedavad riisi. Vahepeal peavad lühikesi pause ja laskuvad põlvili, et tänada Allahit armuliku elu ja hea mehe eest. Mehed teevad tähtsamaid asju, näiteks käivad politseinikuks, sõduriks, talibiks või ajavad hoopis nendes putkades äri,“ näitab ta ekraanile.
Nüüd on pildil ilmselt mingi peatänav Lashkargāh’s. Ikka samasugune „garaažidevahe“, ainult et siin on boksid avatud ja täidavad vitriinide rolli. Silma hakkab jahukotte, õlilampe, nöörikerasid, avatud luukide küljes ripuvad peata kanad ja lambarümbad, varjates veidi Coca-Cola ja Lay’si kaste, mis seespool laeni virnas seisavad.
„Teile saadetakse sinna soomustatud Land Cruiserid. Loodetavasti on need juba enne teid kohal,“ jätkab Paks teemat meie liikumisvõimalustest. „Kämpide sideulatuses saate liikuda omapäi. Kaugemale ma neljakesi minna ei soovita. Kui teid rünnatakse, saate vajaduse korral toetuseks kutsuda brittide või jänkide kiirreageerijad. Põhitöö tuleb siiski endal ära teha, sest neil võib kaua aega minna.“
„Mis, nad teevad siis mingeid otsi veel või?“ küsib Rato ilmse segadusega hääles. „Selle jaoks nad ju seal ongi, et appi tulla kui vaja.“
„Just, aga seal ümbruses on palju teisi üksusi väljas. Madin käib päevast päeva ja kiirreageerijaid ei jätku kõigile appi. Nii et kindlam on loota ainult iseendale. Linnade vahel transpordivad teid koalitsiooni õhujõud, mille lennukid ja kopterid on pidevalt õhus. Lisaks peate koostööd tegema teiste lähikaitseüksustega. Neid on seal igas kämbis, nii riiklikke kui erafirmade meeskondi.“
Piltidele ilmub Kabuli melu: kõrgemad majad, kirevam liiklus, paremad autod ja veel rohkem inimesi. Lapsi on vähem kui maal, õnnetute nägudega eesleid on sama palju. Siin on ka naised tänavatel. Nad näevad natuke kummituste moodi välja, siniste kummituste moodi. Üle pea on neil visatud justnagu sinised voodilinad, ainult silmade jaoks on vaateava, aga seegi on sinise võrguga kaetud, nõnda et sisse vaadata ei saa. „Teine põhiline tegevuspiirkond on Afganistani pealinn,“ jätkab Paks. „Kabul on Lõuna-Afganistanist väga erinev nii kämpides sees kui linnas. Vaenutegevust on seal vähem ja valgeid inimesi liigub linnas palju. Kabulis on enamiku riikide välisesindused ning suuremate abi- ja äriprojektide kontorid. Sõda Kabulis ei ole. Kämbid on enamasti tagala ja staabiüksustele. Seal liiguvad viigitud ja lõhnastatud ohvitserid ning paugutamine ja ropendamine on põlu all.“
Paks silub demonstratiivselt oma ohvitseripagunit ja käratab otsekui äratuseks: „Ärge seal unustage, mis riigis te olete! Kabuli ohtlikkus seisneb selle näilises turvalisuses, eriti kui olete just lõunast saabunud. Ingliskeelsed reklaamsildid ja naeratavad tänavakaupmehed on uinutava toimega. See on sõdiva riigi pealinn, kuhu kogunenud pätid ja kaabakad on lihtsalt maskeerunud. Usaldada ei saa seal kedagi.“
Paksu