„Proua Jones on nädalavahetustel ära? Nii et sa sööd siis enamasti mingit valmistoitu?”
„Ei.”
„Nii?”
Ta ohkab. „Mu alistujad teevad süüa, Anastasia.”
„Oh jaa, muidugi.” Ma punastan. Kuidas ma võisin nii rumal olla? Ma naeratan talle magusasti. „Mida härra süüa sooviks?”
„Mida proua iganes leiab,” ütleb ta süngelt.
INSPEKTEERIDES KÜLMKAPI MULJETAVALDAVAT SISU, otsustan ma Hispaania omleti kasuks. On isegi külmi kartuleid – suurepärane. Seda on kiire ja lihtne valmistada. Christian on ikka veel oma kabinetis, kahtlemata tungib kellegi vaese puhtsüdamliku tobu isiklikku ellu ja kogub infot. See mõte on ebameeldiv ja jätab suhu mõru maitse. Mu mõtted tiirutavad peas ringi. Ta tõesti ei tunne piire.
Ma vajan süüa tehes muusikat, ja mul pole kavatsustki alistujalikult käituda! Lähen kamina juurde, kus on Christiani iPod, ja võtan selle. Kuigi küllap on selles rohkesti Leila valitud lugusid? – see mõte hirmutab mind.
Kus ta on? mõtlen ma. Mida ta tahab?
Mind läbib judin. Milline kohutav pärand. Ma ei taha enam selle üle juurelda.
Ma vaatan läbi pika lugude nimekirja. Ma tahan midagi reibast. Hmm, Beyoncé – ei tundu olevat Christiani maitse. „Crazy in Love.” Oi jaa! Panen loo valjusti mängima.
Ma kepslen tagasi kööki, otsin välja kausi, avan külmkapi ja võtan sealt munad. Löön need katki ja hakkan vahustama, ise kogu aeg tantsides.
Ma võtan külmkapist kartulid, singi ja – just! – sügavkülmast herned. Ka need sobivad hästi. Leian panni, panen selle pliidile, lisan veidi oliiviõli ja klopin edasi.
Pole empaatiat, mõtisklen ma. Kas see on vaid Christianile omane? Võib-olla on kõik mehed sellised, sest naised teevad nad nõutuks? Ma lihtsalt ei tea seda. Võib-olla pole see mingi ilmutus.
Ma tahan, et Kate oleks kodus, tema teaks. Ta on liiga kaua Barbadosel olnud. Nad jäid Elliotiga veel nädalaks, ning peaksid selle nädala lõpus tagasi jõudma. Huvitav, kas see nende iha esimesest pilgust on ikka veel alles?
Üks neid asju, mida ma sinu juures armastan.
Ma lõpetan vispeldamise. Nii ta ütles. Kas see tähendab, et on veel teisi asju ka? Ma naeratan esimest korda pärast Mrs Robinsoni kohtamist – ehedat, südamesttulevat kõrvuni naeratust.
Christian paneb käed mulle ümber, nii et ma võpatan.
„Huvitav muusikavalik,” nurrub ta ja suudleb mind kõrva tagant. „Su juuksed lõhnavad hästi.” Ta nuusib mu juukseid ja hingab sügavalt sisse.
Iha ärkab mu kõhus. Ei. Ma rabelen ta embusest välja.
„Ma olen ikka veel sinu peale vihane.”
Ta kortsutab kulmu. „Kui kaua sa mõtled veel selline olla?” küsib ta, tõmmates käega läbi juuste.
Ma kehitan õlgu. „Vähemalt senikaua, kui me söönud oleme.”
Ta suunurgad kerkivad, see teeb talle nalja. Ta pöörab ringi, võtab letilt puldi ja lülitab muusika välja.
„Kas sina panid selle oma iPodi?” küsin ma.
Ta raputab pead, ilme pilvine, ja ma tean, et selle pani tema – Kummitustüdruk.
„Kas sa ei arva, et ta püüdis sulle midagi tollal öelda?”
„Noh, tagantjärele mõeldes küll,” sõnab ta vaikselt.
M.o.t.t. Pole empaatiat. Mu alateadvus paneb käed risti rinnale ja matsutab halvakspanevalt huuli.
„Miks see ikka veel siin on?”
„Mulle see laul päris meeldib. Aga kui see sind riivab, siis ma kustutan selle ära.”
