Kui ma oleksin teadnud, et pean jala minema, oleksin ma vastavalt riietunud. Cersei kandis kuldkangast lõhikutega valget kleiti, mis oli pitsiline, kuid tagasihoidlik. Viimati oli ta seda kandnud aastaid tagasi ja nagu nüüd selgus, oli see piha ümber ebamugavalt pingul. „Ser Osmund, ser Meryn, teie saadate mind. Ser Osfryd, kandke hoolt, et minu kandetooliga midagi ei juhtuks.” Mõned varblased olid nii kõhnad ja aukus silmadega, et oleksid vabalt võinud tema hobused nahka pista.
Minnes läbi kaltsudes rahvamurru ja möödudes nende toidulõketest, vankritest ja algelistest ulualustest meenus kuningannale tahtmatult üks teine rahvamurd, mis kunagi seda väljakut täitis. Päeval, mil ta abiellus Robert Baratheoniga, tulid tuhanded neid rõõmuhüüetega tervitama. Kõik naised kandsid oma parimaid kleite ja pooltel meestel istusid turjal lapsed. Kui Cersei noore kuningaga käsikäes seitsmekojast välja ilmus, rõkatas rahvas nii valjult, et seda võis kuulda isegi Lannisportis. „Sa meeldid neile väga, mu arm,” sosistas Robert talle kõrva. „Näe, kõigi näod on naerul.” Selle põgusa hetke jooksul oli Cersei oma abielust rõõmu tundnud… kuni ta kogemata Jaime poole vaatas. Ei, mu isand, meenus talle ta toonane mõte, mitte kõik.
Nüüd ei naeratanud keegi. Pilgud, millega varblased teda silmitsesid, olid tuhmid, mornid, vaenulikud. Nad andsid üpris tõrksalt teed. Kui nad oleksid päris varblased, siis ehmataks üks hõige nad lendu. Sada malakate ja mõõkade ja sõjanuiadega linnaväelast ajaksid selle jõugu kähku laiali. Isand Tywin oleks just seda teinud. Ta oleks nad kapjade alla sõtkunud, mitte nende vahelt läbi kõndinud.
Nähes, mida nad olid Baelor Armastatuga teinud, oli kuninganna sunnitud oma leebust kahetsema. Suur marmorkuju, mis oli sadakond aastat häirimatult väljaku kohal naeratanud, oli nüüd vööni luude ja kolpade kuhja sisse mattunud. Mõne kolba küljes rippusid veel naharibalad. Ühe sellise otsas istus vares ja nautis kuiva parkunud einet. Õhk mustas kärbestest. „Mida see peab tähendama?” nõudis Cersei rahvasumma käest. „Kas te tahate Baelor Püha raipehunnikusse matta?”
Üks ühejalgne mees astus puust kargule toetudes ette. „Teie Hiilgus, need luud on pühameeste ja – naiste omad, kes tapeti nende usu pärast. Seitsmikute, seitsminnade, pruunide ja hallide ja roheliste vendade, valgete ja siniste ja hallide õdede luud. Mõned poodi üles, teistel lasti soolikad välja. Seitsmekodasid on rüvetatud, jumalakartmatud mehed ja kuradikummardajad on vägistanud neide ja emasid. Isegi vaikivaid õdesid on pilastatud. Taevane Ema kisendab ahastusest. Me tõime siia nende luud kogu kuningriigist, andma tunnistust Pühausu raskest hädast.”
Cersei tundis talle suunatud raskeid pilke. „Kuningas saab nendest hirmutegudest kuulda,” vastas ta pühalikult. „Tommen jagab kindlasti teie viha. See on Stannise ja tema punase nõia kätetöö – ja nende metsikute põhjalaste, kes kummardavad puid ja hunte.” Ta tõstis häält. „Head inimesed, teie surnute eest makstakse kätte!”
Kostis paar hõiset, kuid ainult paar. „Me ei palu kättemaksu oma surnute eest, vaid kaitset elavatele,” ütles ühejalgne mees. „Seitsmekodadele ja pühapaikadele.”
„Raudtroon peab seitsmeusku kaitsma,” urises üks kolakas mühkam, kelle laubale oli maalitud seitsmeharuline täht. „Kuningas, kes ei kaitse oma rahvast, pole mingi kuningas.” Tema ümber tõusis heakskiitev pomin. Ühel mehel jätkus jultumust ser Merynil käest kinni haarata ja öelda: „Kõigil pühitsetud rüütlitel on aeg hüljata oma maised isandad ja kaitsta meie Püha Usku. Tulge meie sekka, kui te Seitset armastate.”
„Lase lahti,” ütles ser Meryn ja kiskus käe vabaks.
„Su sõnu on kuuldud,” sõnas Cersei. „Minu poeg on noor, kuid ta armastab Seitset väga. Nii tema kui mina saame teid kaitsma.”
Mees, kelle laubal oli täht, ei leppinud sellega. „Meid kaitseb Sõdalane, mitte see paks poisskuningas.”
