Ta vangutab pead, nagu ei suudaks päriselt uskuda, et laseb mul oma kehale joonistada.
„Tee huulepulk lahti,” käsutab ta.
Oh, ta on über-ülemuslikus tujus, aga mul on ükskõik.
„Anna mulle käsi.”
Ma annan talle käe.
„Ei, huulepulgaga käsi.” Ta pööritab silmi.
„Kas sa pööritad silmi?”
„Jah.”
„Väga inetu, härra Grey. Ma tean, et mõned inimesed muutuvad silmade pööritamise peale vägivaldseks.”
„Tõsi ka või?” Ta toon on irooniline.
Ma ulatan talle käe, kus on huulepulk, ja äkki tõuseb ta istukile, nii et oleme nina vastu nina.
„Valmis?” küsib ta madalal vaiksel pominal, nii et mu sees tõmbub kõik krampi. Oo.
„Jah,” sosistan ma. Ta lähedus on nii ahvatlev, ta ihu nii ligidal, ta Christiani-lõhn segamini mu dušigeeliga. Ta juhib mu käe oma õlale.
„Vajuta,” ütleb ta tasa, ja mu suu muutub kuivaks, kui ta juhib mu käe õlast allapoole, ümber kaenlaaugu, alla külje suunas. Huulepulk jätab laia, tugeva punase jälje. Ta peatub ribide all ja suunab mu käe üle kõhu. Ta tõmbub pingule ja vaatab näiliselt ükskõikselt mu silmadesse, aga ma tunnen, et vaatamata muretule hoolimatule pilgule peab ta end ohjeldama.
Seda on näha ta jäigast hoiakust, krampis lõuajoonest ja pingest silmade ümber. Kui tõmban huulepulgaga mööda kõhtu, pomiseb ta: „Ja teiselt poolt üles.” Ta laseb mu käe lahti.
Tõmban samasuguse joone, nagu tegin vasakule. Ta usaldus joovastab mind, ent samas adun ma ta valu. Seitse väikest valget armi on ta rinnal, ja tõeline põrgupiin on näha ta kaunil kehal jubeda rüvetamise märke. Kes teeb midagi sellist lapsele?
„Nii, valmis,“ sosistan ma, hoides oma emotsioone tagasi.
„Ei ole,” vastab ta ja tõmbab oma pika nimetissõrmega ümber kaela. Ma järgin seda joont huulepulgaga. Olles lõpetanud, vaatan ma ta silmade halli sügavikku.
„Nüüd selg,” pomiseb ta. Ta muudab end ringi pöörates asendit, ja jääb istuma, jalad ristis, seljaga minu poole.
„Tõmba joon ühelt poolt teisele poole, nii nagu rinnal.” Ta hääl on madal ja kähe.
Ma teen, nagu kästud, ja tõmban veripunase joone üle ta selja. Ma näen veel arme, mis rikuvad ta kaunist keha. Kokku üheksa.
Püha müristus. Ma võitlen silmi tikkuvate pisaratega ning sooviga suudelda neid kõiki. Milline elajas võib midagi sellist teha? Ta pea on maas ja keha pinges, kui ma lõpetan.
„Kaela ümbert ka?” sosistan ma.
Ta noogutab, ja ma tõmban teise joone, mis ühineb esimesega ta kaelal juustepiiril.
„Kõik,” pomisen ma. See näeb välja, nagu kannaks ta kummalist nahakarva vesti, millel on veripunane ääris.
Ta õlad lõtvuvad, kui ta pingest vabaneb, ning ta pöördub jälle näoga minu poole.
„Need on piirid,” ütleb ta vaikselt, silmad tumedad ja pupillid suured … hirmust? Ihast? Ma tahan ta sülle viskuda, aga hoian end tagasi ja vaatan teda imetlevalt.
„Ma saan nendega hakkama. Praegu tahaksin ma su sülle viskuda,” sosistan ma.
Ta naeratab mulle oma ulakat naeratust ja sirutab käed välja, mis on vaikne nõusolek.
„Hästi, preili Steele, ma kuulun teile.”
Ma kiljatan lapselikust rõõmust ja viskun ta käte vahele, nii et ta kukub pikali. Ta naerab poisilikku naeru, tulvil kergendust, et see katsumus möödas on. Pöörleme koos, kuni lõpuks olen ma voodis ta all.
„Nüüd tuleb see, mis edasi sai lükatud,” hingeldab ta, ja ta suu on jälle mu suul.
