„Tõesti? Kontrollifriigist mees on tõepoolest üks müütiline haruldus,” nõretab mu hääl irooniast.
Christiani naeratus levib üle näo.
„Ta laenas sulle oma mehe raha?”
Ta noogutab ja väike ulakas naeratus ilmub ta huultele.
„See on kohutav.”
„Mees sai oma raha tagasi,” ütleb Christian süngelt ja sõidab Escala maa-alusesse garaaži.
Oh?
„Kuidas?”
Christian vangutab pead, nagu mõlgutades mingit eriti mõru mälestust, ja pargib Audi Quattro SUV kõrvale. „Tule – Franco on varsti kohal.”
LIFTIS PÜÜAB CHRISTIAN MU pilku tabada. „Oled ikka veel minu peale vihane,” ütleb ta nentivalt.
„Väga.”
Ta noogutab. „Hea küll,” ütleb ta otse enda ette põrnitsedes.
Taylor ootab meid, kui me fuajeesse saabume. Kuidas ta alati teab? Ta võtab mu kohvri.
„Kas Welch on ühendust võtnud?” küsib Christian.
„Jah, sir.”
„Ja?”
„Kõik on korraldatud.”
„Suurepärane. Kuidas su tütrega on?”
„Temaga on kõik hästi, tänan, sir.”
„Tore. Meile tuleb kohe juuksur – Franco de Luna.”
„Preili Steele,” noogutab mulle Taylor.
„Tere, Taylor. Teil on tütar?”
„Jah, ma’am.”
„Kui vana ta on?”
„Seitsmene.”
Christian silmitseb mind kärsitult.
„Ta elab oma emaga,” selgitab Taylor.
„Aa, selge.”
Taylor naeratab mulle. See on ootamatu. Taylor on isa? Kuuldu on mu uudishimulikuks teinud. Ma järgnen Christianile suurde tuppa.
Vaatan toas ringi. Viimati olin siin siis, kui minema läksin.
„Süüa tahad?”
Ma raputan pead. Christian silmitseb mind hetke ja otsustab mitte vaielda.
„Ma pean mõne telefonikõne tegema. Tunne end nagu kodus.”
„Hästi.”
Christian kaob oma kontorisse, jättes mind seisma keset seda suurt kunstigaleriid, mida ta koduks nimetab, ja mõtlema, mida endaga peale hakata.
Riided! Ma võtan seljakoti, kõnnin üles oma magamistuppa ja uurin garderoobi. See on ikka veel tulvil riideid – kõik uhiuued, hinnasildid küljes. Kolm pikka õhtukleiti, kolm kokteilikleiti ja veel kolm igapäevaseks kandmiseks. Kõik see on ilmselt maksnud terve varanduse.
Ma vaatan ühe õhtukleidi hinnasilti: 2998 dollarit. Püha müristus. Ma vajun põrandale.
See ei meeldi mulle. Ma võtan pea käte vahele ja püüan viimaseid tunde silme eest läbi lasta. See on kurnav. Miks, oh miks ometi olen ma armunud inimesse, kes on täiesti hull – kaunis, seksikas, rikkam kui kröösus, ja täiesti Hull, suure h-tähega?
Ma otsin seljakotist välja BlackBerry ja helistan emale.
„Ana, kullakene! Pole su häält ammu kuulnud. Kuidas sul läheb, kallis?”
„Oh, tead …”
„Mis viga on? Kas sa pole Christianiga ikka veel asju korda saanud?”
„Ema, see on nii keeruline. Asi on selles, et ma lihtsalt ei saa temast mõnikord üldse aru.”
„Tuttav lugu. Meestest ongi vahel lihtsalt võimatu aru saada. Näiteks Bob on kahtlema hakanud, kas meie kolimine Georgiasse ikka oli õige samm.”
„Mida?”
„Jaa, ta räägib Vegasesse tagasiminekust.”
