„Umbes kümme enne kuut,” pomisen ma. Kellele ta sel kellaajal helistab? Mida Leila teinud on? Ta kordab kellaaega kellelegi teisel pool toru, pööramata minult silmi, ilme sünge ja siiras.
„Leia ta üles … kuidas … Jah, ma poleks seda öelnud, aga ma ei arvanud, et ta võib midagi sellist teha …” Ta sulgeb piinatult silmad. „Ma ei tea, kuidas see juhtus … Jah, ma räägin temaga … Jah … ma tean … Tegutse ja anna mulle teada. Otsi ta üles, Welch – ta on hädas. Otsi ta üles.” Ta lõpetab kõne.
„Kas sa teed tahad?” küsin ma. Tee, Ray abinõu mis tahes hädaolukorras ja ainus asi, mida ta oskab köögis hästi teha. Ma täidan kannu veega.
„Tegelikult tahaksin ma tagasi voodisse minna.” Ta ilme ütleb, et mitte magama.
„Noh, mina tahan teed. Kas sa jooksid koos minuga ühe tassikese?” Ma tahan teada, mis toimub. Ma ei lase end seksiga kõrvale juhtida.
Ta tõmbab ärritunult käega läbi juuste. „Jah, palun,” ütleb ta, aga ma näen, et ta on närvis.
Ma panen veekannu tulele ning tegelen tasside ja teekannuga. Ma olen täis otsustavust – ta kas räägib mulle sellest probleemist või ma pinnin selle temalt välja.
Tunnen endal ta pilku – tajun ta ebakindlust, ja ta äng on käegakatsutav. Ma vaatan üles. Ta silmad hiilgavad justkui kartlikus ootuses.
„Mis lahti on?” küsin ma tasa.
Ta vangutab pead.
„Sa ei kavatse mulle rääkida?”
Ta ohkab ja sulgeb silmad. „Ei.”
„Miks?”
„Sest see ei tohiks sind puudutada. Ma ei taha, et sa end sellesse mässiksid.”
„See ei tohiks mind puudutada, aga puudutab. Ta leidis mu üles ja kõnetas mind mu kontori ees. Kuidas ta minust teab? Kuidas ta teab, kus ma töötan? Ma arvan, et mul on õigus teada, mis toimub.”
Ta tõmbab jälle käega läbi juuste, justkui pidades mingit sisemist võitlust.
„Palun,” ütlen ma tasa.
Ta tõmbab suu kriipsuks, aga pööritab siis mulle silmi.
„Hea küll,” ütleb ta alistunult. „Mul pole õrna aimugi, kuidas ta sinust teada sai. Võib-olla nägi ta meid Portlandi fotol, ma ei tea.” Ta ohkab jälle ja ma taipan, et ta süüdistab ennast.
Ma ootan kannatlikult, valades keeva vett teekannu, samal ajal kui Christian edasi-tagasi kõnnib. Hetke pärast ta jätkab.
„Siis, kui ma sinuga Georgias olin, oli Leila ootamatult mu korteri ukse taha ilmunud ja Gailile stseeni korraldanud.”
„Gailile?”
„Proua Jonesile.”
„Milles see stseen seisnes?”
Ta vaatab mind hindavalt.
„Räägi mulle. Sa jätad midagi rääkimata.” Mu toon on pealekäivam kui ma tahaksin.
Ta pilgutab üllatunult silmi. „Ana, ma …”
„Palun räägi!”
Ta ohkab alistunult. „Ta üritas oma veene läbi lõigata.”
„Oi ei!” See selgitab sidet ta randmel.
„Gail viis ta haiglasse. Aga Leila läks sealt minema, enne kui ma kohale jõudsin.”
Kurat. Mida see tähendab? Enesetapp? Miks?
„Haigla psühhiaater nimetas tema tegu tüüpiliseks appikarjeks. Ta väitis, et Leila-sugused ei kavatse end tegelikult ära tappa – üks samm jääb enesetapust puudu, ütles ta. Aga ma pole selles veendunud. Ma olen teda sellest ajast alates püüdnud üles leida, et ta abi saaks.”
