„…oleks karu alasti Brienne’i nähes kabuhirmus plehku pannud.” Connington naeris.
Jaime ei naernud kaasa. „Teie jutust aimub, et te tunnete seda daami.”
„Ma olin temaga kihlatud.”
See üllatas Jaimet. Brienne ei olnud talle oma kihlust kordagi maininud. „Tema isa leidis talle kosilase…”
„Kolm tükki,” ütles Connington. „Mina olin neist teine. See oli mu isa mõte. Ma olin kuulnud, et see plika on inetu, ja ma ütlesin seda talle, tema aga vastas, et kui küünla surnuks puhud, on kõik naised ühesugused.”
„Teie isa.” Jaime silmitses Punase Ronneti ülakuube, kus punasel ja valgel põhjal olid vastakuti kaks greifi. Tantsivad greifid. „Ta oli vist meie kadunud Käe… vend?”
„Nõbu. Isand Jonil polnud vendi.”
„Jah.” Jaimele tuli nüüd kõik meelde. Jon Connington oli olnud prints Rhaegari sõber. Kui Merryweatheri katse Roberti mässu ohjeldada haledalt nurjus ja prints Rhaegar oli teadmata kus, ei osanud Aerys targemat teha kui Connington Käeks nimetada. Kuid Hull Kuningas lõi alatasa oma Käsi minema. Pärast Kelladelahingut lõi Aerys minema ka isand Joni, võttis talt tema aunimetused, maad ja vara ja kupatas ta üle mere pagendusse, kus isand Jon varsti ennast surnuks jõi. Tema nõbu – Punase Ronneti isa – aga ühines mässuga ja sai pärast Kolmjõe lahingut tasuks Greifikoja. Kuid ta sai ainult lossi; kulla jättis Robert endale ja kinkis suurema osa Conningtoni maadest oma innukamatele pooldajatele.
Ser Ronnet oli vaid maaomanikust rüütel. Seesuguse jaoks oleks Tarthi Neitsi tõesti olnud magus suutäis. „Miks te siis ei abiellunud?” küsis Jaime.
„Ah, ma läksin Tarthile ja nägin teda. Ma olin temast kuus aastat vanem, kuid see plika oli minuga ühepikkune. Ta oli nagu siidkleidis emis, kuigi emistel on harilikult suuremad udarad. Kui ta midagi öelda püüdis, läks tal keel suus sõlme. Ma andsin talle ühe roosi ja ütlesin, et rohkem pole tal minult midagi loota.” Conington heitis pilgu auku. „Ma ütlen, et see karu polnud ka nii karvane kui see värdjas – ”
Jaime kuldkäsi raksatas rüütlile sellise jõuga vastu suud, et too astmetest käkaskaela alla lendas. Tema latern kukkus maha ja purunes ja põlev õli voolas välja. „Te räägite kõrgestisündinud daamist, ser. Nimetage teda nimepidi. Tema nimi on Brienne.”
Neljakäpakil Connington taganes laienevate leekide eest. „Brienne. Kui mu isand nii soovib.” Ta sülitas Jaime jalgade ette vereklombi. „Kaunitar Brienne.”
CERSEI
Tõus Visenya künkale oli aeganõudev. Kui hobused tõusul pingutasid, naaldus kuninganna paksule punasele padjale. Väljast kostis ser Osmund Kettleblacki hääl. „Andke teed. Tänav vabaks. Andke teed Tema Hiilgusele kuningannale.”
„Margaery õukonnas käib tõesti vilgas elu,” kõneles emand Merryweather parajasti. „Meil on seal silmamoondajad, janditajad, luuletajad, nukunäitlejad…”
„Lauljad?” ütles Cersei ette.
„Rohkem kui küll, Teie Hiilgus. Hamish Harfimängija mängib talle iga kahe nädala tagant ja vahel lahutab meil õhtuti meelt Alaric Eysenist, kuid Margaery lemmik on Sinine Laulik.”
Cersei mäletas seda laulikut Tommeni pulmast. Noor ja nägus. Ehk on siin taga midagi? „Ma olen kuulnud, et seal käib teisigi mehi. Rüütleid ja kavalere. Austajaid. Rääkige mulle tõtt, mu emand. Kas Margaery on teie arvates ikka veel neitsi?”
„Oma sõnul küll, Teie Hiilgus.”
„Seda muidugi. Mida teie arvate?”
Taena tumedad silmad välkusid kelmikalt. „Kui ta Mägiaias isand Renlyga abiellus, aitasin ma tema meest voodissekandmiseks lahti riietada. Tema kõrgeausus oli hea kehaehitusega ja turske mees. Ma nägin seda ise, kui me lükkasime ta pulmavoodisse, kus tema mõrsja juba ees ootas ja linade all kenasti õhetas, alasti nagu vastsündinu. Ser Loras oli ta ise süles trepist üles viinud. Margaery võib küll öelda, et see abielu ei saanud lihalikuks, sest isand Renly oli pulmapeo ajal liiga palju veini joonud, aga ma kinnitan teile, et riist tema jalgade vahel polnud sugugi löntis, kui mina seda nägin.”