Oh, teistel on ka probleeme. Mina pole ainuke.
Christian ilmub uksele. „Siin sa oled. Ma kartsin, et sa jooksid minema.” Ta kergendus on silmanähtav.
Ma tõstan käe, näidates, et räägin telefoniga. „Vabandust, ema, ma pean lõpetama. Ma helistan sulle varsti uuesti.”
„Hästi, kullake, hoolitse enda eest. Armastan sind!”
„Mina armastan sind ka, ema.”
Ma lõpetan kõne ja vaatan Viitkümmet. Ta kortsutab kulmu, näides kummaliselt kohmetu.
„Miks sa end siin peidad?” küsib ta.
„Ma ei peidagi. Ma ahastan.”
„Ahastad?”
„Selle kõige pärast, Christian.” Ma viipan käega riiete suunas.
„Kas ma võin sisse tulla?”
„See on sinu garderoob.”
Ta kortsutab jälle kulmu ja istub maha – jalad ristis, näoga minu poole.
„Need on kõigest riided. Kui need ei meeldi sulle, siis ma saadan tagasi.”
„Tead mis, sind on mõnikord päris raske välja kannatada.”
Ta pilgutab silmi ja kraabib lõuga … habemetüükas lõuga. Mu sõrmed sügelevad, et teda puudutada.
„Ma tean, minuga on igavene häda,” pomiseb ta.
„On jaa.”
„Nagu teiegagi, preili Steele.”
„Miks sa sääraseid asju teed?”
Ta silmad lähevad pärani ja näole ilmub jälle valvas ilme. „Sa tead küll, miks.”
„Ei tea.”
Ta tõmbab käega läbi juuste. „Sa oled üks närviajav naisterahvas.”
„Sul oleks võinud olla kena brünett alistuja. Kes oleks küsinud: „Kui kõrgele?” iga kord, kui sa oleks käskinud hüpata, muidugimõista siis, kui tal oleks lubatud rääkida. Miks siis mina, Christian? Ma lihtsalt ei saa sellest aru.”
Ta vaatab mulle korraks otsa ja mul pole aimugi, mida ta mõtleb.
„Sa paned mind maailma teisiti nägema, Anastasia. Sa ei taha mind mu raha pärast. Sa annad mulle … lootust,” ütleb ta vaikselt.
Mida? Härra Mõistatuslik on tagasi. „Mis lootust?”
Ta kehitab õlgu. „Lootust rohkemale.” Ta hääl on madal ja vaikne. „Ja sul on õigus. Ma olen harjunud naistega, kes teevad täpselt seda, mida ma ütlen, millal ma ütlen, teevad täpselt seda, mida ma tahan. See muutub kiiresti liiga tavaliseks. Sinus on midagi sellist, Anastasia, mis puudutab mind kusagil sügavamal tasandil, millest ma aru ei saa. Nagu sireenide laul. Ma ei suuda sulle vastu panna, ja ma ei taha sind kaotada.” Ta sirutab käe ja võtab minu oma. „Ära jookse ära, palun – usu minusse natukenegi ja ole kannatlik. Palun.”
Ta tundub nii haavatav … See viib mu rööpast välja. Ma tõusen põlvili, kummardan ettepoole ja suudlen teda õrnalt huultele.
„Hea küll. Usaldus ja kannatlikkus, ma saan sellega hakkama.”
„Tore. Sest Franco on kohale jõudnud.”
FRANCO ON VÄIKEST KASVU, tõmmu, ja gei. Ta meeldib mulle väga.
„Nii ilusad juuksed!” hüüab ta tundeliselt oma jõleda, ilmselt tehtud itaalia aktsendiga. Ma võin kihla vedada, et tegelikult on ta Baltimore’ist või kusagilt sealtkandist, aga ta entusiasm on nakkav. Christian soovitab meil vannituppa minna, lahkub kiirustades ja tuleb tagasi, tassides oma kontorist võetud tooli.
„Ma