„Ei, pole midagi. Mulle meeldib muusika saatel süüa teha.”
„Mida sa kuulata tahad?”
„Üllata mind.”
Ta muigab ja läheb iPodi juurde ning mina hakkan jälle vahustama.
Mõni hetk hiljem täidab ruumi Nina Simone armas hingestatud hääl. See on üks Ray lemmikuid: „I Put a Spell on You”.
Ma punastan, pööran ringi ja vaatan Christianit ainitisel pilgul. Mida ta püüab mulle öelda? Ta nõidus mu ära kaua aega tagasi. Oh taevas … ta pilk on muutunud, kergus on sellest kadunud, ta silmad on tumedamad, intensiivsemad.
Ma jälgin teda, võlutud sellest, kuidas ta aeglaselt, kiskja nagu ta on, meelitab mind selle muusika aeglasesse kirglikku rütmi. Ta on paljajalu, seljas vaid kinni nööpimata valge särk, jalas teksased, ja ta pilk on hõõguv.
Nina laulab „sa oled minu“, ja Christian läheneb mulle ilmselgelt sama mõttega.
„Christian, palun,” sosistan ma.
„Palun mida?”
„Ära tee seda.”
„Mida ei tee?”
„Seda.”
„Oled sa kindel?” ütleb ta tasa ja kummardub, võtab mu käest vispli ja paneb munakaussi. Mu süda tõuseb kurku. Ma ei taha seda – ma tahan seda – kohutavalt. Ta ajab mu närvi, ta on nii kuum ja ihaldusväärne. Ma kisun oma pilgu ta nõiduslikest silmadest lahti.
„Ma tahan sind, Anastasia,” pomiseb ta. „Ma armastan ja vihkan sinuga vaidlemist. See on nii uudne. Ma pean teadma, kas meiega on kõik hästi. Ja armatsemine on ainus viis, kuidas ma sellest aru saan.”
„Mu tunded sinu vastu pole muutunud,” sosistan ma.
Ta lähedus on vallutav, erutav. Jälle see tuttav tõmme, kõik mu närvilõpmed suunavad mind tema poole, mu sisemine jumalanna on väga teadlik oma libiidost. Vaadates Christiani rinnakarvu, hammustan ma huulde, abituna, ihast haaratuna – ma tahan teda sealt maitsta.
Ta on nii lähedal, aga ei puuduta mind. Ta kuumus soojendab mu keha.
„Ma ei puuduta sind enne, kui sa ütled jah,” sõnab ta leebelt. „Aga just praegu tahan ma end sinusse matta ja unustada kogu selle viletsa hommiku ja kõik peale meie.”
Oh taevas … Meie. Maagiline kombinatsioon, väike sõnake, mis liidab meid ühte. Ma tõstan pea, et vaadata ta ilusat, ent tõsist nägu.
„Ma puudutan su nägu,” ütlen ma tasa ja näen, kuidas üllatus ta silmades peegeldub, enne kui ta nõustub.
Ma tõstan käe ja paitan ta põske, libistades üle habemetüügaste. Ta sulgeb silmad ja hingab välja, toetades näo mu käele.
Ta kummardab aeglaselt ja ma sirutun talle automaatselt vastu, et meie huuled kohtuksid.
„Jah või ei, Anastasia?” sosistab ta.
„Jah.”
Ta suu katab pehmelt minu oma, meelitades, sundides mu huuli avanema, ja ta käed on mu ümber, tõmmates mind enda poole. Ta käsi liigub mööda mu selga, sõrmed mänglevad juustes mu kuklal ja sikutavad neid õrnalt, ning teine käsi on mu tagumikul, surudes mind enda vastu. Ma oigan tasa.
„Härra Grey,” köhatab Taylor, ja Christian laseb mu silmapilk lahti.
„Taylor,” ütleb ta jahedalt.
Ma pööran ringi ja näen, et Taylor seisab ebamugavust tundes suure toa lävel. Christian ja Taylor vaatavad teineteisele otsa ning nende vahel käib mingi sõnatu vestlus.
„Minu kabinetti,” nähvab Christian, ja Taylor keerab otsekohe minekule.
„Hiljem,” sosistab Christian mulle, enne kui ta Taylorile järgneb.
Ma hingan sügavalt sisse, et rahuneda. Kas ma ei suuda talle ühte minutitki vastu panna? Ma vangutan pead, ma olen endale vastik, ja