SISSEJUHATUS
Aitäh, armuline jumal! Olen tänulik, et tajun end eksisteerivat inimesena, mitte hüdrana ega näiteks hüdrovoolikuna. Tänan, et on olemas kogu see eludraama, et muuhulgas on kirjutamine ja kannatused, lugemine ja leevendus.
Ma tänan väga paljusid, aga siin nimetan väheseid, sest kõigel on piir. Arvatavasti isegi tänul ja kahtlemata raamatul. Kuna tänutunnet ei saa otseselt mõõta, siis jätan pjedestaali üles seadmata ja tänan neid, kes asjaga vähemalt kaudseltki seotud on.
Ma tänan sind, Dagmar, ja inimesi Petrone Prindis, et näitasite minuga töötades eeskujulikku tarmukust ja loojasarnast lootust.
Aitäh, austatud vanemad, et te kohtusite, kokku jäite ja minu saite! Loodetavasti juhtus see pimestatuna suurest ja kirglisest armastusest, mitte valgustatuna matemaatilisest ratsionaalsusest.
Ma tänan sind, kallis Helen! Sinu julgus ja tarkus, minu kõrval naiseks jäämine õpetavad mind hästi mu meheks saamise teel. Mul on veel minna.
Ma tänan sind, kes sa võtsid lugeda! See pakub mulle rohkem leevendust, kui ma oma kehaliste võimete juures selgitada suudan. Sinu võimekus kujutleda mingu nüüd mõnele ülima kehalise naudingu kogemusele ja sa tead, mida ma tunda võin.
Ma tänan sind, Keit, et nägid ja mäletasid, kui mina ei uskunud ehk unustasin, et rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld. Aga kui midagi kirjutada, võib juhtuda kõike. Loodan, et mulle on antud rohkem vaikida.
Tänan teid, Meelis, Toomas, Jaanus, Anré, Tarvo, Rato, Janekid, Paks, Andres, Daniel, Jaan, Veiko, Rein, Kalvi, Vahur, Arvet, Allan, Marko, Hanno, John, Tipu, Hamajun ja Andy, et olite minuga kõigis minu lugudes, taludes minu isiklikke kapriise nii paksus kui vedelas, saamata valida endale sobivamat aega ja meeldivamat kohta.
Afganistan söövitas end hirmuäratava riigina meie kandi inimeste mällu juba kümneid aastaid tagasi. Mäletan aega, mil vend pidi nõukogude riigi kaitseks kroonusse astuma, peale Suure Isamaa avaruste hüüti nõukogude sõduri abi järele ka Afganistanis. Juba palju aastaid oli paremini toidetud poisikesi Eestistki liidu eliitüksuste koosseisus Afganistanile appi saadetud. Ikka räägiti, kuidas kellegi poeg või vend sinna läks või sealt tagasi pääses. Ema oli venna pärast loomulikult mures, kuna kõrberiik ja sõda mõjusid noortele meestele väga prognoosimatult.
Mina nägin selles venna meheks saamise küpsuseksamit, ema aga painas pilt mitte kunagi meheks saanud pojast. Olukorra tõsidus kajastus mulle ema pilgus, mitte mu enda ratsionaalses situatsioonianalüüsis – tol ajal ma poliitiliste mängudega pead ei vaevanud. Ka automaatide ja püstolitega mängisin väikesena üsna vähe. Ometi kõditas mind mõte venna võimalusest Afganistani sattuda. Minu, õnneliku nõukogude lapse südames tärkasid pildid kaelamurdvatest kangelastegudest, mida vennas seal kaela murdmata toime paneb. Olnuks palju lugusid, mida saanuksin oma sõpradele rääkida, ja vajalikke näpunäiteid, mida ise kasutada, kui tuleb minu kord minna.
Ma ei tea, kas vend ei olnud piisavalt priske või oli see paljalt sõjakomissariaadi lotomasin, mis asja otsustas, aga sinna sõtta teda ei saadetudki. Paar aastat hiljem tõmmati Afganistanist välja kõigi vennad ja pojad ning vennasrahvaste relvastatud üksused.
Sellega näis Afganistani saaga meie perele lõppenud olevat ja minugi mehisusproov näis võtvat teise kuju.
Allahil olid kõrgel taevas aga oma plaanid juba ammu visandatud. Tema sõstrasilmsed järgijad tuupisid usinasti madratsitel koraani pähe, julgemata siiski veel reaktiivmootoriga paradiisivankreist unistada. Mina olin samal ajal Tallinnas Vabaduse väljakul, seekordse peo nimeks oli „Pakaa“, rüüpasin Eestist lahkunud punavägede mälestuseks mõru jooki ja tõotasin endale ning veel paarile hilispuberteedis vaevlevale sõbrale, et lähen Eesti sõduriks, tulgu mis tuleb! Sel ajal ei osanud ma muidugi arvatagi, et see, mis tuleb, on Afganistan. Mitte õõv ega hirm sõjakoleduse ees, vaid soov säilitada ühiskonna aktsepteeritavat normaalset vaimset seisundit oli see, mis hoidis mind fantaseerimast Eesti vabariigi vallutusretkedest, olgu siis nelja tuhande kilomeetri kaugusele kõrberiiki, või Lättigi. Oma Napoleon oli igal endast lugupidaval hullumajal juba tol ajal ja minu elukohajärgsel ilmselt koguni mitu.