KUUES PEATÜKK
Mu käed on Christiani juustes ja suu palavikuliselt ta suul, nautides ta keelt mu keele vastas. Ja tema teeb sedasama, neelates mind. See on taevalik.
Äkitselt tirib ta mu püsti ja haarab kinni mu T-särgist, tõmbab selle üle mu pea ja viskab põrandale.
„Ma tahan sind tunda,” ütleb ta ahnelt mu suu vastas, ning ta käed liiguvad selja taha, et rinnahoidjat avada. Ühe sujuva liigutusega on rinnahoidja seljast ära ja ta viskab selle kõrvale.
Ta lükkab mu tagasi voodile, surudes mind kõvasti vastu madratsit, ning ta suu ja käed libisevad mu rindadele. Mu sõrmed klammerduvad ta juustesse, ja ta võtab mu nibud huulte vahele, sikutades neid kõvasti.
Ma karjatan, kui see aisting kogu keha läbib, ja kõik lihased niuetes kokku tõmbuvad.
„Jah, kallis, ma tahan sind ka kuulda,” pomiseb ta, suu mu kuumaval nahal.
Oh taevas, ma tahan teda enda sisse, ja kohe. Ta suu mängib mu nibuga, tirides seda, pannes mind nihelema ja väänlema ja teda ihalema. Ma tunnen ta igatsust, mis on segatud – millega? Austusega. Nagu jumaldaks ta mind.
Ta kiusab mind oma sõrmedega, mu nibu läheb kõvemaks ja pikemaks ta oskusliku puudutuse all. Ta käsi liigub mu teksaste juurde, avab nobedalt nööbi ja luku ning läheb siis mu aluspükstesse, ning ta sõrmed libistavad üle mu häbeme.
Ta hingamine katkeb, kui ta sõrme minusse surub. Ma tõstan puusad ülespoole, et ta sügavamale pääseks.
„Oh, kallis,” sosistab ta ainiti mu silmadesse vaadates. „Sa oled nii märg.” Ta hääl on tulvil imestust.
„Ma tahan sind,” pomisen ma.
Ta suu ühtib jällegi minu suuga ja ma tunnen ta meeletut nälga, ta vajadust minu järele.
See on midagi uut – kunagi pole see niimoodi olnud, või ehk välja arvatud siis, kui ma Georgiast tagasi tulin – ja mulle meenuvad ta varasemad sõnad … „Mul on vaja teada, kas meiega on kõik hästi. Armatsemine on ainuke viis, kuidas ma sellest aru saan.“
Mind haarab rahutus. Teadmine, et mul on talle nii suur mõju, et ma suudan talle lohutust pakkuda … Christian tõuseb istukile, võtab mu teksastest kinni ja tirib need alla, ning seejärel mu aluspüksid.
Ta hoiab pilku minul ja tõuseb püsti, võtab taskust fooliumpakendi ja viskab selle mulle ning võtab siis ühe sujuva liigutusega teksased ja bokserid jalast.
Ma avan ahnelt paki ja kui ta jälle minu kõrval lamab, rullin ma aeglaselt kondoomi ta peenisele. Ta võtab mu käed ja hoiab neid oma puusadel. „Sina. Peal,” käsutab ta. „Ma tahan sind vaadata.”
Oh.
Ta juhib mind, ja kõhklevalt laskun ma talle peale. Ta paneb silmad kinni ja tõstab puusi, et need minu omadega kohtuksid; ta täidab mind, sirutudes mulle vastu, ja välja hingates moodustab ta suu täiusliku O.
Oh, see on nii hea – omada teda, ja tema omab mind.
Ta hoiab mu kätest kinni, ja ma ei tea, kas mu tasakaalus hoidmiseks või selleks, et ma teda ei puudutaks – ehkki mul on kaart olemas.
„Sa oled nii hea,” pomiseb ta.
Hakkan uuesti liigutama, joobnud võimust, mis mul tema üle on, ja vaatan, kuidas Christian Grey aeglaselt minu all tükkideks laguneb. Ta laseb mu kätest lahti ja haarab puusadest, ning ma panen oma käed ta käsivartele. Ta tungib teravalt minusse, ja ma karjatan.
„Nii, kallis, tunne mind,” ütleb ta surutud häälel.
Ma liigutan end – täiuslikus rütmis, vastavuses temaga – ja mul pole mõtteid ega mõistust. Ma olen lihtsalt aisting, mis on kadunud naudingusse. Üles ja alla … ikka ja jälle … Oh jaa … Avan silmad ja vaatan katkendlikult