„Tšau, Elliot.” Ma naeratan talle ja tean, et hammustan huulde.
„Elliot, hakkame parem minema,” ütleb Christian leebelt.
„Muidugi.” Elliot pöördub Kate‘i pole, võtab ta oma käte vahele ja suudleb teda pikalt-pikalt.
Jessas … võtke endale tuba. Ma vahin piinlikkust tundes oma jalgu. Ma vaatan üles Christiani poole ja tema jälgib mind tähelepanelikult. Ma kissitan talle silmi. Miks tema ei võiks mind niimoodi suudelda? Elliot tõstab Kate'i ta maast lahti ja hoiab teda dramaatiliselt süles, nii et Kate‘i juuksed puudutavad põrandat, kui Elliot teda kõvasti suudleb.
„Nägudeni, musi.” Ta muigab.
Kate lihtsalt sulab. Ma pole kunagi varem näinud teda sulamas, temaga ei käi tavaliselt kokku sõnad nagu „meelejärgi” ja „järeleandlik”. Järeleandlik Kate. Peab aga Elliot hea olema. Christian pööritab silmi ja vaatab mulle otsa, ilme läbitungimatu, aga võib-olla teeb see asi talle pisut nalja. Ta tõstab ühe juuksesalgu, mis on hobusesabast lahti pääsenud, mu kõrva taha. Mu hingamine kiireneb sellest puudutusest ja ma toetan pea ta käele. Ta silmad leebuvad ja ta silitab pöidlaga mu alahuult. Veri möllab mu veenides. Ja liiga kiiresti on ta puudutus kadunud.
„Nägudeni, musi,” pomiseb ta, ja ma lihtsalt pean naerma, sest see pole üldse tema moodi. Ent ehkki ma tean, et see on iroonia, vallandab see hellitus midagi sügaval mu sees.
„Ma tulen sulle kell kaheksa järele.” Ta pöördub minekule, avab ukse ja astub trepimademele. Elliot järgneb talle autosse, aga pöörab siis ringi ja saadab Kate‘ile õhusuudluse, ja ma tunnen soovimatut kadedusekihvatust.
„Niisiis, kas sa …?” küsib Kate, kui me jälgime, kuidas nad autosse ronivad ja minema sõidavad, ning tema hääles on põletav uudishimu.
„Ei,” sähvan ma ärritunult, lootes, et ta küsimused saavad sellega otsa. Me läheme tagasi korterisse. „Sina ilmselt küll.” Ma ei suuda oma kadedust endas hoida. Kate oskab alati mehi võrgutada. Ta on vastupandamatu, ilus, seksikas, vaimukas, otsekohene … kõike seda, mida mina ei ole. Kuid muhelus, millega ta vastab, on nakkav.
„Ja ma näen teda õhtul jälle!” Ta plaksutab käsi ja hüppab ülesalla nagu väike laps. Ta ei suuda oma erutust ja õnne endas hoida ning mul ei jää muud üle, kui tema pärast rõõmu tunda. Õnnelik Kate … see saab huvitav olema.
„Christian viib mu täna õhtul Seattle’isse.“
„Seattle‘isse?“
„Jah.“
„Võib olla siis?“
„Jah, ma loodan ka.“
„Ta siis meeldib sulle?“
„Jah.“
„Meeldib piisavalt, et …?“
„Jah.“
Ta kergitab kulme.
„Ohoo. Ana Steele lõpuks armub kellessegi – ja see on Christian Grey, kuum, seksikas multimiljonär.“
„Oh jah – kõik see on raha pärast.” Ma muhelen ja me mõlemad hakkame itsitama.
„Kas see on uus pluus?” küsib ta, ja ma räägin talle kõigist selle öö üksikasjadest.
„Kas ta on sind juba suudelnud?” küsib ta kohvi valmistades.
Ma punastan.
„Ühe korra.“
„Ühe korra!” pilkab ta.
Ma noogutan üsna süüdlaslikult. „Ta on väga reserveeritud.“
Ta kortsutab kulmu. „See on imelik.“
„Ma arvan, et „imelik” on veel vähe öeldud, ausalt.“
„Me peame kindlustama, et sa oled õhtul lihtsalt vastupandamatu,” ütleb ta otsustavalt.
Oi ei … see kõlab nii aeganõudvalt, alandavalt, ja piinarikkalt.
„Ma pean tunni aja pärast tööl olema.“
„Ma saan selle ajaga hakkama. Tule.” Kate haarab mul käest kinni ja tirib vannituppa.