Meryn Trant tahtis mõõka haarata, kuid Cersei takistas teda, enne kui ta jõudis selle tupest tõmmata. Rüütlid olid keset seda varblaste merd vaid kahekesi. Kuninganna nägi teibaid ja vikateid, malakaid ja nuiasid, paljudel olid kirved. „Ma ei luba siin pühas paigas verd valada, ser.” Miks on kõik mehed sellised lapsed? Raiu ta surnuks ja ülejäänud kisuvad meid tükkideks. „Me kõik oleme Ema lapsed. Tulge, Tema Ülipühadus ootab meid.” Ent kui ta läbi rahvasumma seitsmekoja trepile jõudis, astus uksest välja punt relvastatud mehi ja jäi selle ette seisma. Nad kandsid rõngassärke ja kõvastatud nahast turviseid ja üksikud ka mõlkis rinnakilpe. Mõnedel olid odad ja mõnedel mõõgad. Suurem osa eelistas kirveid ja nende valgeks pleegitatud ülekuubedele olid õmmeldud punased tähed. Kahel neist jätkus jultumust odad ristata ja tulijaile tee tõkestada.
„Kas nii võetakse vastu oma kuningannat?” küsis Cersei järsult. „Palun öelge, kus on Raynard ja Torbert?” Need kaks ei jätnud kunagi kasutamata juhust tema kintsu kaapida. Torbert korraldas iga kord sellise etenduse, et laskus põlvili ja pesi tema jalgu.
„Ma ei tunne neid mehi, kellest te räägite,” lausus üks meestest, kelle ülekuuel oli punane täht, „aga kui nad on Pühausu teenrid, siis küllap läks Seitsmel neid mujal tarvis.”
„Seitsmik Raynard ja seitsmik Torbert kuuluvad Vagameeste hulka ja saavad maruvihaseks, kui kuulevad, et te mind takistasite,” ütles Cersei. „Ma saan nii aru, et te keelate mul Baelori pühasse seitsmekotta minna?”
„Te olete siin teretulnud, Teie Hiilgus,” kostis üks kühmus turjaga hallhabe, „aga teie mehed peavad oma mõõgavööd siia jätma. Ülemseitsmiku käsul ei tohi keegi relva kaasa võtta.”
„Valvkonna rüütlid ei pane oma mõõku ära isegi mitte kuninga juuresolekul.”
„Kuninga kojas on kuninga sõna seaduseks,” vastas eakas rüütel, „aga see siin on jumalate koda.”
Cersei lõi näost õhetama. Üks sõna Meryn Trantile, ja see küürakas hallhabe oleks kohtunud oma jumalatega varem, kui ta oleks seda soovinud. Aga mitte siin. Mitte praegu. „Oodake mind,” ütles ta valvkondlastele napilt. Ta läks üksinda trepist üles. Odamehed tõmbasid oma odad lahku. Kaks teist meest lükkasid jõuga kahe poolega ust ja see avanes valju krigina saatel.
Lampide saalis nägi Cersei mitukümmet põlvitavat seitsmikku, kuid nad ei palvetanud. Neil olid panged seebiveega ja nad küürisid põrandat. Kotiriidest rüüde ja sandaalide tõttu pidas Cersei neid varblasteks, kuni üks neist pea tõstis. Ta punetas näost nagu peet ja tema kätel veritsesid lõhkised rakud. „Teie Hiilgus.”
„Seitsmik Raynard?” Kuninganna ei tahtnud oma silmi uskuda. „Miks te põlvili maas olete?”
„Ta küürib põrandat.” Seda ütles mees, kes oli kuningannast mitu tolli lühem ja kõhn kui harjavars. „Ka töö on omamoodi palve, mis Sepale suurt rõõmu teeb.” Mees tõusis, küürimishari käes. „Teie Hiilgus. Me ootasime teid.”
Mehe habe oli pruuni- ja hallisegune ja lühikeseks pöetud, juuksed kuklasse kõvasti sõlme seotud. Kuigi tema rõivad olid puhtad, olid need kulunud ja lapitud. Ta oli põrandat küürides käised küünarnukkideni üles käärinud, kuid allpool põlvi oli tema rüü märg ja lige. Tal oli terav, sügaval asetsevate poripruunide silmadega nägu. Tal on jalad paljad, märkas kuninganna kohkunult. Ka need nägid välja jubedad – kõvad ja sarvestunud, paksude mõhnadega. „Teie olete Tema Ülipühadus?”
„See me oleme.”
Isa, anna mulle jõudu. Kuninganna teadis, et ta peaks põlvili laskuma, kuid põrand oli seebist ja mustast veest märg ja ta ei tahtnud oma kleiti ära rikkuda. Ta heitis pilgu maas põlvitavate vanameeste poole. „Ma ei näe siin minu sõpra seitsmik Torbertit.”
„Seitsmik Torbert pandi patukahetseja kongi vee ja leiva peale. On patt olla nii tüse ajal, mil pool kuningriiki nälgib.”
Cersei oli selle päeva jooksul juba piisavalt talunud. Ta ei hakanud oma viha enam varjama. „Kas nõnda tervitate te mind? Vett tilkuv küürimishari käes? Kas te teate, kes ma olen?”
„Teie