Kuueteistkümne aastaga muutub palju ja suur osa sellest, mida hulljulgemad – ehk vahel hulluks peetudki – visionäärid kuusteist aastat tagasi kuulutasid, on nüüd juba olemas. Sellest ajast enamiku olen teeninud Eesti kaitseväes. Praeguseks olen olnud mitmel välismissioonil. Meie üksuse põhiülesanne Afganistanis oli Eesti diplomaatide julgeoleku tagamine. Olime enne Afganistani tulekut pea kõigeks valmis. Kõigeks, mis seostub sõjategevusega, inimelu ja tervise hoidmisega või selles ebaõnnestumisega. Kinnitasime endile, et oleme valmistunud halvimaks.
Kuigi sõdurinahk kaitseb inimest enamasti tavaliste maiste probleemide eest, andes asemele sootuks proosalisemad ja tähelepanuväärsemad, tuleb mul tunnistada, et meie siinne teenistus pööras selle reegli pahupidi. Allah on olnud armuline ja juhatanud meid kõrvaltänavasse, enne kui sõjakoledus märatsema puhkeb. Vahel on mõni pisem asjatoimetus või kogemata maha ununenud komps aja nõnda meie kasuks väänanud, et veriste sündmuste hetkeks pole me nende toimumise kohale lihtsalt piisavalt lähedale jõudnud. Seevastu argised pisiprobleemid ja totrad vahejuhtumised jälitavad meid päevade viisi nagu marutõbised kährikud. Nõnda on Afganistan suutnud rabada meid üllatustega ka siis, kui oleme enda arvates kõigeks valmis.
MITTE MUHAMED JA MÄGI, VAID MINA JA UNISTUSED
Ma tean, et unistamine on tasuta. Ometi ma ei julge või koguni keelan endal unistada suurelt. Mäletan veel, et lasteaias käies tahtsin bussijuhiks saada, hiljem tuukriks ja siis lenduriks. Nüüd ma ainult naeran oma unistuste peale. Naeran need välja.
Pruunikashall ilme kodulinna südames on just niisugune, nagu peab täies jõus sügis kõigi oma tunnustega näima. Tuul rebib lahti lehti, vahel lausa oksigi, kolistab liiklusmärkidega ja limpsib külma keelega püksisääre alt sisse. Raske udaraga pilved roomavad madalalt üle linna, nõnda et täna on muidu pilvelõhkujateta Tallinnas sihvakamad rajatised kõik auväärselt hallipäised. Muidugi sajab ka vihma! Nagu massaažidušist.
Ma istun selle purgaa keskel sõjaväepolitsei mikrobussi kõrvalistmel. Juhiistmel on Anré, meie vahel käsipiduri kang. Me ei logele niisama, vaid teeme tööd, kuigi see nii välja ei paista. Ei peagi paistma. Bussil on koguni tumedad klaasid ja me isegi ei liiguta end eriti. Ometi me töötame siin täna, jälgime ümberringi toimuvat ja oleme tegutsemiseks valmis. Aeg-ajalt pühin käega klaasilt udu vähemaks, siis, kui isegi pronkssõdur hakkab silmist kaduma. Volodja seisab liikumatult nagu alati. Ta ei vaata meie poole, vaid on leinas, silmad maas. Kaenlasse kahmatud kiivriäärelt niriseb vett. On see vihma- või silmavesi? Ei tea. Tänasesse sobivad mõlemad.
Ma ei tea, kui suur osa tema leinas on tänasel lahkujal. Veri on paksem kui vesi, pronks on aga veel paksem kui veri. Nii võiks arvata, et pronksist sõdur nukrutseb endiselt ainult oma lahinguisse jäänud punavendade pärast ja vihkab ilmselt igavesti vaenlase sugu. Aga tal on silmad maas ka täna! Ehk ta siiski mõistab, et lein on lein ja sõdur on sõdur, ükskõik, millise lipu all ta oma viimase hingetõmbe teeb. Sõdurina teab ta, et iga võitlus väärib austust, ja inimesena – mis siis, et pronksinimesena – saab ta aru, et iga elatud päev on võitlus. Ta teab, et kõik, kes aastakümnete vältel siit möödunud, on samasugused võitlejad nagu needki, kes omal ajal temaga lahingus küljetsi olid. Paremad ja halvemad, aremad ja julgemad, visamad ja hapramad, olgu nad sinelis, palitus või sitsikleidis – vahet ei ole. Kõigil on oma mõõk kanda, hoobid jagada ja taluda. Kui lõpuks siit jäädavalt lähevad, on põhjust tõusta ja vaikida see minut. Kui nii, siis täna langetas Volodja oma pea lahkunud Eesti brigaadikindrali mälestuseks.
„Kurat, ma ei ole kunagi aru saanud, kas sellel bussil on konditsioneer või on see ainult naljajutt seal lüliti peal!“ Klõbistan abitult armatuurinuppe ja lõpuks äsan käeseljaga aknaudusse uue piiluaugu.
„Kus see kurat sul on?“ küsib Anré mult tõsise näoga, mis ootab, et ma sama tõsiselt vastaksin.
Ma olen juba millalgi varem aru saanud, et temale ei ole jumal ja kurat lihtsalt muinasjututegelased.
„Kas