„Charlie Tango, palun sisenege, kuuldel.” Dispetšeri hääl katkestab mu unelemise. Christian vastab, tal on kõik kontrolli all ja ta on enesekindel.
Seattle läheneb. Me oleme nüüd linnaservas. Ohoo! See on täiesti vapustav. Seattle öösel, taevast …
„Näeb tore välja, eks?” pomiseb Christian.
Ma noogutan innukalt. See tundub ebamaine – ebareaalne – ja mul on tunne, nagu oleksin filmivõtetel; võib-olla José lemmikfilmi, Blade Runner‘i võtetel. Mälestus sellest, et José püüdis mind suudelda, kummitab mind. Ja et ma talle tagasi ei helistanud – see hakkab pisut julm tunduma. Ta võib homseni oodata … kindla peale.
„Me oleme mõne minuti pärast kohal,” pomiseb Christian, ja äkki hakkab veri mu kõrvades kohisema ja süda lööb kiiremini ja adrenaliin paiskub laiali üle kogu mu keha. Ta räägib jälle lennudispetšeriga, aga ma ei kuula enam. On tunne, nagu hakkaksin minestama. Mu saatus on tema kätes.
Nüüd lendame me hoonete kohal ja ma märkan eespool kõrget pilvelõhkujat, mille katusel on kopteriväljak. Hoone tipus on valgega kirjutatud sõna „Escala”. See tuleb aina lähemale ja lähemale, muutub üha suuremaks ja suuremaks … nagu mu pabin. Jumal, ma loodan, et ei valmista talle pettumust. Võib-olla ta leiab, et mul on midagi puudu. Ma soovin, et oleksin kuulanud Kate‘i ja laenanud ühe tema kleitidest, aga mulle meeldivad mu mustad teksased ja mu pehme piparmündiroheline topp ja Kate‘i must jakk. Ma näen päris kena välja. Ma haaran istmest kõvemini kinni. Ma saan sellega hakkama. Ma saan sellega hakkama. Ma kordan seda mantrat, kuni pilvelõhkuja katus on meie all.
Helikopter aeglustab käiku, jäädes õhus hõljuma ning Christian maandab selle kopteriväljakule. Mul on süda kurgus. Ma ei suuda otsustada, kas see on närvilisest ootusärevusest, kergendusest, et me elusalt kohale jõudsime, või hirmust, et ma ei saa hakkama. Ta lülitab süüte välja, propellerid aeglustuvad ja kõik jääb vaikseks, kuni ma kuulen vaid oma katkendlikku hingamist. Christian võtab kõrvaklapid peast ning mulle lähemale kummardudes tõmbab ka minul need peast ära.
„Me oleme kohal,” ütleb ta pehmel toonil.
Ta pilk on nii terav, ise poolenisti varjus ja poolenisti maandumistulede eredas valges valguses. Must rüütel ja valge rüütel, see metafoor Christianile sobib. Ta tundub olevat pinges. Ta lõug on jäik ja silmad läbitungimatud. Ta vabastab turvavöö ja küünitab minu oma avama. Ta nägu on minust mõne sentimeetri kaugusel.
„Sa ei pea tegema midagi sellist, mida sa teha ei taha. Sa tead seda, eks?” Ta toon on nii siiras, isegi meeleheitlik, ja silmad tundeküllased. Ta üllatab mind.
„Ma pole kunagi midagi sellist teinud, mida ma pole tahtnud teha, Christian.” Ja neid sõnu lausudes tajun, et et need pole eriti veenvad, sest praegusel hetkel teeksin ma ilmselt enda kõrval istuva mehe jaoks mida tahes. Aga need sõnad lähevad asja ette. Ta rahuneb.
Ta silmitseb mind kõhklevalt, ja ehkki ta on nii pikk, astub ta nõtkelt helikopteri ukse juurde, avab selle, hüppab välja ja ootab, et ma talle järgnen, ja võtab mul käes kinni, kui ma maandumisplatsile koperdan. Hoone katusel on väga tuuline, ja fakt, et ma seisan kolmekümne korruse kõrgusel avatud ruumis, võtab seest õõnsaks. Christian paneb mulle käe piha ümber, ja tõmbab mu kõvasti enda vastu.
„Tule,” hüüab ta üle tuulemüha. Ta viib mu lifti juurde ja valib klahvistikul koodi, ning uks avaneb. Sees on soe ja kõik on peegelklaasist. Ma võin näha Christiani lõpmatult igal pool, kuhu vaatan, ja vapustav on see, et ta hoiab mind oma embuses samuti lõpmatult kõikjal. Christian lööb sisse järgmise koodi, seejärel uksed sulguvad ja lift hakkab liikuma.