PÄEV VENIB CLAYTONITE JUURES hoolimata sellest, et meil on kogu aeg kiire. Alanud on suvehooaeg, niisiis pean ma veetma kaks tundi, seades riiulitele uut kaupa, kui pood on suletud. See on ajuvaba töö ja jätab mulle liiga palju aega mõtlemiseks. Mul pole selleks tegelikult terve päeva jooksul aega olnud.
Kate‘i väsimatu ja ausalt öelda pealetükkiva juhendamise tagajärjel on mu jalad ja kaenlaalused täiuslikult puhtaks aetud, kulmud kitkutud, ja ma olen pealaest jalatallani üles löödud. See oli väga ebameeldiv kogemus. Aga Kate kinnitas, et just seda mehed tänapäeval ootavad. Mida muud ta veel ootab? Mul tuleb Kate‘i veenda, et ma tõepoolest tahan Greyga koos olla. Mingil kummalisel põhjusel Kate ei usalda teda, võib-olla sellepärast, et ta on nii jäik ja ametlik. Kate ütleb, et tema ei saa oma nina sellesse toppida, aga ma olen lubanud talle Seattle‘isse jõudes sõnumi saata. Ma pole talle helikopterist rääkinud; ta hakkaks veelgi rohkem muretsema.
Ja siis see värk Joséga. Ta on jätnud mu telefoni kolm sõnumit ja seitse vastamata kõnet. Ta on kaks korda ka koju helistanud. Kate on andnud väga segaseid vastuseid, kus ma olen. José teab, et Kate teeb mulle katet. Kate muidu udust juttu ei aja. Aga ma olen otsustanud lasta sel poisil praadida. Ma olen tema peale ikka veel liiga vihane.
Christian mainis mingit lepingut ja ma ei tea, kas ta tegi nalja või pean ma millelegi alla kirjutama. Oletused ajavad mu närvi. Ja tagatipuks suudan ma vaevu oma erutust ja närvilisust maha suruda. Täna on see öö! Pärast kõike eelnevat, kas ma olen selleks valmis? Mu sisemine jumalanna vaatab mind altkulmu ja põntsutab kannatamatult oma väikese jalaga. Ta on selleks aastaid valmis olnud ja ta on valmis milleks tahes, kui on tegu Christian Greyga, kuid ikka ma ei mõista, mida ta minus näeb … hall hiireke Ana Steele – üldse ei saa aru.
Ta on muidugi täpne ja ootab mind, kui ma Claytonite juurest lahkun. Ta ronib Audi tagaistmelt välja, et avada uks, ja naeratab mulle soojalt.
„Tere õhtust, preili Steele,” ütleb ta.
„Härra Grey.” Ma noogutan talle viisakalt ja istun auto tagaistmele. Taylor istub rooli taga.
„Tere, Taylor,” ütlen ma.
„Tere õhtust, preili Steele.” Tema hääl on viisakas ja professionaalne. Christian istub minu kõrvale ja võtab mu käe pihku, pigistades seda õrnalt, nii et tajun seda kogu kehaga.
„Kuidas tööl läks?” küsib ta.
„Väga pikalt,” vastan ma, ja mu hääl on kähe, liiga madal, ja soovidest tulvil.
„Jah, minul on ka väga pikk päev olnud.“
„Mida sa tegid?” küsin ma.
„Ma käisin Elliotiga matkamas.” Ta pöial silitab mu sõrmenukke, edasi ja tagasi, ja mu süda jätab lööke vahele ning hingamine kiireneb. Kuidas ta seda minuga teeb? Ta ainult puudutab killukest mu keha, ja juba hormoonid lendavad.
Sõit kopteriväljakule on lühike, ja enne kui arugi saan, oleme kohal. Legendaarset helikopterit ei paista kuskil. Me oleme linnaosas, mis on täis ehitatud, ja isegi mina tean, et helikopteritel peab olema maandumiseks ja õhkutõusmiseks ruumi. Taylor pargib auto, ronib välja ja avab mulle ukse. Christian on kohe mu kõrval ja võtab mul jälle käest kinni.
„Valmis?” küsib ta. Ma noogutan ja tahan öelda: kõigeks, aga ma ei suuda sõnu moodustada, sest ma olen liiga närvis, liiga erutatud.
„Taylor.” Ta noogutab napilt autojuhile ja me suundume hoonesse, otse liftide juurde. Lift! Mälestus meie hommikusest suudlusest hakkab mind jälle kummitama. Ma pole poes leti ääres uneledes millestki muust päeva jooksul mõelnudki. Öelda, et ma olen häiritud, oleks kõige suurem alahindamine sel aastal. Christian vaatab mind, kerge