„Täna õhtul.“
Ta kergitab kulmu.
„Nagu Eeva, oled sa nii varmas sööma hea ja kurja tundmise puust.” Ta muigab.
„Kas te muigate minu üle, härra Grey?” küsin ma armsalt. Ülespuhutud tõbras.
Ta kissitab silmi ja võtab oma BlackBerry nutitelefoni. Ta vajutab üht numbrit.
„Taylor. Mul läheb Charlie Tangot tarvis.“
Charlie Tango! Kes see on?
„Portlandist, ütleme, kakskümmend kolmkümmend … Ei, ootel Escalas … Terve öö.“
Terve öö!
„Jah. Helistamise peale homme hommikul. Ma piloteerin Portlandist Seattle’isse.“
Piloteerin?
„Ootel alates kakskümmend kolmkümmend.” Ta paneb telefoni ära. Ei palun ega tänan.
„Kas inimesed teevad alati, mis sa neil teha käsid?“
„Tavaliselt küll, kui nad tahavad tööle edasi jääda,” ütleb ta külma kõhuga.
„Aga kui nad sinu heaks ei tööta?“
„Oh, ma võin olla väga veenev, Anastasia. Sa peaksid oma hommikueine lõpetama, Ana. Ja siis viin ma su koju. Ma võtan sind Claytonite juurest peale kell kaheksa, kui sa lõpetad. Me lendame Seattle‘isse.“
Ma pilgutan kiiresti silmi.
„Lendame?“
„Jah. Mul on helikopter.“
Ma vahin teda, suu ammuli. Mul on teine kohtamine Christian Oh-Kui-Salapärase Greyga. Kohvikust helikopterisse. Ohoo.
„Me läheme Seattle‘isse helikopteriga?“
„Jah.“
„Miks?“
Ta muigab üleannetult. „Sest ma võin. Lõpeta oma hommikusöök.“
Kuidas ma nüüd süüa saan? Ma lähen helikopteriga Seattle‘isse, koos Christian Greyga. Ja ta tahab mu huult hammustada … ma judisen selle mõtte peale.
„Söö,” ütleb ta teravalt. „Anastasia, mul on raisatud toiduga omad probleemid … söö.“
„Ma ei suuda seda kõike ära süüa.” Ma põrnitsen seda, mis laual järel on.
„Söö ära, mis su taldrikul on. Kui sa oleksid eile korralikult söönud, siis sa poleks siin, ja ma poleks nii kiiresti oma kaarte välja käinud.” Ta suujoon on karm. Ta tundub vihane.
Ma kortsutan kulmu ja naasen oma nüüdseks külma toidu juurde. Ma olen liiga erutatud, et süüa, Christian. Kas sa aru ei saa? selgitab mu alateadvus. Ent ma olen liiga suur argpüks, et seda mõtet valjusti välja öelda, eriti kui ta näib nii morn. Hm … nagu väike poiss. See mõte teeb mulle nalja.
„Mis siin naljakat on?” küsib ta. Ma raputan pead, julgemata öelda, ja vaatan oma toitu. Viimast pannkoogitükki alla neelates piilun ma tema poole. Ta silmitseb mind hindavalt.
„Tubli tüdruk,” ütleb ta. „Ma viin su koju, kui sa oled juuksed ära kuivatanud. Ma ei taha, et sa haigeks jääksid.” Tema sõnades on mingi väljaütlemata lubadus. Mida ta mõtleb? Ma tõusen lauast, mõeldes hetkeks, kas pean selleks luba küsima, aga loobun sellest. Tundub, nagu seisaks mul ees midagi ohtlikku. Ma lähen tagasi vannituppa. Üks mõte peatab mind.
„Kus sa eile öösel magasid?” Ma pööran pilgu temale, ta istub ikka veel söögilaua ääres. Ma ei näe siin linu ega tekke – ilmselt on ta lasknud need ära koristada.
„Oma voodis,” ütleb ta lihtsalt, pilk jälle osavõtmatu.
„Oh.“
„Jah, see oli minu jaoks ka midagi uut.” Ta naeratab.
„Mitte … seksida.” Palun väga – ma ütlesin selle sõna välja. Ma punastan – loomulikult.
„Ei.” Ta raputab pead ja kortsutab kulmu, justkui midagi ebameeldivat meenutades. „Kellegagi koos magada.” Ta võtab ajalehe ja jätkab lugemist.