„Kas ta rääkis proua Jonesile, miks ta seda tegi?”
Ta vaatab mind teraselt. Tal on tõesti ebamugav.
„Ei,” ütleb ta lõpuks, aga ma saan aru, et ta jätab mulle midagi rääkimata.
Ma valan tee tassidesse. Nii et Leila tahab Christiani ellu tagasi tulla ja valib enesetapukatse, et ta tähelepanu püüda? Oo … hirmutav. Aga tõhus. Christian lahkus Georgiast, et tema kõrval olla; aga ta kaob enne, kui Christian kohale jõuab? Ma ei saa aru.
„Sa ei leia teda? Aga ta perekond?”
„Keegi ei tea, kus ta on. Ta mees ka mitte.”
„Mees?”
„Jah,” ütleb ta häiritult, „ta on kaks aastat abielus olnud.”
Mida? „Ta oli sinuga olles abielus?” Tal pole tõesti mingeid piire.
„Ei! Jumal hoidku, ei. Ta oli minuga peaaegu kolm aastat tagasi. Siis ta lahkus ja abiellus varsti pärast seda.”
Oh. „Miks ta siis praegu püüab su tähelepanu võita?”
Ta raputab kurvalt pead. „Ma ei tea. Me suutsime välja uurida vaid selle, et ta jooksis oma mehe juurest neli kuud tagasi minema.”
„Teeme selle asja selgeks. Ta pole su alistuja olnud kolm aastat?”
„Umbes kaks ja pool.”
„Ja ta tahtis rohkemat.”
„Jah.”
„Aga sina ei tahtnud?”
„Sa tead, et ei tahtnud.”
„Niisiis jättis ta su maha.”
„Jah.”
„Miks ta siis praegu su kodus käis ja seda tegi?”
„Ma ei tea.” Kuid ta hääletoonist on kuulda, et tal on mingi oma teooria olemas.
„Aga sa oletad …”
Ta kissitab vihaselt silmi. „Ma oletan, et sellel on midagi pistmist sinuga.”
Minuga? Mis tal minuga pistmist on? „Mis sinul on, mida minul pole?”
Ma põrnitsen Viitkümmet, kes on vööst ülalpool toredasti paljas. Mul on tema, ta kuulub mulle. Kas see mul ongi, mida temal pole; kuigi tal on samasugused tumedad juuksed ja kahvatu nahk nagu minul. Ma kortsutan selle mõtte peale kulmu. Jah … mis minul on, mida temal pole?
„Miks sa mulle eile sellest ei rääkinud?” küsib Christian tasa.
„Ma unustasin ära.” Ma kehitan vabandavalt õlgu. „Tead, dringid pärast tööd, mu esimese töönädala lõpp. Sina ilmusid baari, ja siis see … testosteroonikaklus Jackiga, ja siis me olime juba siin. See läks meelest ära. Sul on selline komme panna mind kõiki asju unustama.”
„Testosteroonikaklus?” Ta suunurgad kerkivad.
„Jah. Pissimisvõistlus.”
„Ma näitan sulle testosteroonikaklust.”
„Kas sa ei tahaks parem teed juua?”
„Ei, Anastasia, ei taha.”
Ta silmad põletavad mind, kõrvetavad oma ma-tahan-sind-jakohe pilguga. Kurat küll … see on nii kuum.
„Unusta ta ära. Tule.” Ta sirutab mulle käe.
Mu sisemine jumalanna teeb kolmekordse salto, kui ma Christianil käest kinni võtan.
MA ÄRKAN, MUL ON palav, ja ma olen mähkunud alasti Christian Grey ümber. Ehkki ta sügavalt magab, hoiab ta mind kõvasti enda vastas. Pehme hommikuvalgus tungib läbi kardinate. Mu pea on ta rinnal, jalg tema jala all, käsi ta kõhul.
Ma liigutan ennast ettevaatlikult, et ta üles ei ärkaks. Ta paistab magades nii noor, nii pingevaba, ja ta kuulub mulle.
Hmm … Ma sirutan käe välja ja silitan kõhklevalt ta rinda, libistades