Jaime oli andnud karmi käsu, et ükski mees ei tohi ilma tema loata rivist lahkuda. Ta teadis, et vastasel juhul hakkavad igavlevad ülikupojad pudulojuseid laiali peletades ja vilja maha sõtkudes üle nurmede kappama. Linna läheduses oli veel näha lehmi ja lambaid, puudel õunu ja põõsastel marju, odra- ja kaera- ja talinisuhakke, teedel vankreid ja härjakaarikuid. Kaugemal polnud nii roosilist pilti loota.
Väe eesotsas ratsutades, vaikiv ser Ilyn tema kõrval, oli Jaime lausa rahul. Päike soojendas tema selga ja tuul sasis tema juukseid nagu naise sõrmed. Kui Väike-Lew Piper nende juurde kappas, kiiver põldmarju täis, sõi Jaime ühe kamalutäie ja käskis poisil ülejäänu teiste kannupoiste ja ser Ilyn Payne vahel ära jagada.
Vaikimine tundus Payne’ile sama hästi sobivat nagu tema roostes rõngasrüü ja kõvastatud nahast vammus. Ainsad helid, mis teda saatsid, olid tema ruuna kapjade plagin ja mõõga tärin tupes iga kord, kui ta end sadulas kohendas. Kuigi ta rõugearmiline nägu oli morn ja tema silmad külmad nagu talvist järve kattev jää, adus Jaime, et mehel oli kaasatuleku üle hea meel. Ma lasin tal endal valida, mõtles ta. Ta oleks võinud keelduda ja Kuninga Kohtumõistjaks edasi jääda.
Ser Ilyni ametissenimetamine oli olnud Robert Baratheoni pulmakink oma mõrsja isale – see hõlbus amet oli Payne’ile hüvitus keele eest, millest ta oli Lannisteride koja teenistuses ilma jäänud. Ta oli suurepärane timukas. Ta ei olnud ühtegi hukkamist vussi keeranud ja pidi harva kaks korda lööma. Ja tema vaikimine mõjus kuidagi õudustäratavalt. Harva oli üks Kuninga Kohtumõistja oma ametisse nii hästi sobinud.
Kui Jaime otsustas ta kaasa võtta, otsis ta üles ser Ilyni eluaseme Reeturiraja lõpus. Jässaka poolümara torni ülemine korrus oli jaotatud kongideks, mis olid mõeldud vangidele, kes vajasid teatud mugavusi – vangivõetud rüütlid või ülikuvõsud, kes ootasid lunaraha või väljavahetamist. Sissekäik õigesse vangikotta asus alumisel korrusel, sinna pääses läbi sepistatud rauast ukse, mille taga oli teine, pinnulisest hallist puust uks. Vahepealsetel korrustel olid ruumid, mis olid ette nähtud vanglaülema, Peaülekuulaja ja Kuninga Kohtumõistja jaoks. Kohtumõistja oli timukas, kuid kombe kohaselt vastutas tema ka vangikoja ja seal kinni peetavate meeste eest.
Ja selle töö jaoks oli ser Ilyn Payne erakordselt sobimatu. Kuna ser Ilyn ei osanud lugeda ega kirjutada ega saanud ka rääkida, oli ta jätnud vangikoja asjakorraldused oma alluvate hooleks, kellest polnud kuigi palju tolku.
Kuid pärast teist Daeronit ei olnud riigil peaülekuulajat olnud ja viimane vanglaülem oli olnud riidekaupmees, kes ostis selle ametikoha Roberti valitsemisajal Pisinäpu käest. Kahtlemata lõikas ta sellega mõned aastad kena kasu, kuid tegi siis vea, sõlmides koos mõnede teiste rikaste lollpeadega vandenõu Stannise Raudtroonile tõstmiseks. Nad nimetasid ennast „Sarvemeesteks” ja seepärast lasi Joffrey neile hirvesarved pähe naelutada, enne kui ta nad üle linnamüüride lennutas. Niisiis oli nüüd Rennifer Longwaters – vangivahtide küürakas ülem, kes tüütult kinnitas, et tema soontes voolab „tilgake loheverd” – see, kes vangikoja ukse Jaimele lahti tegi ja juhatas ta üles kitsast trepist müüride vahel, kus Ilyn Payne oli viisteist aastat elanud.
Tema ruumid lehkasid roiskunud toidu järele ja kõrkjad kubisesid söödikutest. Sisenedes oleks Jaime peaaegu ühe roti otsa astunud. Payne’i kahekäemõõk lebas pukklaual luisu ja võidunud õliriide kõrval. Relv oli laitmatu, selle tera sätendas siniselt hämaras valguses, kuid mujal vedelesid põrandal mustad riidekuhjad ja rõngasrüü ja turvise osad, mis punetasid roostest. Jaime ei jaksanud lõhkisi veinikanne kokku lugeda. See mees ei hooli muust kui tapmisest, mõtles ta, kui ser Ilyn ilmus välja magamiskambrist, kust hoovas pilgeni täis ööpottide haisu. „Tema Majesteet käskis mul Jõgedevahe maad tagasi vallutada,” ütles Jaime timukale. „Ma tahan, et te minuga kaasa tuleksite… kui te suudate kõigest sellest siin lahkuda.”