„Ega te ei juhtunud järgmisel hommikul pulmavoodisse pilku heitma?” küsis Cersei. „Kas seal oli verd?”
„Linu meile ei näidatud, Teie Hiilgus.”
Kahju. Kuid verise lina puudumine ei tähendanud tegelikult suurt midagi. Cersei teadis kuulu järgi, et lihtsad talutüdrukud jooksid oma pulmaöödel sea moodi verd, kuid kõrgest soost neitsitel nagu Margaery Tyrell ei pruukinud see nii olla. Väidetavalt röövis ülikutütre neitsinaha sagedamini ratsahobune kui abikaasa ja Margaery oli ratsutanud sellest peale, kui ta käima õppis. „Mulle teadaolevalt on väikesel kuningannal meie kojarüütlite seas palju austajaid. Redwyne’i kaksikud, ser Tallad… palun nimetage veel mõni?”
Emand Merryweather kehitas õlgu. „Ser Lambert, see narr, kes kannab terve silma peal sidet. Bayard Norcross. Courtenay Greenhill. Vennad Woodwrightid, vahel Portifer ja sageli Lucantine. Aa, ja suurmeister Pycelle on sagedane külaline.”
„Pycelle? Tõesti?” Kas see tudisev vana limukas oli lõvi roosi vastu vahetanud? Kui nii, siis seda ta veel kahetseb. „Kes veel?”
„See sulgedest mantliga suvesaarlane. Kuidas ma võisin ta unustada – tema nahk on ju pigimust? Teised käivad tema nõbudega tiiba ripsutamas. Elinor on kihlatud noore Ambrose’iga, aga armastab flirtida, ja Meggal on iga kahe nädala tagant uus kavaler. Ükskord suudles ta köögis ühe köögipoisiga. Ma olen kuulnud jutte, et ta naitub emand Bulweri vennaga, aga kui Megga saaks ise valida, siis olen ma kindel, et ta eelistaks pigem Mark Mullendore’i.”
Cersei naeris. „Seda liblikavapiga rüütlit, kes Kärejõe lahingus käe kaotas? Mis kasu on poolikust mehest?”
„Megga meelest on ta tore. Ta palus emand Margaeryt, et see aitaks tal mehe jaoks ahvi leida.”
„Ahvi.” Kuninganna ei mõistnud selle peale midagi kosta. Varblased ja ahvid. See kuningriik hakkab tõepoolest ogaraks minema. „Aga meie vapper ser Loras? Kui tihti tema oma õde vaatamas käib?”
„Sagedamini kui ükski teine.” Kui Taena kulmu kortsutas, ilmus tema tumedate silmade vahele tilluke kurd. „Ta astub läbi igal hommikul ja õhtul, kui ametikohustused seda ei sega. Margaery vend on temasse väga kiindunud, nad jagavad kõike… ohh…” Hetkeks paistis myrlanna lausa rabatud olevat. Siis tõmbus tema nägu naerule. „Mul tuli üks ülimalt kõlvatu mõte, Teie Hiilgus.”
„Siis jätke see enda teada. See küngas kubiseb varblastest ja me kõik teame, kuidas varblased kõlvatust vihkavad.”
„Kuuldavasti vihkavad nad ka seepi ja vett, Teie Hiilgus.”
„Võib-olla röövib ülemäärane palvetamine mehelt haistmismeele. Ma küsin seda Tema Ülipühaduselt kindlasti järele.”
Erepunased siidkardinad lainetasid edasi-tagasi. „Orton rääkis mulle, et ülemseitsmikul polevat nime,” ütles emand Taena. „On see tõesti tõsi? Meil Myris on kõigil nimed.”
„Oh, kunagi oli tal nimi. Nagu neil kõigil.” Kuninganna lõi hoolimatult käega. „Ka õilsast soost seitsmikud kannavad ainult neile antud nimesid, kui nad on kord juba oma tõotuse andnud. Kui mõni neist ülem seitsmikuks saab, loobub ta sellestki nimest. Seitsmeusu järgi ei vaja ta siis enam inimese nime, sest temast on saanud jumalate kehastus.”
„Kuidas te siis ülemseitsmikutel vahet teete?”
„Eks see raske ole. Tuleb öelda „see paks” või „see, kes oli enne seda paksu” või „see vanamees, kes suri une pealt.” Nende sünninimed saab soovi korral alati välja uurida, aga nad solvuvad, kui neid kasutada. See tuletab neile meelde, et nad sündisid tavaliste meestena ja see ei meeldi neile.”
„Mu mees