Taeva päralt, mida see tähendab? Ta pole kunagi kellegagi koos maganud? Kas ta on süütu? Ma miskipärast kahtlen selles. Ma seisan ja vaatan teda uskumatult. Ta on kõige mõistatuslikum inimene, keda ma olen kunagi kohanud. Ja mulle jõuab kohale, et olen koos Christian Greyga maganud, ja ma annan endale ühe tou – mis ma oleksin selle eest andnud, et olla teadvuse juures ja vaadata, kuidas ta magab? Näha teda haavatavana. Seda on kuidagi raske ette kujutada. No arvatavasti saab kõik täna selgeks.
Tema magamistoas kummutisahtlitest otsides leian juuksekuivati. Sõrmede abil kuivatan ma juuksed nii hästi kui suudan. Kui olen lõpetanud, suundun vannituppa. Ma tahan hambaid pesta. Ma silman Christiani hambaharja. See oleks, nagu tema oleks mu suus. Hm … Vaadates süüdlaslikult üle õla ukse suunas, katsun ma hambaharja harjaseid. Need on märjad. Ta on seda ilmselt juba kasutanud. Ma haaran kiiresti harja, pigistan sellele hambapastat ja pesen hambad kaks korda üle. Ma tunnen end nii üleannetuna. See on nii põnev.
Ma võtan oma eilse T-särgi, rinnahoidja ja püksid ning panen poekotti, mille Taylor tõi, ja suundun elutuppa tagasi, et üles otsida oma kott ja jakk. Suur rõõm – kotis on juuksekumm. Christian jälgib mind, kui ma juukseid kinni panen, ja tema ilmest pole võimalik mitte midagi välja lugeda. Ma tunnen endal ta pilku, kui istun ja ootan, et ta lõpetaks. Ta räägib telefoniga.
„Nad tahavad kahte? … Kui palju see maksma läheb? … Hästi, ja millised turvameetmed meil kohapeal on? … Ja nad lähevad läbi Suessi? … Kui kindel on Sudaani nael? … Ja millal nad Darfuri jõuavad? … Hästi, teeme ära. Hoia mind kursis.” Ta lõpetab kõne.
„Minekuvalmis?“
Ma noogutan. Huvitav, millest nad rääkisid? Ta paneb selga tumesinise triibulise pintsaku, võtab autovõtmed ja suundub ukse poole.
„Teie järel, preili Steele,” pomiseb ta mulle ust avades. Ta välimus on sundimatult elegantne.
Ma viivitan minekuga pisut liiga pikalt, ahmides sisse seda pilti temast. Ja mõelda vaid – ma magasin öösel tema juures pärast kogu seda tekiilat ja oksendamist, ning ta on ikka veel siin. Ja veel enam, ta tahab mu Seattle‘isse viia. Miks mina? Ma ei saa sellest aru. Ma astun uksest välja, meenutades ta sõnu – sinus on midagi – see tunne on täielikult vastastikune, härra Grey, ja ma kavatsen selle saladuse jälile jõuda.
Me kõnnime vaikides mööda koridori lifti poole. Oodates piilun teda ripsmete vahelt ja tema vaatab silmanurgast minu poole. Ma naeratan ja ta huuled tukslevad.
Lift saabub ja me astume sisse. Me oleme üksi. Äkki, ilma igasuguse nähtava põhjuseta, ilmselt meie läheduse tõttu sellises suletud ruumis õhustik muutub, see on täis elektrit, elevil ootusärevust. Mu hingamine muutub ja süda peksab. Ta pea pöördub pisut minu suunas, ta silmad on tumedad sinakashallid. Ma hammustan huulde.
„Oh, kuradile see paberitöö,” oigab ta. Ta astub minu juurde ja lükkab mu vastu seina. Enne kui ma arugi saan, on ta võtnud mu mõlemad käed oma käte raudsesse haardesse, hoides neid mu pea kohal, ning surudes mind puusadega vastu seina. Oh taevas! Ta teine käsi haarab mul juustest ja tõmbab need tagantpoolt alla, nii et mu nägu jääb ülespoole, ning ta huuled on mu suul. Ja see pole valus. Ma oigan ta suhu, paotades pisut huuli. Ta kasutab selle ära ja ta keel uurib osavalt mu suud. Mind pole kunagi keegi niiviisi suudelnud. Mu keel hellitab kõhklevalt tema oma ja ühineb sellega aeglases erootilises tantsus, seksuaalses puudutuses. Ta tõstab käe, võtab mul lõuast kinni ja hoiab mind paigal. Ma olen abitu, mu käed on kinni, mu nägu on ülespoole tõstetud ja ta puusad ei lase mul end liigutada. Ma tunnen oma kõhu vastas ta erektsiooni. Oh taevas … Ta tahab mind. Christian Grey, Kreeka jumal, tahab mind, ja mina tahan teda, siinsamas, praegu, liftis.
„Sa. Oled. Nii. Armas,”