Vastuseks oli vaikus ja pikk ainitine pilk. Kuid just siis, kui Jaime oli valmis ringi pöörama ja lahkuma, noogutas Payne talle. Ja siin ta nüüd on. Jaime heitis oma kaaslasele pilgu. Ehk on meil mõlemal siiski veel lootust.
Selle päeva õhtul jäid nad laagrisse künkal seisva Hayfordide lossi ees. Loojangu ajaks oli künka alla, selle kõrval voolava jõe kallastele kerkinud sadakond telki. Jaime pani ise vahtkonnad välja. Ta ei uskunud, et linnale nii lähedal võiks midagi juhtuda, kuid ka tema onu Stafford ei olnud osanud omal ajal Härjaristil ohtu karta. Juhuse hooleks ei maksnud midagi jätta.
Kui Jaime sai lossist kutse minna emand Hayfordi lossivardjaga õhtust sööma, võttis ta endaga kaasa ser Ilyni ja ser Addam Marbrandi, ser Bonifer Hasty, Punase Ronnet Conningtoni, Kuldirammu ja veel kümmekond rüütlit ja ülikut. „Ma peaksin vist käe külge panema,” ütles ta Peckile enne kui üles lossi minema hakkas.
Poiss tõi selle talle kohe. Käsi oli sepistatud kullast, väga elutruu, pärlmutrist küüntega, sõrmed ja pöial konksus, et nendega saaks peekrijala ümbert kinni võtta. Ma ei saa võidelda, juua aga küll, mõtles Jaime, kui poiss pingutas rihmu, millega käsi ta köndi külge kinnitati. „Nüüdsest hakatakse teid hüüdma Kuldkäeks, mu isand,” oli relvasepp Jaimele kinnitanud, kui käe esimest korda tema randme külge sättis. Ta eksis. Ma jään surmani Kuningatapjaks.
Kuldkäsi pälvis õhtusöögi ajal hulga imetlevaid märkusi, kuni Jaime ühe veinipeekri ümber ajas. Siis ei suutnud ta ennast rohkem vaos hoida. „Kui see neetud asi teile nii kangesti meeldib, siis kaksake oma mõõgakäsi maha ja ma annan selle teile,” ütles ta Flement Braxile. Pärast seda kätt rohkem ei mainitud ja Jaime sai rahus veini juua.
Lossiemand oli trullakas mudilane, kes oli vähem kui aasta vanusena paari pandud ühe Lannisteriga, Jaime nõo Tyrekiga. Nooremand Ermesande, kes oli topitud väikesesse kuldkangast kleiti, mida ehtis Hayfordide vapp – tillukestest nefriithelmestest roheline ristornament ja heleroheline lainejoon – toodi kombetäiteks külalistele kaeda. Peagi aga pistis tüdruk tönnima, mispeale ta viidi kähku tagasi voodisse oma amme juurde.
„Kas meie noorisand Tyrekist pole midagi kuulda?” küsis lossivalitseja, kui lauale toodi lõheroog.
„Mitte midagi.” Tyrek Lannister oli kadunuks jäänud Kuningalinna rahutuste ajal, kui Jaime oli veel vangina Vetevool. Poiss oli nüüd neljateistkümne aastane – kui ta veel elus oli.
„Ma juhtisin isand Tywini käsul ise ühte otsingut,” sõnas Addam Marbrand oma kala luudest puhastades, „kuid ei saanud teada rohkem kui Bywater enne mind. Viimati nähti poissi hobuse seljas, kui rahvajõuk linnaväelaste ahelast läbi murdis. Hiljem… jah, tema ratsu leiti üles, kuid ilma ratsanikuta. Tõenäoliselt kisti ta sadulast maha ja tapeti ära. Aga kui see on nii, siis kus on tema surnukeha? Miks jättis jõuk teised laibad maha vedelema, aga teda mitte?”
„Elusana oleks ta rohkem väärt,” oletas Kuldiramm. „Iga Lannisteri eest saaks priske lunaraha.”
„Kahtlemata,” nõustus Marbrand, „aga keegi pole tema eest lunaraha küsinud. Poiss on lihtsalt kadunud.”
„See poiss on surnud.” Jaime oli ära joonud kolm peekritäit veini ja tema kuldkäsi tundus iga hetkega raskemaks muutuvat. Konks kõlbaks mulle sama hästi. „Küllap heitsid nad ta jõkke, kui aru said, kelle nad olid tapnud, ja lõid mu isa raevu kartma. Kuningalinn on seda varemgi maitsta saanud. Isand Tywin ei jäänud kunagi kellelegi võlgu.”
„Mitte kunagi,” nõustus Kuldiramm ja sellega jutul oli lõpp.
Siiski jäi Jaime hiljem, talle ööbimiseks antud tornikambris, asja üle mõtlema. Tyrek oli koos Lanceliga olnud kuningas Roberti kannupoiss. Teadmine võis olla väärtuslikum kui kuld, tapvam kui pistoda. Seepeale läks Jaime mõte naeratavale ja lavendlist lõhnavale Varysele. Eunuhhil oli käsilasi ja keelekandjaid kogu linnas. Tema jaoks oleks olnud väga lihtne lasta Tyrek segamöllus kinni nabida… juhul, kui ta ette teadis, et rahvamurd mässama hakkab.