Mõne hetke pärast oleme me üleni valges fuajees. Keskel on suur tumedast puidust laud, millel on uskumatult suur kimp valgeid lilli. Igal pool seintel on maalid. Ta avab kahekordse ukse, ja valge värv domineerib ka laias koridoris, mille lõpus on sissepääs tuppa nagu lossis. See on elutuba, topeltkõrge ruum. „Tohutu” on selle kohta liiga vähe öeldud. Tagumine sein on klaasist ja sealt pääseb rõdule, kust avaneb vaade Seattle‘ile.
Paremale jääb uhke U-kujuline diivan, millel võiks kümme inimest mugavalt istuda. Selle vastas on kunstipärane, roostevabast terasest – või plaatinast – moodne kamin. Tuli selles on süüdatud ja leegitseb õrnalt. Vasakul meie kõrval, sissepääsu juures, on köögiosa. Valged, tumeda puiduga tööpinnad ja baarilett, mille äärde mahub kuus inimest.
Köögi kõrval klaasseina ees on söögilaud kuueteistkümne tooliga. Ja nurgas on suur läikivmust tiibklaver. Oh jaa … ilmselt mängib ta ka klaverit. Seintel on kõikvõimalikul kujul ja suuruses kunsti. Tegelikult näeb see korter välja pigem nagu galerii kui eluruumid.
„Kas ma tohin su jaki võtta?” küsib Christian. Ma raputan pead. Mul on ikka veel külm sellest kopteriplatsi tuulest.
„Mida sa juua soovid?” küsib ta. Ma pilgutan silmi. Pärast eilset ööd! Kas ta püüab vaimukas olla? Korraks käib peast läbi kiuslik mõte, et küsin margaritat – aga mul poel selleks küllalt närvi.
„Mina võtan klaasi valget veini. Kas sa ühined minuga?“
„Jah, palun,” pomisen ma.
Tunnen end selles hiiglaslikus toas seistes kohatult. Ma kõnnin klaasseina juurde ja mõistan, et kui seina alumine osa lõõtsana kokku lükata, avab see rõdu. Taustal paistab Seattle, säravalt valgustatud ja elav. Ma lähen köögipoolele tagasi – see võtab mõne sekundi aega, sest on klaasseinast just nii kaugel – ja Christian avab veinipudeli. Ta on pintsaku ära võtnud.
„Kas sulle Pouilly Fumé sobib?”
„Ma ei tea veinidest mitte midagi, Christian.” Mu hääl on vaikne ja kõhklev. Mu süda peksab. Ma tahan jooksu pista. Siin valitseb tõeline rikkus. Tõeline tipptasemel jõukus, Bill Gatesi stiilis. Mida ma siin teen? Sa tead väga hästi, mis sa siin teed – irvitab mu üle alateadvus. Jah, ma tahan olla Christian Grey voodis.
„Ole lahke.” Ta ulatab mulle veiniklaasi. Isegi klaasid näitavad rikkust … rasked, moodsad, kristallist. Ma võtan ühe sõõmu, vein on kerge, karge ja oivaline.
„Sa oled nii vaikne ja isegi ei punasta. Tegelikult ma pole sind nii kahvatuna kunagi näinudki, Anastasia,” pomiseb ta. „Kas sa oled näljane?“
Ma raputan pead. Mitte söögi järele. „Sul on siin väga suur elamine.“
„Suur?“
„Suur.“
„See on suur küll,” nõustub ta, ja ta silmad säravad lõbustatult. Ma võtan teise sõõmu veini.
„Kas sa mängid?” osutan ma klaverile.
„Jah.“
„Hästi?“
„Jah.“
„Muidugi. Kas on midagi sellist, mida sa hästi ei tee?“
„Jah … mõni asi.” Ta võtab sõõmu veini. Ta ei pööra minult silmi, need saadavad mind kogu aeg, kui pöördun toas ringi vaatama. „Tuba” on vale sõna. See pole tuba – see on staatuse sümbol.
„Istume ehk?“
Ma noogutan, ja ta võtab mul käest kinni ning viib suure elevandiluuvalge diivani juurde. Järsku tabab mind äratundmine, et ma olen nagu Tess Durbeyfield uues majas, mis kuulub kurikuulsale Alec D’Urberville‘ile. See mõte paneb mind naeratama.
„Mis sulle nalja teeb?” Ta istub mu kõrvale ja pöörab end minu poole, toetab pea paremale käele, küünarnukk diivani seljatoel.
„Miks sa mulle just „D‘Urberville‘ide Tessi” kinkisid?” küsin ma. Christian vaatab mulle viivuks otsa. Küsimus üllatab teda.
„Sa ju ütlesid, et Thomas Hardy meeldib sulle.“
„Kas see on ainus põhjus?” Isegi mina võin kuulda oma hääles pettumust. Ta tõmbab