Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

pole krooni, Teie Hiilgus.”

      Cersei kulm tõmbus veel rohkem kortsu. „Mu armuline isa kinkis teie eelkäijale harukordselt ilusa kristallidest ja lehtkullast krooni.”

      „Jah, selle kingi eest täname me teda oma palvetes,” vastas ülemseitsmik, „kuid vaesed vajavad kõhutäidet rohkem kui meie kulda ja kristalli laubal kandmiseks. See kroon sai maha müüdud. Nagu teisedki, mis olid meie varakambrites, ja kõik meie sõrmused ja kuld- ja hõbekangast rüüd. Villane rõivas hoiab kandjat sama hästi soojas. Selle jaoks andsidki Seitse meile lambad.”

      Ta on puhta arust ära. Ka Vagamehed olid ilmselt arust ära, kui nad selle tegelase valisid… arust ära või hirmul kerjuste ees nende ukse taga. Qyburni keelekandjate jutu järgi oli seitsmik Luceonil olnud puudu vaid üheksa häält, et valituks saada, kui see uks valla murti ja varblased, kirved käes, Suurde Seitsmekotta valgusid, kandes oma juhti õlgadel.

      Cersei sihtis mehikest jäise pilguga. „Kas me saaksime kusagil omaette rääkida, Teie Pühadus?”

      Ülemseitsmik andis oma küürimisharja ühe vagamehe kätte. „Kas Tema Hiilgus järgneks meile?”

      Ta juhtis kuninganna vaheuste kaudu sisetemplisse. Nende sammud kajasid marmorpõrandal. Tolmukübemed hõljusid värvilistes valgusejugades, mis langesid viltu alla läbi suure pliiklaasist kupli. Õhku täitis magus viirukilõhn ja seitsme altari kõrval särasid küünlad nagu tähed. Ema auks vilkus neid tuhat ja Neitsi auks pea teist sama palju, kuid Võõra küünlad võis kokku lugeda kahe käe sõrmedel ja sõrmi jäi veel ülegi.

      Ka siia olid tunginud varblased. Kümmekond räpast rändrüütlit põlvitasid Sõdalase ees, paludes tal õnnistada mõõku, mille nad olid tema jalge ette kuhjanud. Ema altari juures juhatas üks seitsmik sajakonna varblase palvust, mis kostis sama summutatult nagu lainemüha rannal. Ülemseitsmik juhatas Cersei sinna, kus seisis tõstetud laternaga Vanaeit. Kui ta altari ette põlvitas, ei jäänud kuningannal üle muud, kui tema kõrvale põlvili laskuda. Õnneks ei olnud see ülemseitsmik nii ohtrasõnaline kui eelmine, too paks. Vähemalt selle eest võin ma vist küll saatust tänada.

      Kui Tema Ülipühadus oli oma palvega lõpule jõudnud, ei teinud ta katsetki tõusta. Tundus, et nad peavad vestlema põlvili maas. Väikese mehe kavalus, mõtles Cersei lõbustatult. „Ülipühadus, linn pelgab neid varblasi,” ütles ta. „Ma tahan, et nad lahkuksid.”

      „Kuhu nad minema peaksid, Teie Hiilgus?”

      Põrguid on seitse tükki ja ükskõik milline neist sobib. „Ma arvan, et tagasi sinna, kust nad tulid.”

      „Nad on tulnud igalt poolt. Nii nagu varblane on kõige alandlikum ja kõige levinum lind, on nemadki kõige alandlikumad ja levinumad inimeste seas.”

      Levinud on nad tõesti, vähemalt selles oleme me ühte meelt. „Kas te nägite, mida nad on Baelor Püha ausambaga teinud? Nad rüvetavad väljakut oma sigade ja kitsede ja roojaga.”

      „Rooja saab kergemini maha pesta kui verd, Teie Hiilgus. Kui seda väljakut üldse rüvetati, siis tegi seda see hukkamine, mis siin toime pandi.”

      Ta julgeb mulle Ned Starki nina peale visata?„Me kõik kahetseme seda. Joffrey oli noor ja mitte just kõige arukam. Isand Starkil oleks tulnud pea maha lüüa mujal, austusest Baelor Püha vastu… aga ärgem unustagem, et see mees oli riigireetur.”

      „Kuningas Baelor andestas neile, kes tema vastu vandenõu punusid.”

      Kuningas Baelor heitis vangi oma lihased õed, kelle ainsaks kuriteoks oli see, et nad olid ilusad. Kui Cersei seda lugu esimest korda kuulis, oli ta läinud Tyrioni tuppa ja seda väikest ebardit näpistanud, kuni too nutma hakkas. Ma oleksin pidanud ta nina kinni pigistama ja oma soki talle suhu toppima. Kuninganna manas näole naeratuse. „Kuningas Tommen andestab ka varblastele, kui nad oma kodudesse naasevad.”

      „Enamikul neist pole enam kodu. Kõikjal valitseb viletsus… ja lein ja surm. Enne Kuningalinna tulekut oli minu hoole all poolsada külakest, mis olid nii väikesed, et neil polnud oma seitsmikku. Ma rändasin ühest külast teise, sõlmisin abielusid, andsin patustele nende patte andeks ja panin vastsündinutele nimesid. Neid külasid pole enam, Teie Hiilgus. Umbrohi ja astelpõõsad lokkavad seal, kus varem õitsesid aiad, ja teepervedel vedelevad luud.”

      „Sõda on kole asi. Need hirmuteod on põhjalaste ja isand Stannise ja tema kuradikummardajate kätetöö.”

      „Mõned mu varblastest kõnelevad, et neid rüüstasid lõvide salgad… ja Hagijas, kes oli teie enda lähikondlane. Soolarannas tappis ta eaka seitsmiku ja vägistas kaheteistkümneaastase tüdruku – süütu lapse, kellest pidi saama Pühausu teener. Tal oli turvis üll, kui ta tüdrukut vaevas, ja tema soomusrüü rebis lapse õrna ihu lõhki ja muljus puruks. Pärast seda andis ta tüdruku oma meeste kätte, kes lõikasid tal nina ja rinnanibud küljest.”